Inimene on iseenda vang (10)

Inimene on iseenda vang
Viibides pikka aega ühes ja ainsas ruumis, mida ümbritsevad neli ahistavat seina, tunneme olevat ennast kui vangitorni aheldatuna. Soov pääseda vabaks ja hingata veelgi kord hingematvalt puhast õhku on suurem, kui jätkata elu paigas, mis surub sind kitsastesse raamidesse. Kuid kas mitte me ise ei raami ennast vangistusse? Kas pääseda vabadusse on vaid meie enda teha?
Iga kord, olles rohelisel aasal ning silmitsedes ees olevat piiritut sinist taevast, tekib tunne, nagu sooviks tõusta kõrgustesse ja lennelda minema siit hallist ja sisutühjast maailmast. Maailmast, mida valitseb kurjus ja hirm tuleviku ees. Iga päevaga süveneb aina enam tahe piiluda üle aia, et uurida mismoodi teisel pool elu käib. Kas seal ka rohi sama roheline ja taevas sama sinine kui paigas, kus ei taha viibida enam päevagi kauem. Aga kartus iseenda ees sunnib meid jätkama oma tavapärast elu kohas, mis lausa tapab oma rutiiniga. Tõustes päikesega ja langedes unne koos pimedusega on kui loomulik lõik meie igapäeva elus, teostamata selle aja jooksul midagi, mis jäädvustaks meid siia ellu igaveseks .
Rebida lahti ahelatest ja põgeneda tundmatusse on meie kõige salajaseim soov. Paraku aga julgevad vähesed võtta ette selle riskide rohke teekonna. Seda selleks, et leida paik, kus saaks teha kõike mida süda ihaldab ja täita oma elu unistused. Kahjuks puudub paljudes meis selline julgus hüljata laev, millega oleme seilanud need kõik mitukümmend aastat mööda lainetavat ookeanit, kus hukatus on lihtne tulema . Pole just lihtne hüpata tormi valda ja ujuda eikellegimaale, kui juba järgmine laine võib sind karidele tõugata. Just hirm sunnib meid igaveseks jääma nagu tarretunud kujud oma sünnipaika, kus tuuleiilid ei ole nii järsku tulema ja vihma ei kalla oavarrena.
Nõrgematel on aga võimalus leida õlekõrrena abi ja toetust oma perelt, sõpradelt või tuttavatelt. Nagu on ka vanarahvas sõnanud, et kaks pead on ikka parem kui üks. Ühisel jõul suudame murda ka kõige jämedamad palgid meie peade kohal ja leida rada maailma, kus võime leida ees piimaojadena voolavad jõed ja mannavahust voolitud mäed. Kuid siingi leidub agasid. Alati võib ees oodata ka üks suur kuristik , kuhu kõik ühisel meelel ja nõul võivad sisse kukkuda ja nõnda lõpetada hullemini kui alustatud sai. Et pimedate kombel auku ei sammuks, tuleks avardada juba varakult oma silmaringi, harides ennast ja tehes nõnda tugevat eeltööd. Nii tulebki välja tähtsuselt teine aspekt hariduse näol, peale hirmu seljatamist.
Ega igaüht ei pruugi õunapuu all istudes võluõun pähe tabada, misjärel võiks meisterdada endale raketi, millega kas või kuule põrutada. Haridus on meie sild tulevikku ja mida tugevam konstruktsioon , seda ulatuslikum on ka meie teadmiste pagas. Vangistusest pääsemise eelduseks võibki pidada elu jooksul omandatud oskusi. Haritud inimesel pole maailm nagu lapik pitsa , vaid hoopiski nagu ring, millel puudub algus ja lõpp. Liuelda lõputu suunas on aga kõige suurem vabadus, mida võib üks hing ihaldada.
Kahjuks leidub siiani inimesi, kes ei pea lugu õpingutest, kaevates ennast nõnda sügavale mulla alla. Tundub justkui oleks neil ükskõik oma edasisest elust ja olust . Neile piisab ka tiba tillukesest maa-alast, kus nad on täielikult eraldatud tsivilisatsioonist. Paratamatult on nad meie ühiskonna kõige potetsiaalsemad asotsiaalid, kes elavad oma enese kehas lõksus. Eks rumal pea ole ihu nuhtluseks ja sellest pääsemiseks on vaid loojakarja minek. Võib-olla on meie järelpõlved selle võrra targemad ja õpivad oma esiisade vigadest.
Võib arvata, et kauges tulevikus on meie sisemised müürid rohkem lagunenud ja inimesed julgevad aina enam tegeleda ennast kõitvate huvidega . Mõni sada aastat tagasi ei osanud enamus inimesi lugedagi, mis näitab meie jõudsat kasvu paremuse suunas. Selle eeldusega võib püstitada hüpoteesi, et lähitulevikus, kus inimesed on inteligentsemad ja julgemad, leidub vähem inimesi, kes on oma enese vangid.