Isa ja poja teekond (0)

Isa ja poja teekond
Cormac McCarthy romaan “Tee” ei ole üldsegi nii igav raamat kui ta seda esmapilgul tunduda võib. Romaan räägib rusutud Ameerikast ning isa ja poja teekonnast parema tuleviku poole.
“Tee” peamine teema on isa ja poja teekond lõunasse. Ameerikat on tabanud mingisugune õnnetus, kõik on väljasurnud, välja arvatud mõningad üksikud inimesed, ning nad loodavad leida lõunast eest parema elu. Laps pole oma elus näinud muud, kui seda kõledat maailma, isa aga mäletab veel, milline oli elu varem. Nad on teel olnud juba mitmeid aastaid ning neil on kaasas vaid ostukäru, kus asju hoida.
Peategelastest pole teada muud, kui vaid seda, et nad on isa ja poeg ning isa on saanud lapse emalt ülesandeks laps ohutusse kohta viia. Lugeja ei saa teada, mis on nende nimed või kui vanad nad on. Nad on pidevas näljas, külmas ning ei tea kunagi, mida järgmine päev tuua võib. Laps on see, kes muretseb pidevalt teiste nähtud inimeste saatuse pärast, samas kui mees mõtleb vaid enda ja poja heaolu peale. Mehe teeb vastuoluliseks veidi see, et ta annab küll oma viimased toidupalad enda pojale, kuid samas jätab teise teelolija sõna otseses mõttes alasti ja toiduta oma saatust ootama. Palju tegelased oleksid ilmselt oma lõpu leidnud palju varem, kui laps poleks käskinud isal neid aidata.
Kuna mees ei usaldanud ühtegi teist inimest, siis võib vastasteks pidada neid kõiki, eriti kannibale. Lapse arvates peaksid nad jagama oma asju teiste abivajajatega, mees temaga ei nõustunud.
Kõige pingelisemad kohad romaanis on need, kus kohtutakse teiste inimestega, sest pole teada, kas nad on kannibalid või mitte ning mida nad teha võivad. Kõige pingerikkam oli minu arvates koht, kus leiti keldrist alasti hirmunud inimesed ning kohtuti ka kannibalidega.
Raamatu muutis veidi keeruliseks see, et autor pole kasutanud otsekõnet ning seetõttu ei saanud ka alati aru, kes parasjagu rääkis. Autor on kirjutanud lihtsate lausetega, kuid suudab samas sellega väga palju edasi anda. Kirjeldused on detailsed ning seetõttu muutus romaan ka vahepeal üksluiseks - kirjeldati liiga palju halli ja masendavat maailma. Samas oli detailirohkus hea siis, kui kirjeldati laeva või majade läbiotsimist.
Raamatu mõtteks võibki pidada elutee kirjeldust. Nagu raamatus, nii on ka elus kergemaid ja raskemaid aegu ning liigutakse alati helgema tuleviku poole. Olenemata raskustest peab elu edasi minema - seda näitas raamatus ka see, et kümme aastat peale katastroofi leidus siiski ka rase naine.
See on üpriski omapärane romaan, sest teist selle taolist pole ma veel lugenud. Raamat pole kindlasti mõeldud nõrganärvilistele, sest teos on üpriski masendav ja leidub õõvastavaid kohti. Teose teeb kaasahaaravaks huvi, mis juhtub järgmisena ning kas isa ja poeg saavutavad oma soovitud eesmärgi.