.......................................................................9 KOKKUVÕTE........................................................................................................12 Kasutatud kirjandus.................................................................................................13 2 SISSEJUHATUS Enamik lapsi veedab koolis 13-17 aastat. Alustatakse väikeste lastena ja lõpetatakse kool noorte täiskasvanutena. See nõuab nii lastelt kui nende vanematelt suuri pingutusi. Igasugune takistus – olgu see majanduslikud raskused, ebasobiv keskkond või ka rehabiliteerimist nõudev seisund – on selles vanuses olulise tähtsusega ja seda ei saa jätta tähelepanuta. Julie Smart on oma raamatus raamatus „Disability across the developmental life span.“ (273-282) käsitlenud seda teemat. Eraldi vaatlen referaadis 5- 12 aastaseid lapsi. See vanus hõlmab endas kõige
füüsilist, afektiivset ja sotsiaalset külge last ei tohi loodusest lahutada, sest lapsel on tugev vajadus hoolitseda teiste elusolendite eest, lapse käitumis- jm häired on reaktsioonid, millega laps annab teada, et keskkond on tema jaoks puudulik ega paku võimalusi tema kõige tähtsamate vajaduste rahuldamiseks. Lapse arengu teooria Maria Montessori töötas välja lapse arengu teooria, mille kohaselt inimese areng on nagu uuestisündimise sari. Iga arenguastme ehk arenguetappi tulemuseks on 'uus indiviid'. Montessori väitis, et igal lapsel on sees etappide mehhanism ning, et see on igal lapsel väga individuaalne. Nimelt lapse arengus on nn tundlikkuse staadiumid, mil teatud oskuste õppimine on kõige kergem ja pakub lapsele suurt rahuldust. Oluline on, et laps saaks igal arenguastmel oma vajadusi rahuldada. Montessori järgi läbib laps täiskasvanuks saamiseni neli arenguastet:
VÄÄRTUSKASVATUS Kas kool peab õpetama lapsi üksnes targaks või ka töökaks, ausaks, heaks, sallivaks hoolivaks? Väärtuskasvatus on protsess, mille käigus kujundatakse sihipäraselt kellegi väärtushoiakuid. Laiemas tähenduses loetakse väärtuskasvatuse alla kõik see, mis mõjutab inimese väärtushinnanguid ja hoiakuid. Väärtuskasvatusest räägitakse enamasti hariduse kontekstis, pidades silmas õpilastes teatud hoiakute ja hinnangute kujunemise toetamist
iseloomulik leida probleemidele praktilisi lahendusi. Sotsiaalpedagoogika eesmärgiks on sotsiaalsete probleemide tõkestamine ja leevendaminne (Hämäläinen 2001, 22). Probleemi lahendus algab seespoolt, mõjutades inimest pedagoogilisi vahendeid kasutades. Sotsiaalpedagooika on kasvatusõpe mille abil püütakse inimest integreerida ühiskonda, et ta seal iseseisvalt hakkama saaks ja järgiks ühiskonnas kehtivaid sotsiaalseid norme. Eesmärgiks ei ole anda hetkelist sotsiaalset abi vaid, et inimese parimad küljed tuleksid esile ning ta oleks võimeline ühiskonnas läbi lüüa. Siin kehtib vanasõna, ära anna näljasele kala, vaid õng. 4 Sotsiaalpedagoogika ei hõlma ainult probleemseid lapsi, see hõlmad igas vanuses ja erineva taustaga inimesi. Võib öelda, et sotsiaalpedagoogika on sotsiaalsete probleemide lahendamine pedagoogika põhimõtetega (Leino 1998). Sotsiaalpedagoogiline tegevus on vanem kui mõiste ise
Esimesed eluaastad ja suhted vanematega panevad aluse, visandavad raamid lapse mina-pildile, enesehinnangule. See, mis elu alguses on seotud konkreetsete isikute ja suhetega - ema ja isaga - omandab aja jooksul, isiksuse arenedes üha abstraktsemad jooned. See tähendab, et elusündmustele lähenetakse juba teatud isiklikust kogemustepagasist lähtudes. Edasise käitumisstrateegia valikul mängib ühe olulise tegurina rolli juba see, milline on inimese enesehinnang. Laste kasvatamine on töö, mida pered teevad ühiskonna heaks. Kõigi ühiskonnaliikmete ühishuviks on rahva kestmajäämine ja järgnevate põlvkondade üleskasvatamine. Mees ja naine muretsevad lapsed ennekõike sellepärast, et nad armastavad teineteist, et lapsed annavad elule tähenduse ja palju rõõmu. Teisalt on laste kasvatamine aga ka töö. Ning selle tööga on seotud teatud hulk kindlaid kulutusi. Lapsed vajavad eluaset, süüa ja riiet selga, transporti jms
...........................163 Oidipaalne etapp.................................................................................................164 Minapilt..............................................................................................................166 KOOLIIGA 7 11/12 AASTAT..............................................................167 Kooliea arenguväljakutsed.....................................................................................169 Kool ja kooliküpsus................................................................................................170 Konkreetne mõtlemine...........................................................................................175 Isiksuse areng.........................................................................................................176 Sooidentiteedi areng...........................................................................................178
Kuid koheselt võin ära märkida, et kõik mis oli arusaadav hämmastas mind väga, juba seitsmeteistkümnendal sajandil arutles kirjanik lastekasvatusteemade üle, mida meil alles tänapäeval hakatakse omaks võtma (lapse füüsilisest karistusest loobumine) Rääkides lapseeast ,ei ole ma ise kunagi tulnud mõttele, et last kammitseti minevikus juba imikueas, takistades tal vabalt siputada, mässides laps lina sisse. Russeau otsis oma raamatus ideaalse inimese kirjeldust, kuid minu nägemust mööda ideaalset inimest meie ühiskonnas ei ole olemas. Meil kõigil on omad head ja vead. „Lapse näiv vägivald ja lõhkumistung ei ole kurjuse väljendus, vaid tema tegevustungi avaldus“. (lk.42) Arutlus selle teema juures on täiesti loogiline. Kui laps oskaks oma tundeid, soove ja emotsioone kirjeldada, siis ta ju teeks seda. Niikaua, kui tal puuduvad selleks piisavad oskused, püüab ta end teisel moel väljendada. „..
kindlatest asjadest Maakera kohta on see, et oleme atmosfääri ja maapinda muutnud rohkem, kui ta on ise muutunud miljoneid aastaid.“ (Lovelock 1979). Polimeni, Giampietro, Mayumi ja Alcott (2007) toovad välja, et maailma rahvastik on alates 1970.-ndatest, mil ta oli 3,5 miljardit, kasvanud 35. aastaga 6.5 miljardiliseks, mis on rohkem, kui maailma rahvastik on kasvanud eelneva 35 000 aasta jooksul. Töö kirjutamise hetkel on maakera rahvastik ületanud 7 miljardi inimese piiri. „Viimase 50 aasta jooksul on inimesed muutnud ökosüsteeme kiiremini ja laiemalt, kui kogu inimkonna ajaloo jooksul. Selle tulemuseks on mahukas ja paljuski tagasipööramatu kaotus Maakera bioloogilises mitmekesisuses.“ (UN Millennium Ecosystem Assessment Report findings I). 10 Sahtouris toob välja: „Me saame – ja peame – saavutama piisavalt laia mõtlemisvõime, et
Kõik kommentaarid