Itaalia kujutav kunst 17. sajandil (0)

Itaalia kujutav kunst 17. sajandil
Itaalia pealinn Rooma oli barokkmaali sünnipaik.
CARAVAGGIO (3) (1573- 1610 )saabus 1592 . aastal Rooma . Ta rajas barokk -kunsti nn. naturistliku suuna ehk ülimat täpsust taotleva kujutusviisi suuna. (1)
Caravaggio loomingu uudsus seisneb idealiseerimata reaalse elu kujutamises, kus poosid mõjuvad juhuslikena. Piltide tegelased ei esine vaataja suunas, vaid elavad oma elu. Kõik tegelased ja esemed olid selgete piirjoontega ja rõhutatult mahulised . (5) Ruumilisus saavutati heledusega, mis muutis teose meeleolu dramaatilisemaks. Eriline osa on valgusel, mis suundub pildi tähenduslikesse sõlmpunktidesse tavaliselt ülevalt. Valgusvihk vastandub ülejäänud pildi tumedusele, mistõttu hakati rääkima „keldriluugivalgusest“. (6)
Caravaggio oli pärit lihtrahva hulgast ning see innustas kujutama lihtrahva esindajaid ning igapäevast elu läbi usulise teema. (4)
ARTEMISIA GENTILESCHI (1592-u.1653) oli Caravaggio laadi jätkav naiskunstnik, kes kujutas peamiselt Piibli naistegelasi.
ANNIBALE CARRACCI (3) ( 1560 -1609)tuli 1595. aastal Rooma ning pani koos venna Agostino ja nõo Lodovicoga aluse baroki idealistlikule ehk akadeemilisele variandile.
Caravaggio laad tundus paljudele liiga karm ja proosaline. Eriti lihtrahvas oleks soovinud kirikutes näha kunsti, mis erineks eluproosast ja pakuks ebatavalist ilu. Sellist kunsti hakkasid looma Carraccid (2,7) ja nende poolt rajatud Bologna akadeemia kunstnikud . Bologna koolkond oli mitu sajandit eeskujuks Euroopa nn. akadeemilisele kunstile ja kujundas paljude põlvkondade kunstimaitset. (7)
Carraccid vastandusid samuti manerismile ja vaatasid elu poole, kuid idealiseerimist appi võttes.
Bologna koolkonna liikmed maalisid usulise sisuga paljufiguurilisi altarimaale ja enamasti antiikmütoloogiateemalisi freskosid. (8) Mütoloogilisi stseene kujutati ka maastiku taustal nii, et maastik on olulisem kui väikeste figuuride abil jutustatud jutustus. Sellist visuaalselt väheolulist lisa maastikumaalile nimetatakse stafaažiks.
ANDREA del POZZO (1642-1709) oli tavaliselt taevariiki kujutavate illusionistlike, paljufiguuriliste ja dekoratiivsete laemaalide kuulsaimaks autoriks . (9)
LORENZO BERNINI oli barokkskulptuuri kuulsaim meister. Enam ei rõhutatud kaunist ja täiuslikku siluetti vaid rahutuid ja liikuvaid masse . (10) Bernini peamiseks huviobjektiks olid liikumine ja muutumine. Tema kujud lasevad tunda ümbrust ja ruumi. Skulptorid eelistasid selliseid motiive , mis juba iseenesest eeldavad dünaamikat (võitlus- ja röövimisstseenid). Bernini portreed on alati liikuvas, juhuslikus, kuid väga ilmekas ja efektses poosis .
Bernini kujutab Taavetit otseselt võitluses. Koljatit pole näha, kuid Taaveti pilk ja poos teevad vaenlase kohalolu tajutavaks.
Apollonis ja Daphnes on imetlusväärne, kuidas marmoris on edasi antud hoogne liikumine ja õrna inimkeha moondumine puukooreks ning juuste muundumine oksteks.
„Püha Teresa ekstaasis“ on marmoris kujutatud mitte ainult pühaku ja ingli figuurid , vaid ka pilv. Püha Teresa näos peegeldub nn. „magus valu“, mis olevat teda täitnud, kui ta oma nägemuses kohtas inglit.(11)
Bernini lõi hulgaliselt dekoratiivseid teoseid linnaruumi ja kirikutesse (Peetri kiriku altari kohale spiraalsammastele toetuva ehiskatuse e. baldahhiini).