"Ja päike tõuseb" (68)

„Ja päike tõuseb“
Ernest Hemingway
Tegevuse keskmes on grupp noori ameeriklasi, kes elavad Esimese maailmasõja järgses Pariisis. Enne sõda oleks neist võinud saada pankurid või juristid , kuid surma ja hävingu nägemine muutis nende maailmavaateid, usku endasse ning juhtis nad Pariisi, otsima uusi elamusi. Nüüd elavad nad kunstnike ja kirjanikena, uitavad päeval kohvikutes ja baarides, joovad liiga palju, klatšivad rohkem kui töötavad ning püüavad tome tulla oma uue eluga. Eluga, mida muutis sõda.
Jake töötab Pariisis kirjanikuna. Ta armastab head toitu ning jooki , naudib Pariisi kohvikuid ning jälgib oma sõprade armulugusid. Sõda jättis noormehele armi , mis tema elu suuresti mõjutab. Mees armastab leedi Brett Ashley’t ning naine armastab teda, kuid nende kooselu ning õnne takistuseks on Jake’i haav . Suutmata hoida enda juures naist, keda ta armastab, leiab Jake end kõrvaltvaataja rollis, samal ajal kui Brettil on juhusuhted tema sõpradega.
Jake’i üks eesmärke on mõista, kuidas toime tulla kaasaegses maailmas : kuidas käituda, kuidas õppida vahet tegema õigetel ning valedel valikutel ühiskonnas, mil ei näi olevat kindlat suunda. Jake on iseloomult uhke, talle ei meeldi välja näidata oma tundeid ega tegelikke mõtteid. Kuigi ta kipub olema küüniline ning vahest liiga realistlik , ei ulatu need iseloomujooned temas kuigi sügavale. Inimlikuks nõrkuseks on pimedusekartus- ta magab öölambiga.
Jacob , nagu ta sõbradki, on seest tühi. Kui osadel on tühimiku täitmiseks usk, siis Jake on kaotanud huvi ka selle vastu. Ta on veendunud, et ta peaks uskuma, kuid ei näe selles lahendust , seega loobub. Kõigele vaatamata on Jacob kangelane. Oma sõpradest enam püüab ta mõista headust ning otsib asju, mil oleks kestev väärtus. Temas on kirge, vaprust ning ausust. Mida tal pole, on armastus, usk ja eesmärgid.
Leedi Brett on imeilus inglanna, kel vastupidiselt Jabobile on emotsionaalsed armid. Tal oli sõja ajal afäär sõduriga, keda ta põetas, ning viimase surmast alates on Brett triivinud ühe väärtusetu suhte juurest teise juurde. Brett on abielus Briti lordiga, kes andis talle tiitli , kuid mitte rahulolu ning õnne. See suhe on Bretti jaoks läbi ning ta on kihtlatud Michael Campellga, kuid seegi sede ei takista tal omamast mitmeid kõrvalepõikeid.
Bretti uskumused ning eluviis ei ühti tema ajaga . Ta suitsetab ning joob liiga palju. Tal on käsil lahutus , ta on veedab aega seltskonnas, mida inimesed tol ajal oleks pidanud ebasobivaks. Ta on vastutustundetu ja neurootiline, ning kui vaadata tema suhtumist meestesse ning tunnetesse, ka egoistlik . Sellele vaatamata peetakse teda Hispaanias fiestal jumalannaks. On öeldud, et ta kogub mehi ning tõesti-kõik raamatu meespeategelased on temasse armunud olnud.
Brett tundub olevat mehelik: ta püüab käituda nagu mehed, kellega ta läbi käib. Soorollid on raamatus segamini – kangelane on impotentne ja kangelanna käitub kui mees. Selline segadus esindab armastuse läbikukkumist, mida Hemingway nägi sõjajärgses maailmas.
Robert Cohn on kõige keerulisem tegelane, teda on raske mõista. Jake, kes teda enda silme läbi kirjeldab, hakkab teda põlgama. Seda aga põhjusega – Cohn varastab temalt naise, keda Jake armastab.
