Jaan Oks (1)

Jaan Oks
(1884-1918)
Jaan Oks sündis 28 veebruaril 1884. aastal Saaremaal Pärsama vallas Ratla külas. Ta oli koolmeistri poeg.
Jaan Oks oli Eesti kirjanik, kes kirjutas rohkesti proosat , luulet ja kirjanduskriitikat. Tema põhiline loomeaeg oli aastatel 1906- 1910 . Ta kirjutas ka palju ühiskondlik-poliitilisi küsimusi käsitlevaid kirjutisi ehk publistikat. Enamik ta teostest on tänaseks hävinenud. Lisaks kirjutas ta ka arvustusi, mida iseloomustavad järsud maitseotsustused ja otseütlemised. Tema looming on väga vastuoluline . Jaan Oks oli mässaja, keda peeti erinevates rahvahulkades vastavalt siis kas andekaks või vaimuhaigeks. Jaan Oksa iseloomustab veel ka see, et ta ei viimistlenud oma loomingut.
1898 aastal läks ta õppima Kaarma Õpetajate Seminaris . 1902 .aastal lõpetas ta Kaarma seminari. Peale seda, aastatel 1903- 1904 , töötas ta Hiiumaal Pühalepa koolis asekooliõpetajana. 1905-dal aastal sai ta õpetajaks Läänemaal Massu vallakoolis ja
aastal 1907 oli Jaan Oks Samara kubermangu Bõkova Eesti asunduses köster-koolmeistri ametis. Massu vallakooli õpetajaks asunud sai temast ka kohaliku seltsielu algataja ja innustaja. Massus veedetud aeg oli Oksa elu helgeim ajajärk, kuigi ta pidi 1907-dal aastal Massust kohalike ametivõimude ja kirikutegelaste vastuolude tõttu lahkuma . Viga võis olla selles, et ta oli väga ühiskonnakriitiline. Talle heideti ette ka liigset pedagoogilist liberaalsust.
Tema kriitikakogust on tuntuim teos ilmselt “ Kriitilised tundmused”. Poeemidest on kindlasti tuntuim “Kannatamine”, mis avaldati aastal 1909 ja vaid osaliselt. 1918 avaldas ta novelli “Tume inimeselaps” ja aastal 1920 novelli “Neljapäev”. Jaan Oksast on kirjutatud ka monodraama “Mees, kes ei mahu kivile”. Selle kirjutas Vaino Vahing.
Aastal 1914 mobiliseeriti ta sõjaväkke. Keerulise elusaatusega kirjamees suri 25-dal veebruaril aastal 1918. Ta on maetud Tallinna Rahumäe kalmistule.