Ja päike tõuseb… (0)

Ja päike tõuseb …
Robert Cohn tagasihoidlik ja kindlusetu, tunneb alaväärsus kompleksi selle üle et ta on juut. Alustas poksimisega et parandada oma enesetunnet . Abiellus esimese tüdrukuga peale kolledžit. Tundes et on õnnetu selle naisega, oli hea hoop kui naine ta maha jättis. Kolis californiasse ja kohtus uue naisega. Nad reisisid euroopasse, kus ta kirjutas novelli. Hiljem läks ameerikasse novelli kirjastama. Kaotab oma tagasihoidlikkuse kuid muutub aga isekas ja egostlikuks. Püüab meelitada Jake Barnesit et too sõidaks temaga lõuna ameerikasse koos temaga. Aga Jake ei ole huvitatud.
Jake kohtub ühe tütarlapsega kohvikus ja võtab ta klubisse kaasa. Klubis aga kohtub ta Brettiga, tema eluarmastusega. Esimese maailmasõja ajal sai Jake haavata ja on nüüd impotent. Brett aga armastab seksida, ning ta ei suuda ära öelda sellele, isegi koos olles oma armastatud mehega. Cohn on samuti seal ega suuda silmi pöörata Brettilt, kuid Brett ja Jake lahkuvad klubist koos.
Nad sõidavad mööda Pariisi ning räägivad miks nad ei saa koos olla. Nad suudlevad aga ei saa kaugemale minna. Jake läheb üksi koju, mõtleb asjade üle ning puhkeb nutma. Jääb magama. Brett tuli öösel purjuspäi külla , kuid lahkub ruttu. Ta kohtub Jake´iga homme kuid sel hetkel ootas teda teine mees all.
Järgmisel päeval tuleb Cohn läbi ning nad lähevad Jake´iga lõunale. Cohn küsib Bretti kohta ning Jake ütleb et Brett on kihlatud. Cohn arvab et on Bretti armunud. Cohn vihastab kui Jake väldib tema küsimusi ning saadab ta kuradile.
Brett ei ilmu nende kohtumisele. Jake kohtab aga sõpra, Harvey Stone , läbikukkunud mängurit. Cohn ei saa Stone´iga läbi, tekkis sõnakähmlus. Cohn, kellel on kirjutamis blokk ees, on õnnetu. Ta ei taha abielluda oma naise, Francesega, ning naine ei ole õnnelik selle üle. Ta halvustab Cohni avalikult ning mees talub seda vaikuses, mitte midagi vastates.
Brett ja krahv tulid õhtul Jake juurde mõningatele drinkidele. Brett ja Jake räägivad kui väga nad armastavad teineteist. Ta teatab Jake´ile et sõidab San Sebastianisse mõneks ajaks. Nad otsusavad et lähevad klubisse. Klubis tantsivad Jake ja Brett koos.
Jake´i sõber Bill Gorton saabus sinna. Nad valmistuvad reisiks Hispaaniasse. Kui nad välja lähevad näevad nad Bretti koos oma kihlatuga, Mike Campbelliga. Mike kutsub endise ja Bretti nende reisile kaasa.
Brett küsib kas Cohn tuleb ka reisile. Ta oli koos temaga San Sebastianis. Jake on kade ja vihane, pigem Cohni peale. Hoolimata tülikusest, tahab Cohn reisile tulla. Bill ja Jake kohtuvad Cohniga Bayonne´is, siis sõidavad Pamplonasse et kohtuda ülejäänud gruppiga.
Cohn saabub ning kolmekesi rendivad nad auto. Brett ja Mike pidid sel õhtul saabuma, aga neid ei olnud. Jäid ööseks San Sebastianisse, Cohn, kutsumata, lähen neid vaatama. Jake ja Bill käivad mõned päevad kalal. See on väga rahustav, nad leiavad uusi sõpru. Nad jätavad kirja Mike´ile, kes peaks jõudma sel päeval Pamplonasse. Nad lahkuvad. Jake ja Bill kohtavad Mike´i, Bretti ja Cohni kohvikus. Mike ja Brett on pahaseks saanud Cohni peale, kes järgneb igale poole kuhu Brett läheb. Mike ja Cohn peaaegu lausa kaklevad.
