Inimese tegelik pale avaldub kriisisituatsioonis (0)

Inimese tegelik pale avaldub kriisisituatsioonis.
Sõda on relvastatud kokkupõrge kahe või enama osapoole vahel. Sõda jätab paljud ilma emadest-isadest, õdedest-vendadest ja tütardest-poegadest. Keemiarelvade ja kuulipildujate kasutuselevõtt on sõjapidamise teinud surmavaks ja julmemaks kui kunagi varem. Erich Maria Remarque kirjeldab oma romaanis „Läänerindel muutuseta“ värvikalt igapäevaelu rindel, kus kaevikud on pideva suurtüki tule all. Lahinguväli on kaetud laipadega ning sõdurite elu ohustav mürkgaas ja snaiprid. Sõda mõjutab inimesi ja inimsuhteid väga palju. Seepärast arutlesingi nimetatud raamatu põhjal, kuidas sõda muudab inimest.
Sõda mõjub psühholoogiliselt nii laastavaks, et hakatakse mõtlema asjadele, millele tavaliselt ei mõelda. Tjaden, Kat, Albert , Paul, Kemmerich , Westhaus Müller, Behm, Müller-on need noored , kes tiriti sõtta romaanis „Läänerindel muutuseta“ teadmata, mis neid seal ees ootab. Nad muutusid seal loomadeks kes tegutsesid instinktide ajendil. Poleks nad olnud seal koos, sõpradena, oleks see neid murdnud ning viinud hulluseni. Varsti said nad tundma sõja peensusi- kuulma mürsu tulekut ja selle ohtlikust . Nad üritasid selle õudusega leppida kuid see oli raske. Raamatu mina tegelane Paul ütles, et seda õudust saab taluda senikaua , kui sa olukorrale lihtsalt allud, ent see tapab kui sa hakkad selle üle järele mõtlema. Sõja ajal hakkasid väga hästi läbi saama Kat ja Paul.
Kat ja Paul käisid ühel ööl hane vargil, et süüa saada. Pärast hane vargust istusid poisid lõkke ääres ning küpsetasid saaki. Sel hetkel kirjeldas Paul kuidas nad Katiga on teineteise suhtes tulvil õrna hoolitsust. Paul ütleb, et nad on vennad, kes lükkavad üksteisele paremaid palu ette. Tol hetkel lõi välja Pauli siiras lahkus, kui tegi ettepaneku viia Kropile ja Tjadenile praadi süüa.
Mehed hakkasid rohkem väärtustama enda elu ja sõpru, kellega nad olid koos rindel käinud, kellega koos oldi tehtud nalja , elatud üle kurbushetki ning kes olid neid kaitsnud ja nendele toeks olnud. Peale suure hirmu muudab inimesi näiteks ka surma nägemine.
Raamatus kirjeldas, kuidas nad näevad mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota. Näevad mehi, kes roomavad maas oma purukspekstud jalgadega ning nägid lamajat, kelle puusaliigese asemel oli verine lihapuder luukildudega. Elu oli nende jaoks saanud uue tähenduse. See oli saanud hoopis teise mõtte. Surma nägemine oli neid muutnud külmaverelisteks ja hullumeelseteks. Kuigi nad olid veidi ettevaatlikumad, tapsid nad siiski külmavereliselt ja halastuseta. Sõda muudab inimesi kalkideks ja hullumeelseteks. Paul päris selliseks siiski ei muutunud.
Kui Paul läks koju puhkusele tundis ta seal ennast täiesti võõrana ja erakuna. Ta tundis, et nemad ei tea elust ega surmast midagi. Isegi see ilus loodus ning vanad head mälestused oma kodus ei pannud teda mugavalt tundma. Kuigi ta sai olla koos oma perekonnaga, janunes ta sõjaväe järele. See tülgastas teda ning sai aru, et ta ei ole enam inimene ega saagi enam kunagi selleks. Eriti raske oli talle jumalagajätt ta emaga. Ta ema vaatas talle sõnatult otsa, Paul nägi, et ta ema oli hommikuti tõustes kurb, sest üks päev oli jällegi vähemaks jäänud. Lõpuks on Paulil peas vaid üks mõte, et ta poleks pidanud puhkusele tulema .
Sõja keskel olemisel ja osaliselt äralõigatusel muust maailmast on sõduritele suur psühholoogiline mõju. See ei seisne ainult hirmus iga hetk kuulitabamus saada, gaasirünnaku alla jääda või suurtüki killuga pihta saada, vaid ka erinevate närvivapustuste üle elamises. Ebainimlikes tingimustes kaevikutes elamine ja pidev oht hoiab sõdurite närvid kogu aeg pingul . Isegi kui neil on õnne ja nad sõja lõpus koju saavad, on nad vaimselt hävitatud.