Inimene- mässaja ja alistuja (0)

Inimene-mässaja ja alistuja
Vigu teha on loomulik, kuid vähestel on julgust neid tunnistada. Parema meelega jäävad inimesed enda uskumustele kindlaks, isegi kui vahel võivad need hukatusse juhtida.Kas järjekindlus viib sihile või hoopis sunnib meid kõigest loobuma ?
Läbi ajaloo oleme näinud, et naist on nii jõu kui ka tähtsuse poolest mehe alamaks või temast vähemaks peetud. 19. sajandil tekkis USAs ja Lääne-Euroopas naisõiguslaste liikumise tulemusena feminism. Naised olid väsinud kodus olemisest ning tundsid, et suudavad ühiskonnale pakkuda enamat kui puhas kodu ja viisakad lapsed. Nüüdisaegse feminismi alustalaks on Mary Wollstonecrafti teos „ A Vindication of the Rights of Women.“ Autor uskus, et sotsiaalseteks muutusteks on vaja nii meeste kui ka naiste vaimset arengut, kuid viimase progress pole võimalik kitsa silmaringi tõttu. Ehkki praeguseks on sugudevaheline lõhe oluliselt vähenenud, pole võitlus veel läbi ja ammugi mitte võidetud. Eurostati andmetel oli 2007. aastal Eestis sooline palgaerinevus 31%- Euroopa Liidu kõrgeim näitaja. Jätkuvalt on meeste ja naiste positsioonid ühiskonnas liiga erinevad, eriti sotsiaalsfääris, kus kõrge kvalifikatsiooniga naised on alamakstud. Inimkond ei jää alatiseks nii meestekeskseks, sest feministid on märkimisväärselt järeleandmatud. Esiemad, kes võitlesid meie õiguste eest, tegid praegustele ja tulevastele naistele elu palju täisväärtuslikumaks. Loodame, et feministide kindlameelsus ei rauge.
„Tema, kes kardab vallutatud saada, on juba alistunud.“( Napoleon ) Inimloomus on alati olnud võitlushimuline, kuid kummal on suurem hirm kaotuse ees, kas meestel või naistel? Mina arvan, et meestel, sest neil on suurem vajadus sookaaslaste seas esile tõusta. Nad tahavad olla edukad ja parimad kõigis ettevõtmistes. Seetõttu on neil tihti ka suuremad kaotused ja ebaõnnestumised. Ehkki naised on depressiooni suhtes kaks korda vastuvõtlikumad kui mehed, kannatavad viimased just neli korda tõenäolisemalt kõige hullema tagajärje all- enesetapp. Suure depressiooni ajal 1930. aastatel ja praegu on enesetappude protsend tõusnud väga kõrgele. Eesti-Rootsi suitsidoloogia instituudi juhataja Airi Värniku sõnul on 80% enesetapu sooritanuist tööealised mehed. Töötuna tuntakse end kasutult ning endalt elu võtmine näib lihtsaim viis probleemist vabanemiseks. Ehhki naised soovivad üha enam vastutust, ei lase mehed sel juhtuda, sest kui nende arvates nõrgem sugupool oleks võimul, kaotaksid nad oma mehisuse.
Nõukogude Liidus oli enesetapp tabuteema. Teadlaste jaoks hakati andmeid avaldama alles Gorbatšovi perestroika paiku. Tol ajal oli tavaline kuulutada eneselt elu võtta üritav kodanik vaimuhaigeks, kuid mitte alati polnud süüdi vaimne tervis. Paljud nimetaksid enesetapjaid allaandjateks, kuid mina nii ei arva . Viirlaiu romaanis „Ristideta hauad “ teeb Richard Kullerkann enesetapu, et säästa oma peret vangistusest ja sõpru mitte reeta. Teda ei ole aus nimetada allaandjaks, sest vaid tõeliselt alturistlik inimene ohverdaks teiste heaolu nimel enda elu. Ta oli kangelane, mitte alistuja! Kuid alati leidub ka allavandujaid. Lev Tolstoi teoses „Anna Karenina “ annab peategelane oma kirele voli ning alustav abieluvälist suhet. Kõrgklass mõistab Anna hukka, kuna naine hülgas armuafääri pärast oma pere. Mõistes ka ise viga, teeb Anna süütundest enesetapu. Selline teguviis oli äärmiselt egoistlik . Igal inimsel on küll omad motiivid elu lõpetamiseks, kuid tuleks mõelda ka lähedaste tunnetele. On ju Sokrateski öelnud, et parem olla lahkarvamusel kogu maailmaga , kui üksi olles iseendaga.
Tänu oma kindlameelsusele on feministid jõudnud peaaegu eesmärgini, mille nimel on kaua võidelnud. Ülejäänud rahvas, eelkõige mehed, on sunnitud liiga kindlameelse loomu tõttu elule alla vanduma. Inimese mässaja hing ei aita elus edasi jõuda, vaid sunnib tihtipeale alistuma.