Postmodernism (0)

Postmodernismi mõiste ajalugu algab juba 1917.a ,aga selle mõiste tõlgendamine saab tõelise hoo sisse 19070ndatel. Postmodernistliku arhitektuuri rahvusvahelise kuulsuse tipp oli 1980.a paiku.
Postmodernismi tekke põhjuseid on mitmeid. Üheks põhjuseks oli tüdimus labastunud funtsionaalistlikust arhitektuurist ja rahulolematus kunstiga, mis enam teoseid ei loonud. Samuti on kunstivool tekkinud ühiskondlikkel põhjustel. Tugevnesid konservatiivsed meeleolud, hipide asmel said trendikaks yuppie’d, vasakpoolne ideoloogia kaotas oma hea maine, massiliikumised ei toiminud enam.
Arhitektuurikriitikas hakkas postmodernism tähistama minevikust laenamist ja stiilide pluralismi, mida hakati vastandama funktsionalismi traditsioonilisele ehk nii nimetatud modernistlikule arhitektuurile. Inglise arhitektuuriajaloolane Charles Jencks avaldas 1977a, raamatu modernistliku arhitektuuri keelest. Ta väitis teoses, et modernistlik arhitektuur on surnud ning pakkus välja ka täpse ’’surma’’ aja- 15.07.1972.a kell 15.32. Samal hetkel õhiti USAs Saint-Louisi linnas terve linnaosa , mis oli modernistlikke maju täis. Jencksi arvates olevat modernismi ’’ alasti funktsionaalsus’’ olnud hoolimatu kohaliku ajaloo, arhitektuuri sümboolse tähenduse ja ehitusliku konteksti suhtes. Sellega olevat süüdi modernism traditsiooniliste eluväärtuste kriisis . Jencks kiitis arhitekte kes loobusid järjekindlast funktsionalismist, kes ütlesid: ,, less is bore ’’ ja kasutasid oma projektides tsitaate modernismieelse arhitektuuri stiilides, eriti klassitsismist.
Klassitsismist mõjustatud postmodernism levis alates 1970.aastatest laialdaselt. Kuulsaimad arhitektid postmodernismis on Charles Moore , Thomas Gordon Smith ja Aldo Rossi . C.Moore ja T.G.Smith kasutasid antiigipäraseid sambaid mitte ainult fassaadi elemendina, vaid ka õuedes või siseruumides. Aldo Rossi ei püüdnud uusehitisi vanale arhitektuurile vastandada, vaid neid just visuaalselt siduda. Postmodernismi ideoloogia soosis kõikjal kohaliku omapära austamist ja ehitusliku konteksti arvestamist. See andis hoogu arhitektuuripärandi hooldamisele ja muinsuskaitsele. Sama tüüpi postmodernismi levis ka kujutavas kunstis.
Mitmed kunstnikud , eriti Itaalias, hakkasid maalima klassitsistlikke või selle lähedasi pilte. Itaalia kunstikriitik Achillie Benito Olivia kuulutas postmodernismi transavangarditlikuks kunsti ajajärguks, sest seda iseloomustavat loobumine ideedest, et looming on ainult eksperimenteerimine ja,et uus on parem kui vana. Osa minevikustiilide jäljendajatest võtab oma piltide ainestiku ja eeskujud antiikmütoloogiast või tuntud allegooriatest. Maalitakse kaasaegseid inimtüüpe, päevakajalisi sündumis või probleeme. Peamine on võtta vana teose kompositsioon ja maalida sinna uued tegelased. Sellist maalimist nimetati tsiteerimiseks, mille eesmärk võib olla nali, iroonia või paroodia aga mõnikord võib edastada ka irriteerivaid ühiskondlikke sõnumeid. Kuulsaimad maalikunsti esindajad on Odd Nerdrum, Robert Coloscott,David Ligare ja Edouard Manet .
Teist tüüpi postmodernism. Rühm USA kunstiteadlasi kritiseeris modernismi, aga ka sellist postmodernismi, mis püüab mineviku taastada. Oma postmodernistliku teooria loomisel toetuti vene 1920.aastate radikaalide ideedele ja prantsuse poststrukturalistlikele teoreetikutele. Nad kuulutasid maalikunsti individualistlikuks ja kodanlikuks nähtuseks ning püüdsid näidata maalikunstile oluliste mõistete nagu originaalsus ja unikaalsus, tühjust ja petlikkust. Nad hidnasid heaks reprodutseeriva fotograafia ja avalikus linnasruumis toimuva kunsti nagu näiteks plakatid .