50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2011-03-29
Kuupäev, millal dokument üles laeti
109 laadimist
Kokku alla laetud
1 arvamus
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
KRand
Õppematerjali autor
Mõte võis olla sellel teosel selles, et näidata, kuidas igaühes meist on nii palju erinevaid külgi ja kuidas olla nii, et need kõik omavahel läbi saaks ja omavahel harmoneerudes muudaks meid täielikuks inimeseks. Tuleb iseendaga läbi saada. STEPIHUNT Paljusid kirjanikke on huvitanud inimhing ja selle olemus. Samalaadset probleemi on käsitlenud ka Hermann Hesse oma romaanis "Stepihunt". Autor on oskuslikult paigutanud ühte elusolendisse mitu hinge. Neist domineerivad on hunt ja inimene, kuid hiljem selgub, et määratlus ei saa olla nii kindlajooneline, sest sisemaailmas on peidus rohkem olevusi. Harry Haller on pealtnäha tavaline keskealine meesterahvas, kuid sisimas on võitlemas kaks poolust, hunt ja inimene. Pidev võimuvahetus hinges ei lase nautida tavaelu ning toob kaasa rahulolematuse ja kriitika ümbritseva suhtes. Harrys peituv inimene on tõsimeelne, haritud ja elus palju näinud, kuid liiga kõrged
Saksa ekspressionismist on pärit kurtisaanide romantiseerimine. Freudi mõjud on märgata Hermann-Hermine dualismis ja Harry igatsuses lapseea kõikehõlmava sootu armastuse järele. Ülesehituselt on romaan mitmekihiline; Hesse ise võrdles selle ülesehitust sonaadivormiga muusikas (ekspositsioon vastanduvate teemadega, töötlus, repriis, kus teemad lahenevad, ja kooda. -Autor on oskuslikult paigutanud ühte elusolendisse mitu hinge. Neist domineerivad on hunt ja inimene, kuid hiljem selgub, et määratlus ei saa olla nii kindlajooneline, sest sisemaailmas on peidus rohkem olevusi. Harry Haller on pealtnäha tavaline keskealine meesterahvas, kuid sisimas on võitlemas kaks poolust, hunt ja inimene. Pidev võimuvahetus hinges ei lase nautida tavaelu ning toob kaasa rahulolematuse ja kriitika ümbritseva suhtes. Harrys peituv inimene on tõsimeelne, haritud ja elus palju näinud, kuid liiga kõrged eluideaalid toovad kaasa pideva masenduse, sest
Teoste võrdlev analüüs Hermann Hesse teose „Stepihunt“ peategelas Harry Hallerit võib võrrelda J.W. von Goethe teose „Faust“ samanimelise peategelasega. Nad mõlemad on väga ühiskonna- ja enesekriitilised inimesed. Nad ei salli seda, kuidas ühiskond on muutunud ja kuidas inimsed on hakanud käituma. Nad ei suuda olla rahul neid ümbritseva ühiskonnaga ja oma eluga. Harry oli alguses kinni selles ajas, kus elas Mozart ja Goethe, sest see oli tema jaoks see ühiskond, kus tema oleks tahtnud elada. Mõlemad tegelased nii Harry Haller kui ka Faust on väga haritud inimesed, kuid nad tunnevad, et nende eludes on midagi puudu. Mõlemad soovivad oma ellu midagi, mis nende üksluist elu muudaks. Nende rutiinne elu on neid viinud masenduseni, ning nad hakkavad oma ellu otsima midagi uut. Faust otsib oma ellu mõtet. Ta tahab tunda armastust, olla õnnelik ja jälle noor. Harry Haller seevastu otsib aga viisi kuidas kõige piinarikkamalt surra, mitte
1. Harry Haller on pealtnäha tavaline keskealine meesterahvas, kuid sisimas on võitlemas kaks poolust, hunt ja inimene. Pidev võimuvahetus hinges ei lase nautida tavaelu ning toob kaasa rahulolematuse ja kriitika ümbritseva suhtes. Harrys peituv inimene on tõsimeelne, haritud ja elus palju näinud, kuid liiga kõrged eluideaalid toovad kaasa pideva masenduse, sest intellektuaalsust on välismaailmas vähe. Ta igatseb aega, mil elasid Mozart ja Goethe, tema suured lemmikud. Kuid isegi nendest on Harryl oma ettekujutus, mis ei kattu teiste omadega. Elus pettunud, üritab peategelane oma mured uputada alkoholiklaasi, kuid ei leia kergendust sellestki. Olemise teeb raskemaks veel ka teine poolus hunt, kes ei
