Postmodernism (2)

Tallinna Saksa Gümnaasium
POSTMODERNISM
Referaat
Marge Pärtel
12b
2010
Postmodernism
Postmodernism järgneb modernismile nii ajalises kui ka hoiakulise edenemise mõistes. Postmodernism on 1970.aastatel tekkinud kultuuritedentside koondnimetus kirjanduses, kujutavas kunstis, muusikas, arhitektuuris, filosoofias, filmis ja teatris. Kuid postmodernismi kõge selgem tähendus sündis arhitektuuriteoorias. Inglise arhitektuuriajaloolane Charles Jencks avaldas 1997.aastal raamatu modernistliku arhitektuuri keelest. Selles väitis ta, et modernistlik arhitektuur on surnud ja pakkus isegi „surma“ täpse aja- 15.juuli 1972 kell 15.32. Nimelt õhiti sel hetkel USA Saint Louisi linnas terve linnaosa , mis on muutunud asotsiaalide elupaigaks . Iroonia aga oli selles, et linn oli saanud 1951.aastal uue ja ühiskondlikult progressiivse arhitektuuri preemia.
Tekkimise põhjused
Postmodernismi tekke põhjusteks võib lugeda näiteks tüdimust labastunud funktsionalistlikust arhitektuurist ja rahulolematust kunstiga, mis enam teoseid ei loonud. Varemgi oli juhtunud, et üks kunstiline äärmus sünnitab teise. Lisaks kunstisisestele põhjustele tuleb arvestada ka ühiskondlikke põhjusi. 1968.aastal oli radikaalne massiliikumine ummikusse jooksnud ning 1970.aastail hakkas vasakpoolne ideoloogia mainet kaotama, eriti noorte hulgas. Hipide asemel said trendiks yuppie´d. Tugevnesid konservatiivsed meeleolud. 1973.aasta naftakriis teavitas esmakordselt laiemat avalikkust sellest, et maakera ressursid on tegelikult piiratud. Ilmselt nõrgendas see modernistlikku progressiusku ja toetas konservatiivsust.
Tunnused
Postmodernistlikule kunstile on omane pastišši kasutamine(teos, mis teadlikult jäljendab kas teist kunstnikku, stiili, sõnavara või fraasi) ning seda kasutatakse teadlikult, kuna kunstnike eesmärk ei ole luua midagi uut ja originaalset, vaid muuta juba kasutusel olev uudseks ja omanäoliseks. Teostes puudus ajaline korrastatus, ühes teoses võisid olla segamini nii unistused kui ka reaalsus , ajalugu ja fantaasiad . Maalide aine ja eeskuju võeti antiikmütoloogiast või tuntud allegooriatest. Tavaliselt ei ole ideed kuidagi omavahel seotud ning ei ole võimalik eristada kindlat teemaringi. Postmodernistlik kunst üritab taas läheneda elule, kunstiteostesse tuuakse sisse banaalsed, triviaalsed, kitšilikud elemendid, püütakse kahandada lõhet "kõrge" ja "madala" kultuuri vahel. Vastandlikult modernismi suurtele metafüüsilistele ja filosoofilistele otsingutele hakati postmodernismis panema rõhku mängulisusele, kergusele. Paljud kunstnikud tahtsid publikut lihtsalt provotseerida ja neil ei olnudki suuremat eesmärki oma kunsti avaldamisega.
Arhitektuuris kasutati antiigipäraseid sambaid fasaadi elementidena nii õuedes kui ka siseruumides. Püüti ehitisi visuaalselt siduda vanema arhitektuuriga. Hakati rohkem panema rõhku kohalikele omapäradele ning arvestati rohkem ehitusliku kontekstiga. Postmodernismi ajastul hoogustus rohkem ka arhitektuuripärandi hooldamine ning muinsuskaitse . Väärtustati ajaloolist keskkonda ja uusehitised järgisid nii mastaape kui ka tänavavõrgustikku. Postmodernismi üks tunnusjoontest on terviklik keskkond, mis ühendab hoone, interjööri, disaini ja haljastuse .
