Mõrv kättemaksuks Viis päeva on möödas sellest, kui Isabellat pole kodus. Isabella on heledate juustega, tumedate silmadega, väga ilus ja hoolitsev abikaasa. Isabella abikaasa Jack oli tööreisil, aga tuli kohe koju, kui oma naise kadumisest kuulis. Jack on hoolas ja töökas abikaasa, aga oma töö pärast pidi ta palju reisima. Jack jõudis koju ja kohe esimese asjana helistas ta parimale detektiivile Thomasele, kes oli nõus seda asja uurima. Ta alustas kohe oma tööd. Majas töötas ka teenija, kes oskas sellest päevast rääkida,
hobusesabasse, mis jätab talle pisut koolijütsiliku ilme. Paar võtab raamaturiiuli oma mängumaaks, nii on nad kord selle sees, peal ja ääres. Vahepeal loobivad ka üksteisele raamatuid karrikeerimaks nende dialoogi. Visuaalsete märkide poolest läheb põnevaks pildi teine pool. Alates Koidula ,,Säärase mulgi" dialoogist toimub selge positsioonide vahetus. Flavio etleb raamaturiiuli peal, Isabella seisab all või koguni istub seinaääres toolil. Flavio kutsub Isabellat nagu koera. (Kuigi kus see koht tekstis on???). Välgatusena tuleb kohe meelde, kuidas Indrek Marit kutsus. Teine positsioonide vahetus toimub pärast ,,Säärast mulki". Siis on Isabella kord võimupositsioon haarata, enda arvamus välja öelda - nii ronib temagi üles raamaturiiuli peale. Flavio peab Isabellaga küll monoloogi edasi, kuid kehakeel on tal nüüd Isabella suhtes pigem kinnine. Ta pöörab Isabellale selja ja pooleldi ignoreerib tüdrukut.
· Mihkel näeb unes, kuidas tema endine õpilane Boris tuleb klassi, tema äsja ilmunud raamat kaenlas ning hüüab, et Martin on Sokratest plagieerinud ning kujutavat ette, et ta ise on Sokrates Teine. Mees üritab uuesti magama jääda. 4. 5. Peatükk · Martin on kirjutan oma raamatut kaks nädalat, kuid siis jääb ta toppama kohas, mil peaks Sokratese surmast kirjutama. Mees läheb õue ning kohtab tänaval ammust tuttavat, noort juuditari Isabellat, kellega koos nad mere äärde lähevad. Martin nimetab Isabellat sofistiks, sest juuditarile ei meeldi Sokratese loogika ning mõistuse ülistamine. Isabella kujutab ette, kuidas rannast väljuv laev võiks sõita Delosele, 2000 aastat polekski nagu sellest ajast möödunud ning neiu tuleb välja ideega, et Ateenas Sokratese ajal vahetub hoopis võimul olev kohus ning Sokratest ei hukatagi. Martinile
Liitlased kui ka oponendid Minu essee räägib liitlastest ja oponentidest mitmel tasandil. Ühelt poolt jagan lavastuse tegelased gruppidesse sotsiaalse kuuluvuse järgi. Teisalt jagan nad gruppidesse selle järgi, kas nad on näidendis ja stseenides üksteist toetavad, üksteisele sarnased või hoopiski oponeerivad. Kolmandaks uurin lähemalt lavastuse kahte paari – Indrekut ja Marit ning Isabellat ja Flaviot. Analüüsin seda, miks on on nad üksteise jaoks nii liitlased KUI KA oponendid. Siin ütlen selgituseks kohe ära, et võtan Isabellat ja Flaviot kui naise ja mehe prototüüpe. Minu jaoks ei olnud nad siiski reaalsed tegelased. Nad olid reaalsed raamatutegelased ja laval suhtlesid vahepeal ka teiste tegelastega. Kõik vaatlused visuaalsetest ja auditiivsetest märkidest aga viitavad sellele, et nad on omaette muinasjututegelased, keda ei ole reaalselt olemas. Miks? 1
Sokratesest ja tema filosoofia kasvatuslikust mõjust inimestele. Naine ning tütar on pettunud, ent lepivad siisk.möödub 2ndl,raamat on nii kaugel et sokrates ootab surma, kuid sealt edasi ei oska ta kirjutada, Jälgib aknast kapsausse, kes naabri aia on ära rüüstanud. Üks uss on ka tema raamatu peal. Näeb 49 a. tuletõrjuja matuseid. Räägib jalutama minnes naabriga matustest ja kuidas too tahab end lasta matta Ühe jalutuskäigu ajal kohtab ta juuditari Isabellat,( ta ema väidab, et ka Prantslane) kelle ema on kirjatarvete poes müüja. , kes on ümbruskonnas tuntud kui "juudipoe omaniku tütar", kellega neil areneb väga sügav ja intiimne vestlus. räägivad Sokratesest. Martin on neiust vaimustuses, kuigi too sobiks talle tütreks Tahab teda kasvatada ja juhtida jne. Nad jalutavad mere äärde, nimetavad ühte purjekat ohvrilaevaks, Ohvrilaev oli laev, mis viis 7 noormeest ja neidu Delose saarele, et need seal ohverdada Apollonile. Sel ajal aga ei
näeb Flaviot sellisen nagu ta on, ta ei näe Flavio „ego varju“. Kui Isabella on raamaturiiulil, siis on ta enda „ego varju“ poole seljaga. Ta on näoga Flavio poole, kellest nüüd valguse ja positsiooni muutuse tõttu on projitseeritud seinale elusuurune vari. Kui Isabella lavalt lahkub, muutub valgus ning Flavio „ego vari“ jääb temast endast tunduvalt väiksemaks. Niisiis jääb mulje, et Flaviol on vaja Isabellat, et end suurena tunda. Mitu korda viskab Professor Indrekule salamahti sarkastilis-taunivaid kommentaare tema suurelisuse ja uhkuse kohta. INDREK: Ma mõtlesin… Kui kõik loevad, kes siis muid asju teeb, mida on vaja teha? PROFESSOR: Soovite hakata lugemise direktoriks? Suurepärane idee! INDREK: Mul on tõepoolest vastav haridus… Ja ma olen läbinud ka loova juhtimise magistrikoolituse. PROFESSOR: No näete siis: hakkab looma! Juhtige meid, magister! Mul on teile siiski enne
lükkus edasi 30 päevaks, sest ohvrilaev ei olnud veel tagasi tulnud. 7 meest, 7 naist ohverdavad end Delosel ja tulevad 30 päeva pärast tagasi, seni on kõik mõrvad jms. keelatud. Sokrates kirjutab hümni Apollonile, ja hakkab luuletama enne surma. Näeb B. Mändi unes. Ptk. 4 Raamat on täpselt samas seisukorras. Jälgib aknast kapsausse, kes naabri aia on ära rüüstanud. Üks uss on ka tema raamatu peal. Näeb 49 a. tuletõrjuja matuseid. Kohtab Isabellat . räägivad Sokratesest, Justus on hämmastuses Isabellast, kes on 22a. ja sobiks talle tütreks.Jalutavad mere äärde, kutsuvad mingit purjekat ohvrilaevaks, Justus teab, millest järgmisel hommikul kirjutada, sai Isabellalt ideid. Ptk. 5 räägivad tüdruku raskest elust ja selle tüütust emast, kes ta elu ära rikub. Ema ei lase tal oma muusiku karjääri edendad. Sellest kõigest rääkides vihjab Isabella pidevalt enesetapule oma jutus. Justus ei pea seda tähtsaks
kättemaksuhimulisemaks. Selle all pidi ka tema naine Isabella kannatama. Isabellal õnnestus põgeneda Londonisse ja sünnitada poeg Linton. Umbes samal ajal suri Hindley, ning Heathcliff võttis kogu mõisavalitsemise üle, ta tõotas Hindley poega Haretoni sama karmi käega kasvatada, nagu oli seda teinud Hindley temaga. Isabella vahteas Edgariga, oma vennaga tihti kirju. Viimases, 12 aastat hiljem saadetud kirjas palus ta Edgaril oma poja eest hoolitsemine üle võtta. Isabellat oli tabanud ravimatu haigus. Heathcliff, kes oli teada saanud, et ta poeg tuuakse Rästapeasse, käskis poja Vihurimäele tuua, kuna kavatses ise tema eest hoolitsema hakata. Nähes, kui nõrga tervise ja hädise loomuga poeg tal oli, ei tekkinud tal Lintoni vastu mingeid isalikke tundeid. Järjest rohkem meeldis talle Hareton, kes meenutas Heathcliffile teda ennast. Mõned aastad hiljem püüdis ta veenda Catherine'i, oma surnud armastatu tütart oma poja Lintoniga abielluma
klaveritundide andmisega. Nad satuvad vestlema ja jutt lheb Sokratesele. Isabella on kriitiline mistuse suhtes, kuna see hvitab inimese vaimsuse, tunnete ja hingelisuse saladuse. Kndides juavad Martin ja Isabella mere rde, kus loojuva pikese valguses purjekas teele lheb. Looduse ilu ja vaatepildi unenoline ajatus hendab neid emotsionaalselt ning Martin tleb, et see vinuks olla Delose ohvrilaev, mis lheb teele, nii et 30 peva on ees ainult elu, mitte surm. Isabellat puudutavad need snad vga tugevalt ning ta teeb ettepaneku veel kohtuda. Martin on khklev, kuna nende suhet vidaks vriti mista. Ta pab asjatult Sokratese snadest kitumisjuhiseid leida, kuid otsustab viimaks siiski Isabellaga uuesti kohtuda. Nad lhevad Pirita randa, Isabella rgib talle endast ja oma perekonnast, tunnistades, et tema ige nimi on Isebel - ilusa kuid ela mssumeelse Iisraeli kuningattre jrgi, kes jumalateotuse eest surma misteti. Oma ema ta armastab, kuid samas vihkab, sest ema pab