ühtsuse maailm, kus kõik vastuolud on lepitatud. See on igaveste väärtuste vaimne maailm, mis eksisteerib sõltumatult igapäevasest mida Hesse kuni 1933. aastani nimetas Kolmandaks Kuningriigiks. Hesse kangelased püüdlevadki selle maailma, harmoonia poole. Siddhartale tähendab eneseleidmine tunnetust, et kõik on omavahel seotud, maailm on ühekorraga simultaanne ja terviklik. Harry Haller ,,Stepihundis" kogeb iseenda paljusust ning näeb, millist teed mööda tuleb käija, et pääseda ,,surematute" hulka. ,,Narzissis ja Goldmundis"saavutatakse terviklikkus kunsti kaudu, mis lepitab vaimu ja liha, kuna annab esimesele vormi ja teisele igaviku. ,,Klaaspärlimängus" jõuab Josef Knecht arusaamisele, et puhta steriilse inellektuaalse teadmise teenimise asemel on tähtsam teenida vaimu elavas maailmas, et ei ole õige eraldada üht teisest, nad mõlemad on osad maailma tervikust.
Üksindus tekitab talle kannatusi, mida ta üheltpoolt ihkabki, sest üksluiset elu ta ka ei soovi. Keskpärane päev, mis ei too ei kannatusi ega ekstaasi on tema meelest kui ajaraisk. Teose alguses, kui Harry pole veel saavutanud harmooniat oma sisemise hundi ja inimese vahel, suudab ta põgeneda oma isiksuse vastuoludest ja pühenduda mõnele meelistegevusele, näiteks kuulata kontserdil Bachi sümfooniat. Ta kritiseerib ühiskonda, kuidas samas on ta ka iseenda suurim kriitik. Talle heidetakse ette ka liigset tõsisust, ta ei suuda suhtuda asjadesse huumoriga. Tema elu juhivad kaks vastandlikku tungi, inimlik, mis püüdleb igaviku ja õnduse poole, ning loomalik, mis tugineb instinktidele. Harry oli küll juba peaaegu viiekümne aastane, kuid ta siiski otsis kohta elus ja ka lähedasi hingi. Ta oli arglik, nii uute suhete loomisel kui ka üleüldse kõige uue suhtes, nt moodne tehnika
Stepihunt ja Harry – isiksuse lõhestumine Harry Haller on keskealine mees, kes on lähenemas oma 50. sünnipäevale. Harry tunneb, et temas on kaks isiksust – inimene ja hunt. Tema inimlik, haritud pool soovib nautida eluhüvesid, kuid teine, loomalik pool, tahab hävitada kõik inimsuhted ja elada üksilduses. Seda teist hingepoolust kutsub Harry stepihundiks. Poleemika seisneb selles, et Haller ei suuda kõrgemaid ideaale taotlevat vaimset olendit ja kõike maha kiskuvat loomalikku instinkti lepitada. Sügav hingeline kriis viib ta depressiivsete mõtete valdusesse ning ta astub võitlusesse iseendaga. Huntidele on omane üksildus,
Inimene on iseenda vang Inimloomus on keerukas ta pole kunagi rahul sellega mis tal parajasti on. Ikka ihaldatakse rohkem. Kunagi polda rahul sellega, mis juba olemas on. Just ühiskonna surve, et kõigiga peab võistlema, et alati tuleb parim olla ja endast sada rotsenti anda, panevad inimeste pähe väga radikaalsed mõtted, mida inimesed tihtipeale ise saavutada ei suuda. Kuid mis juhtub, kui inimene ühiskonna poolt peale surutud ideaale täita ei suuda ning kas sellist inimvaret on veel võimalik päästa? Nii nagu päriselus, nii ka raamatutes seisavad tegelased silmitsi selliste probleemidega. Herman Hesse ,,Stepihunt" peategelane Harry Haller elab ajas, kus ümberringi valitsevad ,,tormilised kahekümnendad" labaste slaagrite, kõrtside ja odava meelelahutusega ning poliitikute revansistlikud sõjaõhutuskõned. Teoses on oskuslikult kujutatud heaoluühiskonna
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid