ühiskondlikke sõnumeid. Kuulsaimad maalikunsti esindajad on Odd Nerdrum, Robert Coloscott,David Ligare ja Edouard Manet. Teist tüüpi postmodernism. Rühm USA kunstiteadlasi kritiseeris modernismi, aga ka sellist postmodernismi, mis püüab mineviku taastada. Oma postmodernistliku teooria loomisel toetuti vene 1920.aastate radikaalide ideedele ja prantsuse poststrukturalistlikele teoreetikutele. Nad kuulutasid maalikunsti individualistlikuks ja kodanlikuks nähtuseks ning püüdsid näidata maalikunstile oluliste mõistete nagu originaalsus ja unikaalsus, tühjust ja petlikkust. Nad hidnasid heaks reprodutseeriva fotograafia ja avalikus linnasruumis toimuva kunsti nagu näiteks plakatid.
Lincoln Perry ,, Stations'' Teist tüüpi postmodernism Rühm USA kunstiteadlasi kritiseeris modernismi aga ka sellist postmodernismi, mis püüab minevikku taastada. toetusid nad vene 1920. aastate radikaalide ideedele ja prantsuse poststrukturalistlikele teoreetikutele Click to edit Master text styles 1976 hakkas ilmuma nende ajakiri ,, October'' kuulutasid nad maalikunsti individualistlikuks ja kodanlikuks nähtuseks Püüdsid näidata maalikunstile oluliste mõistete nagu ,, Second level originaalusus'' ja ,, unikaalsus'' tühjust ja petlikust. Third level Fourth level
tähendab, et noorte vabatahtlik soov ja huvi panustada ühiskonda ja aidata enda ümber olevaid inimesi aina väheneb. Esiplaanile tõuseb soov teha karjääri ja saavutada teatav positsioon ühiskonnas, saada ,,kellekski". Nihe noorte väärtushinnangutes sai alguse 1980ndate alguses, mil tekkisid esimesed ,,sulailmingud" seni äärmiselt jäigalt püsinud Nõukogude Liidus. Sealtmaalt sai alguse nähtus, mida Saarniit nimetab noorte väärtusteadvuse individualistlikuks pragmatiseerumiseks- kui 1960ndate ja 70ndate noori iseloomustas vajadus ennast täiendada ja läbi selle maailma mõista, siis 1980ndate generatsioon hakkas järjest enam hindama sotsiaalse positsiooniga seotud väärtusi nagu prestiiz ja karjäär. 3 Ilmselt oli selle põhjuseks tol hetkel kehtinud ja valdavalt kollektiivsele vaimule tugevat rõhku pannud ideoloogia nö ,,lõdvenemine". Pealesurumistaktika oli teinud oma töö- järelevalve lõdvenemisel tegi ühiskonna aktiivsem pool (s.o
terviklik keskkond, mis ühendab hoone, interjööri, disaini ja haljastuse. Levis ka teist tüüpi postmodernism, mis kritiseeris modernismi ja ka sellist postmodernismi, mis üritab minevikku taastada. Oma postmodernismi teooria loomisel toetusid nad vene 1920.aastate radikaalide ideedele ja prantsuse poststrukturalistlikele teoreetikutele. Neile kujunes peamiseks poleemika taastugevneva maalikunstiga. Vene radikaalide kombel kuulutasid nad maalikunsti individualistlikuks ja kodanlikuks nähtuseks ning püüdsid näidata maalikunstile oluliste mõistete nagu ,,originaalsus" ja ,,unikaalsus" tühjust ja petlikkust. Nad hindasid heaks kunstiks massiliselt reprodutseeritava fotograafia ja avalikus linnaruumis toimiva kunsti, näiteks plakatid või situatsionistide tüüpi aktsioonid. Sellist kunsti võib nimetada neokontseptualismiks. Nad üritavad edastada ühiskondlikke sõnumeid, nende teosteks on fotod ja/või sõnalised tekstid.
