Inimesed teevad valeraha, aga sageli teeb raha valeinimesi (0)

Inimesed teevad valeraha , aga sageli teeb raha valeinimesi
Oma eesmärkide saavutamiseks ollakse tihti valmis läbi minema tulest ja veest, mõtlemata sellele, millised võivad olla hilisemad tagajärjed. Miks on tihti nii, et enne tehakse ja alles seejärel mõeldakse? Kuna ka sihtide saavutamise puhul kehtib ütlus, et mida rohkem, seda uhkem , siis paljudega juhtub ka nii, et pärast esimese mäetipu ületamist soovitakse rühkida juba järgmise ja kõrgema poole. Miks tahetakse alatasa rohkem, kui on võimalik saavutada? Soov ja vajadus teiste ees silma paista pulbitseb meis kõigis, kelles vähemal, kelles rohkemal määral. Millest tuleb see, et osad oskavad leppida ka vähemaga, ent teised mitte?
Aeg on näidanud, et hetkeemotsioonide ajendil tehtud otsused ei tasu end praktiliselt kunagi ära, keerates enamjaolt kõik totaalselt pea peale, tekitades veel rohkem segadust , ent paraku ei taha inimesed oma vigadest ülearu tihti õppida. Paljud jäävad tehtut kahetsema, mõeldes alles hiljem teo tagajärgedele, kuid siis on paraku juba liiga hilja ning situatsiooni paremaks muutmine väga raske. Nii juhtus ka Honore de Balzaci teoses „Isa Goriot “, kus raamatu nimitegelase isa Goriot tütred Anastasie ja Delphine olid vaid isa raha peal väljas, püüdes seda talt iga hinna eest välja pressida, kasutades nii heldekäelist meest julmalt ära, mõtlemata sellele, milleni kõik viia võib. Alles siis, kui isa suri, said võsukesed aru, kui tähtis figuur ta neile elus oli, kuid siis oli tegude kahetsemiseks juba hilja.
Kui elus on saavutatud mingi positiivne staadium, kas siis hea töökoha, armastava naise või hästiõppivate laste näol, ollakse mõnda aega endaga väga rahul ja õnnelik, kuid mõne aja pärast juhtub aga see, mida ka kardetakse – töökoht ei näigi enam nii hea, naine ei tundugi enam nii ilus ja tekivad kurjad kahtlused, et lapsed ei teegi oma kodutöid ise. Seejärel hakatakse aga taas iga hinna eest püüdlema haljama oksa poole, olles valmis sisuliselt kõigeks. Üheks taoliseks näiteks oli teoses Rastignac, kes soovis lihtrahva seast kõrgseltskonda pääseda, kel siiski ei tulnud kasutusele võtta äärmuslikke meetodeid, kuna tema oskus olla õigel ajal õiges kohas ning võime mitte alla anda enne, kui eesmärk saavutatud viisid ta sihile.
Inimeste iseloomud on niivõrd erinevad, et selgitust probleemile, miks osad meist oskavad rahul olla ka vähemaga, ent teised soovivad alati kõige paremat, ei ole raske leida, sest kõikide saavutusvajadus on erineval tasemel. Kui suhte puhul, kus ühele osapoolele kiirelt selgeks tehakse, et sõprusest kaugemale asi ei jõua ning mõlemad sellega rahul on, jääbki seis selliseks, siis juhul, kus üks kahest on kangema iseloomuga ning ei kavatsegi nii lihtsalt alla anda, siis jätkub võitlus eesmärgi nimel veel pikalt.
Teekond varemseatud eesmärgini võib seda muuta, tulenevalt inimese natuurist. Mida suurema saavutusvajadusega inimesed on, seda kaugemale loodetakse jõuda, kuid paraku ei jääda selle juures alati endaks ning kasutusele võetakse erinevaid mooduseid, et mäest üles rühkida. Mida enam soovitakse end kellelegi tõestada, seda rohkem kaarte käiakse ka lauale, kuid paraku võib liigne ahnus inimesi tundmatuseni muuta.