kättemaksuhimulisemaks. Selle all pidi ka tema naine Isabella kannatama. Isabellal õnnestus põgeneda Londonisse ja sünnitada poeg Linton. Umbes samal ajal suri Hindley, ning Heathcliff võttis kogu mõisavalitsemise üle, ta tõotas Hindley poega Haretoni sama karmi käega kasvatada, nagu oli seda teinud Hindley temaga. Isabella vahetas Edgariga, oma vennaga tihti kirju. Viimases, 12 aastat hiljem saadetud kirjas palus ta Edgaril oma poja eest hoolitsemine üle võtta. Isabellat oli tabanud ravimatu haigus. Heathcliff, kes oli teada saanud, et ta poeg tuuakse Rästapeasse, käskis poja Vihurimäele tuua, kuna kavatses ise tema eest hoolitsema hakata. Nähes, kui nõrga tervise ja hädise loomuga poeg tal oli, ei tekkinud tal Lintoni vastu mingeid isalikke tundeid. Järjest rohkem meeldis talle Hareton, kes meenutas Heathcliffile teda ennast. Mõned aastad hiljem püüdis ta veenda Catherine'i, oma surnud armastatu tütart oma poja Lintoniga abielluma
keelatud. Sokrates kirjutab hümni Apollonile, ja hakkab luuletama enne surma. Siis jookseb Justusel mõte kinni ja ta ei tea enam ,millest kirjutada. Näeb B. Mändi unes. Ptk. 4 Raamat on täpselt samas seisukorras, seda pole edasi kirjutatud. Jälgib aknast kapsausse, kes naabri aia on ära rüüstanud. Üks uss on ka tema raamatu peal. Näeb 49 a. tuletõrjuja matuseid. Räägib jalutama minnes naabriga matustest ja kuidas too tahab end lasta matta. Kohtab juuditari Isabellat , kelle ema on kirjatarvete poes müüja. Lähevad jalutama, räägivad Sokratesest, Justus on hämmastuses Isabellast, kes on 22a. ja sobiks talle tütreks. Tahab teda kasvatada ja juhtida jne. Jalutavad mere äärde, kutsuvad mingit purjekat ohvrilaevaks, mis läheb 3+ päevaks Delosele, Isabella hakkab Justusele meeldima, viskab teda takjaga. Arutavad, et keegi ei tohi sellest kohtumisest teada saada, sest kohe saadakse valesti aru. Kui edaspidi kohtuvad, siis salaja
keelatud. Sokrates kirjutab hümni Apollonile, ja hakkab luuletama enne surma. Siis jookseb Justusel mõte kinni ja ta ei tea enam ,millest kirjutada. Näeb B. Mändi unes. Ptk. 4 Raamat on täpselt samas seisukorras, seda pole edasi kirjutatud. Jälgib aknast kapsausse, kes naabri aia on ära rüüstanud. Üks uss on ka tema raamatu peal. Näeb 49 a. tuletõrjuja matuseid. Räägib jalutama minnes naabriga matustest ja kuidas too tahab end lasta matta. Kohtab juuditari Isabellat , kelle ema on kirjatarvete poes müüja. Lähevad jalutama, räägivad Sokratesest, Justus on hämmastuses Isabellast, kes on 22a. ja sobiks talle tütreks. Tahab teda kasvatada ja juhtida jne. Jalutavad mere äärde, kutsuvad mingit purjekat ohvrilaevaks, mis läheb 3+ päevaks Delosele, Isabella hakkab Justusele meeldima, viskab teda takjaga. Arutavad, et keegi ei tohi sellest kohtumisest teada saada, sest kohe saadakse valesti aru. Kui edaspidi kohtuvad, siis salaja
Arvan, et Boccaccio tahtsis sellega teada anda, et alati, kui inimesele keegi ei meeldi, siis peaks ta esimese asjana iseennast vaatama ja arutama, mis temas endas viga on. Seitsmes novell rääkis aadlidaamist Isabellast, kes oli abielus rüütliga. Daam armus aga Leonettosse, kes ka teda vastu armastas. Rüütles Lambertuccio armus ka daami, kuid see noormees oli naisele vastumeelne. Kui Isabella mees ükskord kodust läks, tulid teised 2 meest Isabellat külastama. Leonetto peitis end Lambertuccio eest, sest kartis rüütlit. Rüütel ja naine vallatlesid, kui samal ajal daamu mees koju tuli. Naine mõtles ruttu plaani, mis seisnes vales, et üks noormees olevat teist taga ajanud ja tagaajatav naise juurde varju jooksnud. Abikaasa kiitis naist teo eest. Mees ei saanud kunagi Isabella armukestest teada. Selle loo moraaliks leian, et kavalus ja nupukus on kasuks igal eluhetkel ja neid omadusi oleks igal inimesel kasulik omada.
