Inimene on iseenda vang - kirjand (1)

Inimene on iseenda vang
Vabadus on väärtus, ilma milleta on raske elada täisväärtuslikku elu. Vabadus annab võimaluse tunda rõõmu ning aitab inimestel kujuneda isiksuseks. Kuid nagu ajalugu on näidanud, siis mitte just kõigil pole olnud võimalust vabadusele. Nii juutidelt, ketseritelt või siis kas või neegritelt on vabadus võetud ainuüksi seetõttu, et nad olid teistsugused, erinedes ülejäänud massist oma uskumuste, kultuuri ja nahatooni poolest. Aga paralleelselt nende inimestega, kellelt vabadus on röövitud vastu nende tahtmist, elavad meie kõrval ka need, kes võiksid kõikidest elu poolt pakutavatest hüvedest rõõmu tunda, kuid kes võtavad endalt ise selle võimaluse. Inimesed, kes röövivad iseenda vabaduse.
Igal inimesel on välja kujunenud enda kindel maailmavaade, mis võib vahel aga tuua rohkem kahju kui kasu. Mõni inimene on oma arusaamades niivõrd veendunud, et ei suuda aktsepteerida kellegi teise nägemust millestki , mis ei ühti tema omadega. Ning seda ei suutnud teha ka Hermann Hesse romaani „Stepihunt“ peategelane Harry Haller. Tema halvustav suhtumine kodanlusse ja erinavatesse lihtlõbudesse peletas teda eemale teistest inimestest ning ümbritsevast ühiskonnast. Ja see oht, jääda eraldatuks ülejäänud maailmast ähvardab kõiki, kes elavad vaid enda kitsastes piirides ning kes ei suuda nendest kaugemale vaadata. Elus on raske läbi lüüa, kui jääda kindlaks vaid enda arusaamadele. Maailmas on üle kuue miljardi inimese, ning oleks ju palju loodetud, kui nad kõik mõtleksid samamoodi. Kuid nii see ju ei ole, ja ei saa nii ka mitte kunagi olema, kuna iga inimene on erinev nii oma tõekspidamiste kui ka maailmavaadete poolest. Ja sellega tuleb leppida, sest vastasel juhul võib see tingida inimese võõrandumise ümbritsevast maailmast.
Ning just liigselt enda veendumustes kinni olemine sai saatuslikuks ka Harryle. Kui ta oleks suutnud mõistvamalt suhtuda inimestesse, kes ei olnud omandanud sellist haridust, nagu temal seda oli, või siis oleks saanud aru, et suurepäraseid heliloojaid on veel ka peale Mozarti, siis ehk ei oleks maailm teda nõndaviisi isoleerinud. Kõik oli kinni vaid Harrys eneses. Ning just need tema liiga ühekülgsed vaated tõid endaga kaasa nii depressiooni kui ka morbiidsed mõtted, mille tõttu Harry ka üha nõrgemaks muutus.
Kuid inimene, kes tahab maailmas püsida, peab olema seesmiselt tugev. Terve elu vältel toimub inimeses võitlus iseendaga . Ning kui võitu ei suudeta enda üle saavutada, on inimesel sageli raske leida kohta ka ühiskonnas, kuna eelkõige on ju tähtis hakkama saada iseendaga. Ja selleks on vaja julgust , millest „Stepihundi“ kangelasel Harryl aga vajaka jäi. Kui ta oleks suutnud endas säilitada inimese poolt, oleks ta olnud üks õnnelik inimene, kes on armastatud nii iseenda kui ka teiste poolt. Kuid kahjuks ta seda ei suutnud. Temas peituv hunt ei lasknud Harryl nautida kõike seda, mida ta inimesena oleks tahtnud. Ta ei teadnud kunagi ette, millal temas varjatud hunt võis pead tõsta. Ja see tekitas temas samaaegselt nii hirmu kui ka soovi pääsedamurettekitavast elust enesetapu näol. Kuid just see muutiski teda nõrgaks. See, et ta ei suutnud võidelda iseendaga ja soovis leida pääseteed kõige lihtsama variandi näol- lihtsalt kadudes.
Iga inimene peaks nautima vabadust, mida talle on antud. Vähemalt nii kaua, kuni see võimalik on. Kuid sellele vaatamata on palju inimesi, kes seda ei tee, kuna elavad enda liiga kitsastes piirides, olles veendunud vaid enda väljavaadetes. Ning kui inimene ei suuda aktsepteerida kellegi teise arusaamu, ei suudeta mõistvalt suhtuda ka tema omadesse. Seega sõltub inimesest endast, kuidas suhtutakse temasse ja missugust rolli ta ühiskonnas mängib.