,,Isa Goriot" essee ,,Eugene de Rastignaci elufilosoofia" (3)

Eugene de Rastignaci elufilosoofia.
Essee
19. sajandi Pariisis oli suur osa inimeste mõtetest seotud raha ning parema elujärjega. Teoses „Isa Goriot “ tutvume vaese üliõpilasega, kelle kinnisideeks on kõrgem seltskonnaelu.
Eugene de Rastignac elas perekonnas, mis vaevles rahapuuduse käes. Ta nägi eeldusi õigusteaduskonnas ning asus õppima juristiks, sel ajal elas ta pansionaadis. Kuna pere oli vaene, hakkas poiss end võrdlema rikastega. Joobunud pariisi seltskonnast, üritas Eugene leida sugulussidemeid läbi tädi rikkamas ühiskonnakihis. Kuigi tema auahnuse rahuldamist piiras vaesus , soovis ta siiski karjääri teha, selle tagajärjel jäid isegi õpingud unarusse .
Rastignaci elufilosoofia käskis olla mõistev. Õigusteadust õppiva poisi põhimõtted ei lubanud inimesi taunida ning ta suhtus neisse võrdselt. Ta suutis mõista ka Surmanarritajana tuntud Vautrini , kelle teod ja kavatsused olid kurjad, kuid Rastignaci arvates siiski teatud tõetera sisaldavad, aga ta keeldub sellega kaasa minemast. Eugene kohta võime öelda, et ta oli vaatamata oma noorele eale väga hea inimestetundja ning see tagaski talle edu.
Tolleaegsed ühiskonnakihid jagunevad laias laastus kaheks: inimesed, kes väärtustavad vaid perekondlikke väärtusi ning oma lähedasi ja teised, kes hindavad materiaalset varandust. Rastignac jäi nende kahe ühiskonnakihi vahele, väärtustades võrdselt nii raha kui ka armastust.
Eugene de Rastignacil oli hea süda. Pean lugu sellest, et ta hoolis härra Goriot’ist väga ning ta sai aru kui ebaõiglased on tütred isa vastu olnud. Kuid mööda ei saa vaadata tõsiasjast, et raha nimel oleme valmis ennast muutma , siiski saame alles hiljem sellest aru.