Parlamentalismi kujunemine Inglismaal Elisabeth Parman 10.C Valitsevad suguvõsad 1485.a. troonil Tudorid Henry VII, Henry VIII, Elisabeth I austasid parlamendi õigust kehtestada makse ja ka parlamendi alamkoda toetas Tudorite poliitikat, polnud parlamendiga probleeme. · 17.saj. tuleb võimule Stuartite suguvõsa ja nemad tahavad kehtestada isevalitsust. Ei leia rahva toetust, konfliktid parlamendiga. Stuartite valitsus · Rõhutavad, et monarh on valitseja jumala armust. · Kuningal puudub alaline sõjavägi. · Soov lähendada anglikaani kirikut katoliiklusele ja toetuda absolutismi kindlustamisel ühtsele anglikaani kirikule. · Puritaanid lahkuvad Uus-Inglismaale Charles I vastasseis parlamendiga · 1628.a. koostas parlament Õiguste petitsiooni valitseja võimu piiramiseks.
4. Nikolai I valitsemise põhijoontest Ajalooline kontekst. Alustas loomingut 1840ndatel aastatel. Keiser Nikolai I, valitses aastast 1825. Samal aastal toimus dekabristide ülestõus. Esimene aadelkonna avalik katse isevalitsust kukutada. Vandenõu. Aadlikud, eelkõige sõjaväelased, kes üritasid radikaalsete meetmetega kukutada keisrit ning mõrvata kõiki dünastia esindajaid. Üks kaugem projekt oli ka vabariigi kehtestamine. Kaardiväelased Talvepalee ees väljakul. Nikolai I õnnestus samal päeval mäss maha suruda. Surma mõisteti esialgu 36 aadlikku. Armuandmine. Poodi üles 5 mässajat. Ülejäänud sunnitööle Siberisse. Just see sündmus mõjustas Nikolai I valitsemismoodust, kõik
Kui ma saan oma hobiga tegeleda, lähevad mu mõtted ringlema. Ma mõtlen ja arutlen oma põhimõtete ja hoiakute üle, arutlen, mis on mulle tähtis ja mis mitte. Enda puhul pean ma tähtsaks seda, et ma olen absoluutselt aus. Ma olin kunagi keisrile väga lähedane ja seetõttu andsin ma keisrile vande rääkida ainult tõtt, öelda välja arvamus riigi asjade kohta. Ja seda ma tegingi, saates keisrile memorandumi, milles ma kritiseerisin teravalt Vene isevalitsust ning esitasin põhiseaduse projekti. Aga see tegu ei jäänud võimude poolt karistamata. Mind kuulutati hulluks ja pandi üheksaks aastaks Schüsselburgi vanglasse. Mind suleti kui riiklik kurjategija pikkadeks aastateks vanglasse. Ma uskusin, et ma suudan midagi muuta, kuid võit jäi tulemata. Abielludes Eevaga murdsin ma nii öelda baltisaksa reegleid. Lihtrahvaga liitu astudes, tahtsin ma tõestada kõigi inimeste võrdsust. Mul oli kõik välja mõeldud. Sellest pidi tulema
tema isa tegu ei olnud vale, aga tollel ajal võimuvastane. Nooruk, kes oli saanud tähtsaks mereväelaseks ja oli truu keisririigile, pidi ise otsustama, kas mõistab isa tegevuse hukka või on ühel päeval vanemaga ühel meelel.TIMOTHEUS VON BOCK- "Keisrihull". (18) Elas 1787-1836. Vene polkovnik, balti aadlik. Võttis osa 1805- 1812.a. toimunud sõdadest. Elas aastast 1816.a. Võisiku mõisas, koostas ja saatis 1818.a. Aleksander I-le Venemaa konstitutsiooni projekti, milles taunis isevalitsust ja pärisorjust. Seepeale ta vahistati ja teda peeti 1827. aastani kindlusevanglais. Lõpetas elu enesetapuga, J. Kross aga nii ei väitnud. (1)
a) usutunnistuse vabadus b) isikupuutumatus c) talupoegade maapuuduse vähendamine d) tööliste olukorra parandamine e) riikliku kindlustussüsteemi sisseviimine f) omavalitsusreform g) kõrg- ja keskkooli reform h) maksureform i) politseireform 2 j) maareform Stolõpini maareformist/agraarreform. Esimese (1905-1907. aasta) Vene revolutsiooni põhiküsimus oli agraarküsimus.. See oli vaja lahendada, et hoida ära uusi rahutusi külas. Isevalitsust toetasid külas mõisnikud ja vaimulikud. Tsarismi ees seisis ülesanne laiendada külas oma sotsiaalset baasi (luua külas soodne pinnas jõuka talupoja tekkimiseks ja saada nad isevalitsuse poole). Jõuka talupoegkonna tekkimist oli senini kuigivõrd takistanud külakogukonna süsteem. Senini oli külakogukond tsarismile olnud mugavaks maksude kogumise ja politseilise järelevalve tagamise vahendiks. 9. nov 1906. a. andis Stolõpin välja ukaasi külakondade lõhkumise kohta