Cohn on kogu elu olnud kõrvalseisja rollis. Ta vanemad oli rikkad ning ta elus oli privileege, mida paljud kadestasid. Tal on läbi elu olnud võimalus saavutada kõike, mida ta tahab. Sellele vaatamata on tal vähe eneseteadvust ning ta ei mõista tihti kuhu ta kuulub ning miks sõbrad ta üle nalja heidavad. Kuigi Cohn tundub olevad kamba must lammas, ei ole ta teistest siiski palju erinev. Sõbrad aga hoiavad distantsi, sest Cohn on patuoinaks nende enda vigadele ning ebaõnnestumistele.
Cohni romantiline meel on see, mis eristab teda teistest. Ta veenab Bretti isegi pärast seda, kui naine on andnud märku, et temapoolne huvi puudub. Cohn ei mõista, et enamuse jaoks on sõda hävitanud süütuse, armastuse ja usalduse. Ta usub, et öö veetmine Brettiga tähendab, et nende armastus kestab igavesti .
Jake ja tema sõbrad on õppinud elutarkused elust enesest, Cohn on saanud oma teadmised raamatutest. Ta aktsepteerib pigem illusioone kui reaalset elu ning see toob talle kaasa probleeme. Kuna Cohni jaoks pole maailma täiesti tuhmunud, on temal rohkem lootust ning usku. Ta ei arva , et kõik on hävinud.
Cohni tugevaks küljeks on poksimine. Princetonis oli ta poksitšempion ning kui ta on sunnitud kaklema, teeb ta seda vihaga. Ta ründab Jake’i, Mike’i ja Romeot. See võitlus on õilis, sest Cohn seisab oma uskumuste eest, kuid samas ka mõttetu, sest tulemus ei vii teda kusagile. Cohn ei suuda pärast kaklust asju sinnapaika jätta ning palub Jake’il andeks, kuna tunneb kohutavaid süümepiinu. Jake andestab talle, kuid kahtleb, kas talitlab õigesti.
Raamatus pole märkigi õnnelikust armastusest. Kaks peategelast, Jake ja Brett, ei saa armastada üksteist ei füüsiliselt ega vaimselt. Rääkides armastuse võimalikkusest, kujutavad nad elu kusagil teises, paremas maailmas. Tegelikus maailmas elavad nad mõlemad haavatuna.
Kuigi sõda oli hävitav mitmes mõttes, oli noorte elus sel ajal ka põnevus, pinge ning draama . Nende kolme puudumine teeb elu sõjajärgses maailmas võrreldes eelnevaga üksluiseks. Arvatavasti on üks põhjuseid, miks otsustati osa võtta härjavõitlustest Hispaanias see, et oleks taaskord võimalik kogeda sarnaseid tundeid, mille kutsus esile sõda. Fiesta on nagu lahinguväli : see kisub tegelased millessegi tundmatusse, ärevasse, ning aitab neil unustada nende endi sihitud elud .
Raamatu tegi huvitavamaks asjaolu, et tegevus toimus pärast sõda, mitte sõja ajal. On põnev jälgida, kuidas sõda on erinevaid inimesi mõjutanud. Noored võiksid rõõmu tunda sellest, et koledused on läbi kuid nad ei suuda oma eluga järje peale saada ning unustada seda, mis oli.
Iga kirjandusteos , film või lavastus jätab lugejale mingid emotsioonid , kuid üks on alati teistest tugevam. Kui mõtlen, missuguse tunde tekitas minus „Ja päike tõuseb“, pean tunnistama, et pigem negatiivse. Mitte sellepärast, et raamat oleks halvasti kirjutatud, vastupidi – Hemingway kirjutab lihtsalt ning arusaadavalt. Pigem on mulle vastumeelne raamatu peateema – sõda ning väheseks jäi ka tegevusesliinidest.
Kätri Herm