Jaapan keskajal (0)

Maastik ja elukeskkond
Ookeanid , lahed , järved ja jõed:
Jaapanit ümbritseb igast küljest meri. Seetõttu on Jaapan teiste Ida- Aasia riikidega võrreldes geograafilises isolatsioonis, mis võimaldas Jaapanil võtta Hiinast, Koreast ja teistest Mandri-Aasia maadest üle mõjutusi siis, kui see sobis ning muul ajal isoleerida end välismaistest mõjudest. Jaapani meri eraldab Jaapanit Hiinast ja Koerast. Seto sisemeri on Vaikse Ookeani osa, mis eraldab Honshü, Shikoku ja Kyüshü saari. Seto sisemeres asub umbes tuhat saart. See meri oma saartega oli keskajal kaubanduse ja transpordi seisukohast oluline. Keskajal olid mitmed lahed sadamate suudmesse jäävaks vaikseks veeks, mis võimaldasid toimida nii kodu-kui ka välismaisel kaubavahetusel. Sel ajalooperioodil olid tähtsaimateks Osaka laht, Edo laht, Ise laht ja Uraga laht.
Taimestik ja loomastik :
Jaapanis leidub rikkalikult erinevaid taimi ja loomi. Neid kasutati toiduks, meditsiinis ja igapäevaelu teiste eriliste tarvete rahudalmiseks. Näiteks bambust kasutati ehitusmaterjalina ning noori bambusevõrseid ka toiduks. Taimi ja loomi seostati ka aastaaegadega ja teiste sümboolsete tähendustega. Taime- ja loomamotiive kasutati traditsioonilistel rõivastel ja perekonnavappidel ning teatud taimi Jaapani religioossetel ja sesoonsetel riitustel. Näiteks mändi kasutati uusaasta kaunistustes ja see sümboliseerib pikaealisust.
Linnad ja maa-asulad:
Linnade tekkimine keskaja Jaapanis toimus iseäranis koos kindluste ja kauplemiskeskuste välja kujunemisega, ehkki templid ja sadamalinnad mängisid samuti linnakeskkonna arengus teatavat rolli. Linnastumise protsess toimus peamiselt Edo ajajärgul,ehkki selle algus ulatub keskaega . Taolise üldise arengu taustal olid keskajal erandlikuks sellised linnad nagu Kyoto ja Kamakura, millest kujunesid õitsvad linnad nende tähtsuse tõttu keisrite või shogun’ ite pealinnadena.
Linnad postijaamade ümber:
Postijaamade ümber kerkisid linnad koos keskajal asulaid ja linnu omavahel ühendanud teedevõrgu kujunemisega. Postijaamad kujutasid endast vahel väikesi asulaid, mis pakkusid ränduritele ulualust ja kus oli võimalik toidumoona varuda. Postijaamad tekkisid ka tähtsamates linnades tavaliselt paikadesse, mille läheduses asus turuplats või siis kahe ja enama tee ristumispaikadesse. Postijaamadega asulaid haldas valitsus.
Võimustruktuurid
Keiserlik ja sõjaline võim:
Keskaja peaaegu 700 aasta vältel valitsesid Jaapanit erineval moel ja erineva võimumääraga sõdalased. Kuigi mõnede suuremate sõdalaste perekondade varandus kord kasvas ja siis jälle kahanes, võisid sõjalisi valitsejaid teenida vaid sõdalaste klassi kuuluvad inimesed. Kõikjal Jaapanis esitasid teised võimsamate sõdalaste perekonnad ja Kyotos resideeruv keisriperekond nende Šogunaadiks kutsutud valitsustele väljakutseid. Ehkki sõdalastest ametnikud hoidsid riigiasju üldjoontes oma kontrolli all, oli keiser ja keisrikoda siiski formaalseks valitsusjuhiks.
Ühiskond ja majandus
Keskaja ühiskond:
Keskaja ühiskonda kujutasid suurel määral provintsides elavate sõdalaste kasvav võim ja staatus. Minamoto no Yoritomo poolt algselt Kamakurasse rajatud sõjaline välisvalitsus andis sellisele ühiskondlikule muutusele tõuke. Sõdalased ei asendanud keisri ja aristokraatide rolli ja positsiooni ühiskonnas, kuid sõdalaste eliit kogus märkimisväärselt mõjukust ja autoriteeti sel määral, et nende huvid ja väärtushinnangud muutusid keskseks Jaapani ühiskondlikus korralduses. Kyotos asuvad aristokraadid säilitasid keskajal oma privilegeeritud staatuse ja sidemed keisri perekonnaga, kuid enamjaolt läks tegelik võim üle sõdalaste klassi kätte.
Põlluharijad ja maarahvas :
Keskajal võisid põlluharijad ja maarahvas vabalt maad harida nii riigimaadel kui eravaldustes. Mõlemal juhul tasusid nad maamaksu vastavalt kas valitsusele või maaomanikule. Ühiskondliku klassina asetsesid põlluharijad ja maarahvas sõdalaste ja aristokraatide ning madalamat sorti maaharijate klasside vahepeal . Põlluharijate ja maarahva elutingimused ja ühiskondlikud õigused erinesid sõltuvalt nende poolt haritavast maatükist või valdusest ning nende suhete kvaliteedist maaomanike või nende esindajatega. Keskajal oli tavapärane, et põlluharijad harisid oma samuraist isanda maad ja maksid talle selle eest renti, mis kujutas endast teatud protsenti nende aastasest saagist. Mõnedes Jaapani piirkondades nagu näiteks Kyotos oli põlluharijaile antud mõnikord vähemalt mingisugusel määral autonoomsust. Seda eriti sel juhul, kui maarahva poolt toodetud põllumajandussaadused ja käsitöötooted hakkasid muutuma Jaapani majanduses järjest tähtsamaks. Seesuguse äritegevuse tulemusena tõusis põlluharijate ja maarahva staatus ühiskonnas.
Keskaja majandus:
Keskajal toimusid mitmed muudatused majanduses, sealhulgas turgude ja riigisisese kaubavahetuse välja kujunemine, uute tehnoloogiate kasutusele võtu tõttu põllumajandussaaduste hulga kasvamine, käsitöökaupade turule tulek, raha kasutusele võtmine ning kauplemine välismaaga. Kaupmehed ja käsitöölised muutusid sellises majanduslikus arengus üha tähtsamaks, kuid ka teised klassid andsid oma panuse keskaja majandusellu. Sõdalased toetasid majandust erinevate kodu- ja välismaiste kaupade tarbijatena.
Maksusüsteem:
Maksude maksmine oli keskajal tihti väga suureks koormaks eriti põlluharijaile ja maarahvale. Keskajal maksustati nii maa kasutamist kui ka sellelt kogutud saaki ning lisaks majapidamisi. Üheks selliseks maksuks oli nengu(aastamaks), mis kujutas endast iga-aastast maamaksu. Keskaja esimeses pooles oli see maks riisis, mille põlluharijad vahest suure vaevaga maa valdajale ära maksid, ning shöen’ide maavalduste kadumisel tasuti seda klannite valitsejatele.
Maailmavaated, haridus ja teadus
Haridus keskajal:
Keskajal eksisteeris üks iseäranis märkimisväärne haridusasutus. Selleks oli Ashikaga kool, mis asutati 1439.aastal kõrgema järgu samurai Uesugi Norizane poolt, kes annetas koolile raamatuid ja nimetas selle esimeseks juhatajaks ühe budistliku preestri. Kuigi sel Ashikaga perekonnaga seotud koolil oli sajanditevanune ajalugu, muutus see alles 15.sajandil ametlikult kooliks, mille programm keskendus konfutsianistliku maailmavaate ja sõjalise strateegia õpetamisele. 1550.aastaks oli sellesse kooli kogunenud üle kogu Jaapani 3000 õpilast.
Meditsiin:
Jaapani meditsiin keskajal kujutas endast mitmekesiste ja omavahel vastuoluliste inimese keha ja selle haiguste ravimist käsitlevate meditsiinialaste arusaamade kogumit. Keskajal kujundas Jaapani arstiteadust suur hulk mõjutusi. Jaapani omamaised allikad pidasid haiguste põhjuseks rituaalse loomuga mõjureid nagu näiteks kokkupuutumist ebapuhutusega või taevaste vaimude vihast tulevat kristust. Keskaja perioodil olid kaheks kõige tähtsamaks mõjutajaks Hiina meditsiin ning Lääne arstiteadus. Näiteks 982.aastal Tamba Yasuyori poolt kirjutatud Jaapani vanim põhjalik meditsiinialane tekst „Ishimpõ“ kirjeldab Hiina meditsiini mõjusid ja jaapanlaste meditsiinialastel arusaamadel põhinevaid ravimeetoteid. See raamat säilitas oma tähtsuse kogu keskaja perioodi vältel.