o. kolm neljandikku nende üldarvust. 16. oktoobril 1905 tulistas sõjavägi Tallinna kesklinnas sotsiaaldemokraatide organiseeritud tööliste poliitilisel manifestatsioonil osalejaid; 94 inimest tapeti, üle saja sai haavata. 27.29. novembril toimus Tartus üle-eestiline rahvaesindajate kongress, mis lõhenes kaheks eraldi koosolekuks, millest ühel nõuti põhiseaduslikku korda ja ähvardati valitsust passiivse vastupanuga, teisel kutsuti üles isevalitsust kukutama ja moodustama revolutsioonilisi omavalitsusi. Umbes 50 vallas moodustatigi vallavalitsuste asemele talurahvakomiteed, mida mõnel pool nimetati "vabariikideks". Paljudes valdades seadis rahvas omal algatusel sisse emakeelse õpetuse vallakoolis, sulges kõrtsid, boikoteeris tsaariametnikke, keeldus maksude maksmisest ja nekrutite andmisest. (http://www.estonica.org/est/lugu.html? kateg=8&menyy_id=49&alam=12&leht=3 04.03.08 18.49 ) 1905
Realistliku romaani suurteks klassikuteks on H. de Balzac ja Lev Tolstoi. Realism vene kirjanduses 19. sajandi teine pool oli Venemaa ühiskondlik-poliitilises elus murranguline, vastuoluline ja keerukas ajajärk. Kirjanduses oli tõusnud valitsevaks suunaks kriitiline realism, viljeldavaks zanriks sai romaan. Sajandi keskel koondusid vene haritlaskonna kõige eesrindlikumad jõud ajakirja Sovremennik ümber. Ajakiri propageeris talurahva ideid, paljastas ja kutsus üles hävitama isevalitsust ning pärisorjust. N. Tsernõsevski (1828 1889) oli juba ülikooliaastail veendunud revolutsionäär, kelle ideaaliks oli sotsialism. Romaani "Mida teha?" kirjutas ta vanglas, see on omalaadne "elu õpik". Teost läbib usk inimkonna helgesse tulevikku, milleks on vaba töö ühiskonnas. Kirjanik näitab, mida tuleb ja mida on võimalik teha tuleviku heaks. Tähtsal kohal teoses on ka naise vabastamise probleem naise ebavõrdset
(N: Inglise kivisüsi ei jõua kohale; raskused Vene söe transpordiga), tekkis tarbekaupade ja toiduainete defitsiit; sõja ajal halvenes eriti suuremate linnade toiduga varustamine, inimeste varustamisel toiduainetega mindi üle kaardisüsteemile, hakkasid tõusma hinnad ja algas kiire inflatsioon (raha väärtuse langus). Muudatused Veebruarirevolutsiooni järel Venemaal Esimene maailmasõda nõrgestas isevalitsust ning see viis tsaar Nikolai II valitsuse kukutamiseni. Võimu haaras Venemaa Ajutine Valitsus, eesotsas Georgi Lvoviga. Ajutine valitsus võttis suuna demokraatliku riigi kehtestamisele, riigis kuulutati välja demokraatlikud vabadused (sõna-, koosoleku-, trüki- ja usuvabadus) ning legaliseeriti kõik parteid. Samas omasid ühiskonnas väga suurt mõjuvõimu tööliste ja soldatite saadikute nõukogud, kes olid palju radikaalsemate ja vasakpoolsemate vaadetega
o. kolm neljandikku nende üldarvust. 16. oktoobril 1905 tulistas sõjavägi Tallinna kesklinnas sotsiaaldemokraatide organiseeritud tööliste poliitilisel manifestatsioonil osalejaid; 94 inimest tapeti, üle saja sai haavata. 27.29. novembril toimus Tartus üle-eestiline rahvaesindajate kongress, mis lõhenes kaheks eraldi koosolekuks, millest ühel nõuti põhiseaduslikku korda ja ähvardati valitsust passiivse vastupanuga, teisel kutsuti üles isevalitsust kukutama ja moodustama revolutsioonilisi omavalitsusi. Umbes 50 vallas moodustatigi vallavalitsuste asemele talurahvakomiteed, mida mõnel pool nimetati "vabariikideks". Paljudes valdades seadis rahvas omal algatusel sisse emakeelse õpetuse vallakoolis, sulges kõrtsid, boikoteeris tsaariametnikke, keeldus maksude maksmisest ja nekrutite andmisest. Novembrisdetsembris kuulutas valitsus Balti kubermangudes välja sõjaseisukorra.