valdkonda reguleeriva seadustiku üle unustame me, et oma seadustega annab ühiskond tervikuna eelkõige oma suhtumisi väljendava kasvatusliku sõnumi ka oma kujunevale noorsoole. KOKKUVÕTE Postmodernismi ajastul on kultuurid ja inimeste maitsed niivõrd erinevad, et üldkehtivaid väärtused löövad kõikuma. Nüüd pole enam üldisi käitumisnorme, ainutõdesid, kollektiivseid identiteete, kõik muutub individualistlikuks, pihustub osakesteks. Postmodernne ühiskond kõrgeltarenenud nüüdisühiskond, mida iseloomustab klassistruktuuri tähtsuse kahanemine ja ühiskonna individualiseerumine, paindlike, kiiresti muutuvate ja suhteliste väärtuste ning suhete domineerimine; postmodernset ühiskonda on nimetatud ka disorganiseerunud kapitalismiks ja riskiühiskonnaks. Kaheldakse kõigis ja kõiges. Kokkuvõtvalt ilmestab postmodernset ühiskonda
kontroll agressiivsuse üle, ja loome suhteid, mille põhimõtteks on: „Igaüks hoolitseb enda eest ise“ või „Peab võitlema, kuid ausalt“. Kui eeldame, et inimene on olemuselt koostööaldis, siis arusaamad suhetest näitavad, kuidas teha koostööd, et saavutada suuri eesmärke üheskoos. Individualism ja kollektivism Vaadeldes eri kultuure (ja nende arusaamu inimsuhetest) üle maailma, ilmnevad selged erinevused. Mõnda kultuuri nimetatakse individualistlikuks (või individualistlikult võistluslikuks, nt USA). Teiste kultuuride kohta öeldakse kogukondlik või kollektiivne (collateral, group cooperative, communitarian), mis rõhutab, et grupp on olulisem kui indiviid (näiteks Jaapanis). Võrdlevad uuringud individualismi kohta on viidanud, et näiteks Ameerikas, Austraalias, Kanadas ja Suurbritannias on individualism kõrgeimal tasemel, kuid Pakistanis Indoneesias, Venetsueelas ja Ecuadoris madalaimal. Kui grupi
kirjuks ühiskonnaks(rassiliselt, etniline ehk rahvuslikult kirev pilt; religiooselt kirju). Teine tunnusjoon seiseneb väga ulatuslikus linnastumises. Kolmas spetsiifiline asi on see , et ühiskond on väga individualistlik. Ameerika on võimaluste maa- ajalehepoisist miljonäriks. Kujuneb välja ameerikalik kangelaslik prototüüp- Heny Ford- vastab nendele mallidel, mis eeldab ameerikalikku kangelast, lukysepast saab auto kuningaks. Sellele individualistlikuks kangelaseks olemine nõudis: energilisust, ettevõtlikkust, kõik mis seondub tööga on püha, ei ole oluline milline see töö on. Ühiskonnahoovaks on raha, raha paneb kõik liikuma. Pika aja vältel eeldati ka kõrget moraali , lisaks nendele tunnusjoontele. G. Hart- sisuliselt demokraatide võitja, nähti väljumas hotellist võõra naisega, kriips peal karjääril. Fordi ajal oli moraal kõrge. Individualismist -Sellest tulenevalt probleem kuidas ühendada individualismi ühiskonna
kirjuks ühiskonnaks(rassiliselt, etniline ehk rahvuslikult kirev pilt; religiooselt kirju). Teine tunnusjoon seiseneb väga ulatuslikus linnastumises. Kolmas spetsiifiline asi on see , et ühiskond on väga individualistlik. Ameerika on võimaluste maa- ajalehepoisist miljonäriks. Kujuneb välja ameerikalik kangelaslik prototüüp- Heny Ford- vastab nendele mallidel, mis eeldab ameerikalikku kangelast, lukysepast saab auto kuningaks. Sellele individualistlikuks kangelaseks olemine nõudis: energilisust, ettevõtlikkust, kõik mis seondub tööga on püha, ei ole oluline milline see töö on. Ühiskonnahoovaks on raha, raha paneb kõik liikuma. Pika aja vältel eeldati ka kõrget moraali , lisaks nendele tunnusjoontele. G. Hart- sisuliselt demokraatide võitja, nähti väljumas hotellist võõra naisega, kriips peal karjääril. Fordi ajal oli moraal kõrge. Individualismist -Sellest tulenevalt probleem kuidas ühendada individualismi ühiskonna
Vasakpoolne ideoloogia hakkas mainet kaotama. Tugevnesid konservatiivsed meeleolud ja võimule tulid M. Thatcher ja R. Reagan. USA's valitses teist tüüpi postmodernism. Rühm USA kunstiteadlasi kritiseeris modernismi, aga ka sellist postmodernismi, mis püüab minevikku taastada. Oma postmodernismi teooria loomisel toetusid nad vene 1920. aastate radikaalide ideedele ja prantsuse poststrukturalistlikele teoreetikutele. Vene radikaalide kombel kuulutasid nad maalikunsti individualistlikuks ja kodanlikuks nähtuseks. Vastukaaluks maalikunstile hindasid nad heaks kunstiks massiliselt reprodutseeritava fotograafia ja avalikus linnaruumis toimiva kunsti, näiteks plakatid või situatsionistide tüüpi aktsioonid. 11. Fovism Fovismi loetakse harilikult 20. sajandi moodsa kunsti esimeseks vooluks. Avalikkuse ette astus see vool 1905. aastal, Sügissalongis, kus esines rühm noori kunstnikke. Peaaegu segamata värvid olid lõuendile paisatud hoogsate, erinevate suurustega laikudena
01.053. inimese enda loomusesse kuuluva nähtusena. Inimene on loomult seltsiv olend. Kõrvuti “enesele- kuuluvuse” teadvustamisega ja enesealalhoiutungiga kuulub tema loomusesse ka pühendumine teistele inimestele. See kasvavat välja loomupärasest hoolivusest oma vanemate ja lähedaste suhtes, seejärel aga laienevat järkjärgult üha suuremale hulgale inimestele kuni inimene tunneb lõpuks enda “kuuluvust” kõigi kaasinimeste juurde. Samas jääb stoikute poliitiline õpetus individualistlikuks. Indiviid hoolib teistest indiviididest üksnes niivõrd, kui ta tunneb neis kui mõistusolendites ära endale sarnased olendid. Hingehoiakuks, mis annab igale ühele oma ja peab vabatahtlikult ning võrdmääraselt silmas ühiskonna huve, on niisugune voorus nagu õiglus. Riik ja ühiskond võivad omada ka positiivset rolli inimese enesealalhoiu jaoks. Kuid olles midagi välist, ei saa nad olla õnnelikkuse tingimuseks. Selles mõttes võtab stoik küll osa ühiskondlik-riiklikust elust, kuid
ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsiooni põhimõtteid kõikides maades, sest muhameedlaste arusaam inimõigustest on hoopis teistsugune kui kristlastel. Lyotardi meelest ei suuda ükski klassikaline ideoloogia enam anda retsepti, kuidas tänases ebakindlas maailmas toime tulla. Nüüd pole enam üldisi käitumisnorme, ainutõdesid, kollektiivseid identiteete, kõik muutub 23 Tänapäeva maailm individualistlikuks, pihustub osakesteks. Nii kuulutaski Lyotard, et suured narratiivid on end ammendanud, ükski ühiskonnakäsitus pole parem või õigem kui teised. Kõik on võrdsed, ent samas on kõigi nende väärtus küsitav, kahtluse alla seatav. „Kust me teame, et me teame?” küsib Lyotard. Tõe suhtelisuse kõrval arutlevad sotsiaalteadlased ka virtuaalse (ehk näilise) ja reaalse maailma vahekorra üle postmodernsel ajastu. Televisioonist ja internetist küllastunud
keskse teema ümber organiseerunud ühiste uskumuste, hoiakute, normide ja väärtuste kogumid, mida jagavad mingis geograafilises piirkonnas elavad ja ühist keelt kõnelevad inimesed. Kui individualismi puhul on keskseks teemaks sõltumatu ja autonoomne indiviid, siis kollektivismi puhul on organiseerivaks teljeks grupp. Enamus kultuure sisaldab siiski nii individualistlikke kui kollektivistlikke elemente, mida erinevates olukordades vastavalt kas rohkem või vähem rõhutatakse. Individualistlikuks (või kollektivistlikuks ) nimetatakse tavaliselt seda kultuuri, mille liikmed rõhutavad just individualistlikke (või kollektivistlikke) elemente suurema osa ajast ja valdavas osas situatsioonidest. 1980-ndate aastate keskpaiku laienes individualismi ja kollektivismi uurimine kultuuritasandilt indiviiditasandile. Eristamaks kultuuri- ja indiviiditasandite käsitlusi, pakkusid
mida lugedes saadakse. „Läänerindel muutuseta“ ei ole ka tegemist ühtlaselt ajas kulgeva looga. Liiga pikk jutustamine muutuks venivaks. Remarque’i veendumus on, et surma vastu ja inimlikkuse heaks tuleb olla valmis isiklikuks vastutuseks ja tegudeks. Tuleb mugavusest üle olla, peab ohverdama midagi/kedagi. Ilma ei muutu maailm paremaks. Jälgib romaanides konkreetset inimest, seetõttu nimetatakse teda individualistlikuks, teist pidi ideoloogiaskeptiliseks kirjanikuks. Tema seisukoht on, et pole 50 võimalik luua universaalset ja kõigiks olukordadeks sobivat ideoloogiat, elu on selleks liiga mitmekesine. Samas võib tema romaanidest selgelt välja lugeda tema hoiakut, seda, mille poolt ja vastu ta on. Tema surma käsitlus on laiemas plaanis eksistentsialistlik ja elufilosoofiline – surm on
annaabi.ee 