Fiesta algab. See on nädal, mil joodakse ja peatakse pidusid, ning härjavõistlused toimuvad iga päev. Grupp jood ja pidutseb kogu öö. Jake kohtub Pedro Romeroga, ühe härjavõistlejaga. Brett on vaimustatud uuest noorest härjavõitlejast.
Ühel päeval kui vihma sadas, jäi härjavõistlus ära. Jake ja sõbrad võtavad paar jooki Romeroga. Brett räägib Romeroga ning Mike on ääre peale enesekaotuse piiril. Mike ja Cohn peaaegu kaklevad omavahel. Jake ja Brett lähevad jalutama . Brett tunnisatab et on Romerosse armunud. Jake leiab Romero ning teeb nii et Romero ja Brett saavad koos ära minna.
Cohn leiab Jake´i ning nõuab teada saada kus Brett on. Ta kutsub Jake´i pimpiks ning peksab ta läbi. Jake läheb tagasi hotelli ning Bill ütleb talle et peab minema ja nägema Cohni. Cohn nutab ning palub Jake´ilt andestust. Jake vastumeelselt andestabki. Cohn plaanib lahkuda hommikul .
Jake mõistis et Cohn peksis Romero läbi eelmisel õhtul. Romero nõudis et Cohn lahkuks hommikul. Brett veetis nüüd kogu oma aja Romeroga, kuna ta ei raskesti haavatud. Romero ikkagi võistles viimasel härjavõistlusel. Sel õhtul lahkus Brett Romeroga, isegi ei öelnud Jake´ile head aega.
Festival sai läbi ning Jake lahkus koos Billi ja Mike´iga. Siis nad läksid kõik oma teed. Jake reisis üksi San Sebastioanisse, kus ta ujus, luges ja puhkas Pamplonas läbi elatud stressistt. Ta sai seal olla mõned päevad kui saabus telegramm Brettilt, et too on Madridis ning vajab abi. Jake häbenes ennast, lühendas oma reisi ja sõitis kohe Madridi.
Jake leiab Bretti hotellist, kust saab teada et Brett oli Romerol palunud lahkuda. Brett tundis et ei ole piisavalt hea mehele. Nad lahkuvad hotellist. Romero oli arve maksnud. Nad joovad väheke nind sõidavad mööda Madridi. Räägivad oma pettunud romansist.
Ilmunud ka pealkirja all "Fiesta"; eesti k. 1961.On
Hemingway esimene romaan, mille peategelane, sõjainvaliid Jacob
Barnes (Jake) kätkeb endas mitmeid autori iseloomujooni ja vaateid.
Teosest leiame terve seltskonna "kadunud" noori, nagu
süngemeelne William Gorton (Bill), kibestunud ning eluvõõras
Robert Cohn http://www.davidgagne.net/hem/archives/004778.shtml
, kerglane ning tüütav Michael Campbell (Mike), ekstsentriline
kaunitar Brett Ashley.Kõigi nende hädad ja õnnetused on nii
või teisiti seotud äsja lõppenud sõjaga. Nad põletavad elu,
andudes joominguile Pariisi ja Hispaania restoranides, sest neid
ängistab pidevalt mingi väljapääsmatustunne ja katastroofi
eelaimus. Turistide jõudeelu, tühised kõrtsi- ja kohvikukülalised,
keda Hemingway ohtrasti näitab, ainult rõhutavad inimese eksistentsi
ebakindlust ja tühisust, romaani tegelaste elu nurjumist.Tõsi
küll, Jake armastab elu ja kõike meeltega tajutavat , ja kärarikas
ning kirev baskide fiesta Pamplonas annab talle võimaluse kõike
unustada.
See on rõõmutu ning kibestunud romaan, kuid selles nukrutsevas
teoses on olemas siiski üks südikas noot , mis nagu ühendaks
nii autorit kui ka tema tegelasi, tõstaks nad lootusetuse meeleolust
kõrgemale. Selleks on töötahe, tahtmine saada kirjanikuks,
jutustada enesest ja oma hingesugulastest, sõnastada oma kogemusi
kunstiteoseks. See ei tähenda üksnes diagnoosimist, vaid ka
võitlust tõvega, rõhuva raskemeelsuse ületamist sihikindla
tööga.
"20 saj. väliskirjandus" 1971