Velise, Järvakandi, Rapla. 12.-20. dets. mõisate põletamine ja rüüstamine - kokku u. 130 mõisat, arvatud aga 161 (põletati ca 65 peahoonet) mõisat. Mõisnikke võeti vangi, kuid tapeti vaid üks. Massipsühhoos ja viha mõisnike vastu (elitaarne vähemus, kelle kätte on koondunud enamus rikkustest, maaomandist ja kontroll ühiskondliku elu üle). Ükski eesti erakond ei kiida neid aktsioone avalikult heaks. Balti aadel pooldab endiselt isevalitsust, kardab muutunud olukorda ja liberaliseerumist. Mõisate ründamise laine – vastuseks võimude brutaalsele survele, sõjalis-politseilisele terrorile, millele panid krooni 16. oktoobri massimõrv Uuel Turul, sõjaseisukorra väljakuulutamine ja järgnenud vahistamised. Olukorda pingestas Eestimaa erakorraline maapäev maaomavalitsuse reformi küsimuses, opositsioonitegelaste, sotsiaaldemokraatide, töölisvanemate ja maasaadikute
aasta märtsis kaotati Venemaal pärisorjus, vähenesid seisuslikud vahed, majandus- ja kultuurielu elavnes ning ka ühiskond ''vabanes vaimselt'' , kuid sellele kõigele vaatamata suurenes rahva seas mässumeelsus. Keiser Aleksander II hukkus talle korraldatud pommiatendaadis ning järgmisena tõusis troonile Aleksander III, kes asus oma eelkäija reforme piirama ja tühistama ning algatas ka venestamise. 1905. aastal pärast ulatusliku väljaastumise lainet algas revolutsioon, mis sundis isevalitsust olulistele järeleandmistele ning kutsuti kokku ka Riigiduuma (Venemaa parlament). 1906. aasta suvel sai uueks Venemaa peaministriks tuntud Pjotr Stolõpin, kelle kavatsetud ümberkorraldused seiskusid 1911. aasta septembris, kui ta tapeti. 34. rahvuslik ärkamine Eestis Rahvuslik ärkamine Eestis sai alguse 19. sajandil, mis ajaks olid inimesed vabad mitte pärisorjad ning see tõi kaasa eestlastele palju vajalikke muutusi : talupoegadel oli võimalik osta endale talusid,
oktoobril). 5. novembril (vkj 23. oktoobril) vabastati aga ametist senine kubermangu kuberner Aleksei Lopuhhin, kes oli rahutuste alguses põgenenud Tallinnast. Järjekordne üldstreik toimus 8. novembril (vkj 26. oktoobril). 10.–12. detsembril (vkj 27.–29. novembril) 1905 toimus Tartus üle-eestiline rahvaesindajate kongress, mis lõhenes kaheks eraldi koosolekuks, millest ühel nõuti põhiseaduslikku korda ja ähvardati valitsust passiivse vastupanuga, teisel kutsuti üles isevalitsust kukutama ja moodustama revolutsioonilisi omavalitsusi. Umbes 50 vallas moodustatigi vallavalitsuste asemele talurahvakomiteed, mida mõnel pool nimetati “vabariikideks”. Paljudes valdades seadis rahvas omal algatusel sisse emakeelse õpetuse vallakoolis, sulges kõrtsid, boikoteeris tsaariametnikke, keeldus maksude maksmisest ja nekrutite andmisest. Poliitiliste parteide tekkimine Pärast Nikolai II poolt välja antud 17. oktoobri manifesti asutati 1905. aasta oktoobris-novembris