Levis ka teist tüüpi postmodernism, mis kritiseeris modernismi ja ka sellist postmodernismi, mis üritab minevikku taastada. Oma postmodernismi teooria loomisel toetusid nad vene 1920.aastate radikaalide ideedele ja prantsuse poststrukturalistlikele teoreetikutele. Neile kujunes peamiseks poleemika taastugevneva maalikunstiga. Vene radikaalide kombel kuulutasid nad maalikunsti individualistlikuks ja kodanlikuks nähtuseks ning püüdsid näidata maalikunstile oluliste mõistete nagu „originaalsus“ ja „ unikaalsus “ tühjust ja petlikkust. Nad hindasid heaks kunstiks massiliselt reprodutseeritava fotograafia ja avalikus linnaruumis toimiva kunsti, näiteks plakatid või situatsionistide tüüpi aktsioonid. Sellist kunsti võib nimetada neokontseptualismiks. Nad üritavad edastada ühiskondlikke sõnumeid, nende teosteks on fotod ja/või sõnalised tekstid.
2
Kunstnikud
Postmodernismi kuulsamad maalikunstnikud olid ameerika kunstnikud Robert Colescott, David Ligare, Lincoln Perry ning norra kunstnik Odd Nerdrum.
Robert Colescott(1925-2009) oli ameerika kunstnik, kelle tööde hulka kuuluvad näiteks „Südamevalu Hotell“(„Heartbreak Hotel“) 1990, „Ood rõõmule“(„Ode to joy“) 1997, „Alabama neiud “ 1985. Tema loomingule on omane see, et ta võttis kuulsad tööd ning muutis selle tegelased mustanahaliseks.
David Ligare(sünd. 1945) on ameerika kunstnik, kelle tööde hulka kuuluvad näiteks „Naine kreeka toolis “(Penelope) 1984, „Natüürmort Õuntega“(„ Still Life With Apples“) 2006. Ligare maalib klassitsistlikke või klassitsismilähedasi maale.
Lincoln Perry(sünd. 1949) on ameerika kunstnik, kelle loominguks on „ Harjutamine “(„Rehearsal“) 1982, „Matt“ 2000, „Pildistades Willi“(„Picturing Will“) 1993, „Töö“ 1984/1985. Tema looming on üsna tuhmides ning heledates toonides.
Odd Nerdrum(sünd. 1944) on norra kunstnik, kes vana kunsti stiile kasutades maalib kaasaegseid inimtüüpe, päevakajalisi probleeme või sündmusi. Ta jäljendab Varavaggio stiili. Tema maalide on näiteks „Varahommik“(„ Early Morning “), „Vahistamine“(„Arrest“), „Vee kaitsjad “ 1985. Tema looming on valdavalt üsna süngetes ja tumedates toonides. Nerdrum kujutab maalidel palju mehi, kelle keha või ülakeha on paljas.
Postmodernismi teist poolt ehk siis seda, mis keskendus fotodele ja sõnalistele tekstidele esindab ameerika kunstnik Cindy Sherman (sünd. 1954), kes on esitanud suuri fotosi, mis mõjuvad kommertsfilmide stoppkaadritena, kuid on lavastused , milles kunstnik ise esitab tüüpilisi naise rolle. Shermani kunstist on välja loetud mõtet, et naiselikkus pole midagi loomulikku, vaid on ühiskondlik konstruktsioon .
Samuti ka Jenny Holzer(sünd. 1950), kes on levitanud linnades iroonilisi aforisme, mis on olnud trükitud tema riietele või projekteeritud reklaamtahvlitele.
Teist moodi postmodernismi esindab veel Barbara Kruger(sünd. 1945), kes on täitnud galerii fotoplakatitest ja tekstidest installatsioonidega, mis meenutavad 1920.aastate alguse vene kunsti või Berliini dada näitusi.
Arhitektid
Charles Moore (1925-1993) oli ameerika arhitekt , õpetaja ja kirjanik, kes on võitnud AIA(American Institute of Architects ) kuldmedali 1991.aastal. Ta suri Texases. Moore kasutas antiigipäraseid sambaid mitte ainult fasaadi elementidena, vaid ka õudes ja siseruumides. Moore on planeerinud Itaalia väljaku( Piazza d'Italia), mis valmis aastatel 1975-1980. Peale selle on ta disaininud Haas Scool of Businness kooli, mis disainiti ümber 1993.aastal, kuid oli asutatud juba 1898 .aastal.
