ilm on värvitu kuuleb igaüks valitud võimu harvu norsatusi peale paari piiska valgust vajub maailm kollakasse vahtu nagu kunagi macondos nakatume unetustõppe sööbume niiskuses ja unustame kõik peale selle mis värviliselt näkku kraabitud igal bussipeatusel prügikastil ja ajaleheveerul nagu hitleriberliinis vaatab vastu rasvase näoga võim võim mis andis piima emadele natuke raha ja nüüd ründab meid uuesti et siis rahustatult oma roosade seintega pehmete vaipade vahel
annaabi.ee 
