Isemõeldud muinasjutt "Hunt ja hobune" (2)

Hunt ja hobune
Kord sõi hobune aasal rohtu. Sõi rahulikult , kuni järsku ilmus välja hunt. Nähes hobust, tahtis hunt ta kohe nahka panna. Hobune hakkas hunti paluma:
”Kallis hundike, jäta mind seekord rahule. Olen ju ainult luu ja nahk. Tänutäheks annaksin ma sulle oma peremehe imekee, mille ta mulle kaela riputas. See on talle väga kallis ese, aga ma loodan, et minu elu talle armsam on.”
Hobune ulatas kee hundile ning hunt küsis ketti imetledes:
“Olen nõus, kuid kuidas seda kasutama peab?”
“Pead keti endale kaela panema ja lausuma: Ketike, ketike, tee iga mu soov tõeks. Kett täidab iga sinu soovitud soovi,” lausus hobune.
Hunt võttis keti ja läks kepseldes metsa. Sinna jõudes tuli hundil kange himu seda imelist ketti proovida. Vaevalt oli ta sõnanud:
“Ketike, ketike, tee iga mu soov tõeks,”
kui äkitselt ilmusid välja kolm nuiadega metslast.
“Kurat! Hobune valetas,” käis hundil mõtetest läbi.
Metslased peksid hundi nuiadega surnuks ja viisid hobuse juurde. Hobune oli õnnelik, et üks tema vaenlastest ei tüüta teda enam. Ta võttis hundi kaelast keti ning viis selle peremehele tagasi, kelle rõõm oli ääretult suur. Hundist tegi peremees endale ilusa ja sooja kasuka .
Kristi Vahejõe