sest selle nõrga kohad olid nüüd paremini teada. Samuti oli langenud keisrinna maine. Austria oli üleni võlgades ning Böömimaa, Saksi, Sileesia ja suur osa Saksamaast oli laastatud. Maria Theresia jõuab nüüd psüühiliselt raskesse ikka ja ta tunneb end sageli halvasti ning teda haaravad melanhooliahood. Tema õnn ja lootus on tema 18-aastane vanim poeg Joseph. 7. septembril 1760. aastal sõlmiti abielu keisrinna poja Josephi ja Louis XV lapselapse Isabella vahel. Joseph armastas Isabellat väga aga sama ei saa neiu kohta öelda, tal olid suuremad tunded hoopis Josephi õe Maria Christine'i suhtes. Isabella oli väga nukker ning sagedaste enesetapumõtetega, tema käitumist võisid mõjutada ka kaks nurisünnitust abielu alguses. Nende esimene laps, tütar Maria Theresia, sündis 1763. aastal. Isabella suri samal aastal pärast järjekordset nurisünnitust ning mustadesse rõugetesse haigestumist. Järgmisena oli
Peale tähtsusetu postkaardi lugemist Narva-Jõesuust istus Martin maha kuid pani tähele, et 10 minutit on selleni kui Isabella pidi mööda kõndima, et too teda näeks pistis ta pea aknast välja ja natuke hiljem kui Isabella oli mööda kõndinud läks ta ka ise tema järele ja kokkuleppiti kell üks bussijaamas kokkusaada, et Piritale minna. hiljem leidi inimtühi rannariba Pirita ja Merivälja vahel kui mööda sõudis Boris Mänd kaaslasega mis häiris Martinit mis oma korda häiris Isabellat kell tekkisid kahtlused kas nad peaks ültse ikkagi tegema mida teevad. Nad vahetavad siis istepaika liigutes randa kus toimub pikk ja sisurikkas dialoog mille tulemusena selgub, et Isabell tahab, et Martin kutsuks teda tema juudi nime pidi ehk Isebel kelle karm lugu Juutide provehtis peaks olema hoiatus Martinile kui too usub nimede maagiasse. Veel saame teada, et Isebeli ema kutsub ennast aristokraatlike juurtega prantslaseks kui Napoleoni väed Moskvasse tulid ja ta suursugune perekond
Nad satuvad vestlema ja jutt läheb Sokratesele. Isabella on kriitiline mõistuse suhtes, kuna see hävitab inimese vaimsuse, tunnete ja hingelisuse saladuse. Kõndides jõuavad Martin ja Isabella mere äärde, kus loojuva päikese valguses purjekas teele läheb. Looduse ilu ja vaatepildi unenäoline ajatus ühendab neid emotsionaalselt ning Martin ütleb, et see võinuks olla Delose ohvrilaev, mis läheb teele, nii et 30 päeva on ees ainult elu, mitte surm. Isabellat puudutavad need sõnad väga tugevalt ning ta teeb ettepaneku veel kohtuda. Martin on kõhklev, kuna nende suhet võidaks vääriti mõista. Ta püüab asjatult Sokratese sõnadest käitumisjuhiseid leida, kuid otsustab viimaks siiski Isabellaga uuesti kohtuda. Nad lähevad Pirita randa, Isabella räägib talle endast ja oma perekonnast, tunnistades, et tema õige nimi on Isebel ilusa kuid õela
annaabi.ee 