Juutide meelest oli see vähemalt algus. Araablased vastasid mässuga. Peale veel ühte ebaõnnestunud komisjoni tulid inglased Teise maailmasõja eelõhtul välja uue poliitikaga, mis kritiseeris Balfouri deklaratsiooni, tuues tõenduseks Churchilli 1922. aasta Valge paberi. Selleks ajaks genereeritud dokumentide hulgast võis valida vastavalt vajadusele. 1939. aasta Valge paber kinnitas juutide rahvuslikku kodu Palestiinas, kuid kontrollitud sisserändega, ja araabia-juudi isevalitsust. Selle lükkasid mõlemad osapooled tagasi. Sionistide meelest läks see mandaadiga vastuollu. Araablased tahtsid iseseisvust. Punkt. (Harms 2008, 80) Nii 1920. aasta Nabi Musa pogromm, 1921. aasta Jaffa pogromm kui ka 1929. aasta Hebroni veresaun, mille käigus araablased tapsid sadu juute, veensid viimaseid, et koloniaalvõimude kaitsele loota ei saa. Seega olid araablaste vägivallaaktsioonid otseseks katalüsaatoriks juutide relvastatud omakaitserühmituste loomisele
Dvigateli vagunitehase ja Viganda tehase töötajate vastasseis tehasemeistritega. Streikidega kaasnesid poliitilised meeleavaldused ja koosolekud, kokkupõrkes politsei ja sõjaväega oli inimohvreid. Veebruaris ühinesid Tartu üliõpilased ülevenemaalise üliõpilaste poliitilise streigiga, ülikool suleti. Maal algas talurahva mõisnikevastane võitlus, jaanuarist märtsini puhkes ligi 120 mõisas mõisatööliste streike ja rahutusi. Sotsiaaldemokraadid kutsusid rahvast üles isevalitsust kukutama ja demokraatilikku vabariiki kehtestama, kõige levinum oli loosung „Maha isevalitsus!”. 28. aprill tapeti Tallinnas sandarmirittmeister Trešner (Трешнер); 30. aprillist kuni 2. maini toimusid Tallinnas 3000 osavõtjaga miitingud, mille piirivalveväed laiali ajasid. 15. mail 1905 leidsid aset rahutused Tallinnas. 19. juuli tööliste streik protestiks 15 töölise arestile. 24. juulil toimus 3000 töölise demonstratsioon ning kokkupõrge kasakatega. 1905
Parempoolsed, tsentrumi erakonnad ja pahempoolsed. Parempoolsed: terve hulk suhteliselt väikseid parteisid. Kõige tuntum Vene Rahva Liit, eesotsas Vene duumasaadik Vladimir Puriškevitš. Kõiki iseloomustas keisritruudus, suurrahvuslik šovinism ja õigeusukiriku rolli rõhutamine. Sellest tulenevalt nende peamiseks eesmärgiks oli võitlus Vm säilimise eest sellisel kujul nagu see oli. Keisri 17.okt manifestis nähti žesti, asjatut järeleandmist, pigem oleks eelistatud piiramatut isevalitsust jne. Olid sõjakalt meelestatud revol ilmingute vastu, nägid revol liikumise taga ennekõike juute, alustasid Vm-l juudipogrommidega, peksta võis ka intelligente, sotsialiste, üliõpilasi jne. Kummalisel moel need erakonnad suutsid endaga kaasa tõmmata inimesi väga erinevatest sots kihtidest, parempoolsete marurahvuslaste hulka kuulus nii tipp-riigiametnikke, haritlasi, suurettevõtjaid, pankureid, ka talupoegi, tööstustöölisi ja paadialuseid.
annaabi.ee 