Thomas Gordon Smith on ameerika arhitekt . Ka tema kasutas antiigipäraseid sambaid ja mitte ainult fasaadi elementidena, vaid ka siseruumides ja õuedes. 1990.aastal ehitas ta on perele maja ning nimetas selle rooma arhitekti Vitruviuse (kirjutas 2000 aastat tagasi raamatu „Ten Books on Architecture “) auks Vitruvian House. Samuti on ta ka ehitanud 1982.aastal oma perele maja Richmond Hill House, mis on valmistatud taaskasutatavast materjalist ning 1995.aastal Cathedral City hoone Californias.
Aldo Rossi ( 1931 -1997) oli itaalia arhitekt ja disainer , ta suri autoõnnetuses Milanos. Ta ei püüdnud uusehitusi vanale arhitektuurile vastandada, vaid vastupidi neid visuaalselt siduda. Tema loodud on Hollandis asuv Bonnefanten Museum , mis valmis aastatel 1990-1994 ja ka Schüzenstrasse tänavanurk Berliinis, sealne maja on ehitatud 1988.aastal. Rossi on arhitekteerinud ka 1981.aastal Itaalias asuva Teatro Carlo Felice teatri, mis on ooperi, balletti ja orkestrimuusika jaoks.
Michael Graves (1934-) on ameerika arhitekt. Ta on arhitekteerinud väga palju maju ja hooneid . Tema loomingu alla kuuluvad näiteks 1982.aastal valminud Humana Building (tuntud ka kui Humana torn) Kentuckys, samal aastal valminud Portland Building Oregonis. Ta on arhitekteerinud kuulsa Dolphin Resort -i Walt Disneysse 1987.aastal ning 1993.aastal valminud International Finance Corporation Washingtonis , mis on Maailmapanga peakorter .
3
Postmodernism Eestis 1980.aastatel
Eesti taasiseseisvumise järel sai postmodernism nõukogude kultuurikammitsaist vabanenud ühiskonnas moeideoloogiaks eesti kunsti- ja kultuurimaastikul. Postmodernism jõudis Eestisse 1980ndatel, kui oli stagnatsiooniaeg , olid paneelmajadega linnaosad ja kolhoosid . Postmodernismile olid omased viilkatused, sambad, kaared , ristiga aknad, astmikumotiivid. Pindasi hakati krohvima ning värvid muutusid erksamaks:hakati kasutama valget ja musta, sinist ja roosat. Arhitektuuris oli neoratsionalistlik joon: väga selge struktuur ja lagedad fassaadid. Tähtsal kohal olid aknad ja postid , hakati tegema musta-valge-ruudulisi põrandaid. Väga palju ehitati dekoratiivseid sambaid ja poste ning tehti seintele vitraaže ja seinamaalinguid . Hakati panema rohkem rõhku ka ajaloolisele arhitektuurile, näiteks hakati kopeerima ajaloolist mööblit. Kujundati ajaloolisi interjööre, arhitektuur oli nö „moodne vanas“. Postmodernistlikus stiilis on näiteks Eesti Panga hoone, mis on ehitatud 1998.aastal.
4
Kasutatud kirjandus

http://wiki.zzz.ee/index.php/Postmodernis m

http://et.wikipedia.org/wiki/Postmodernis m

http://www.scribd.com/doc/13892477/Postmodernis m

http://www.scribd.com/doc/13892573/Maailma-arhitektuur-20-sajandi-lopul

http://www.arileht.ee/artikkel/298382?lk_id=1111&sisu=27

http://www.epl.ee/artikkel/475713

http://www.slideshare.net/kaetlin/stiiliajalugu2-2958430

http://www.eestipank.info/pub/et/yldine/pank/ajalugu/Hooned/

http://en.wikipedia.org/wiki/Michael_Graves

http://en.wikipedia.org/wiki/Aldo_Ross i

http://en.wikipedia.org/wiki/Charles_Willard_Moore

Kunstikultuuri ajalugu, Jaak Kangilaski, 2005
5