Andres Jakovlev 12c Juhendaja: Naima Klitsner Tallinn 2006 2 SISUKORD SISUKORD.......................................................................................................................2 SISSEJUHATUS ..............................................................................................................4 1. MUSTKUNSTI JA ILLUSIONISMI AJALUGU.........................................................6 1.1. Vanaaeg..........................................................................................................6 1.2. Keskaeg.......................................................................................................9 1.3. Renessanss....................................................................................................12 2. ROBERT-HOUDIN.........................
ärritavaid tajusid. OP-kunst on ennekõike dekoratiivne, seetõttu kasutatakse seda palju kunstitööstuses, disainerite, arhitektide ja moeloojate poolt. Victor Wasarely- Op-kunstnikule omaselt kasutab ta lihtsaid geomeetrilisi kujundeid või jooni ja ehitab nendest keerulisi kompositsioone. Maurits Cornelius Escher (1898-1972)- Tema loomingut peetakse üheaegselt nii OP-kunstlikuks kui ka sürrealistlikuks. Ühelt poolt on korduvad kujundid ja illusionismi teiselt poolt kujutab ta irreaalseid asju. OP-kunst on vooluna tänapäevaks hääbunud. KINEETILINE KUNST Kinetistid on loonud kas mootorite või siis õhuvoogudest liikuvaid skulptuure. Nad on kasutanud valgust, heliefekte, elektromagneteid. Hilisemad kinetistid on kasutanud arvuti abi, videotehnikat, laserkiiri ja muud kõrgtehnoloogiat. Alexander Calder (1898- 1976)- 1934. aastal hakkas ta looma ,,mobile't"', peente varraste või traatide
Nii näiteks võlusid nad templi seinale põleva kuujumalanna Hekate kujutise. Selle illusiooni sooritamiseks joonistati asfaldi või mõne muu põleva ainega pimeda ruumi seinale inimfiguur. Ja kui nüüd nõid publiku ees manas ja tõrvikuga vehkis, sellega justkui kogemata templi seina puudutades, lõi seal lõõmama jumalanna kujutis. See sisendas inimestesse hirmu ja tõstis nende kuulekust ja nii polegi midagi imestada, et suurte templite preestrid püüdsid illusionismi igati oma monopoliks muuta. Nad ei tunnistanud rändavaid maage ja illusioniste ning kiusasid neid taga. Kuid vaatamata sellele esinesid rändavad mustkunstnikud ikkagi Vana-Kreeka tänavatel ja väljakutel, turgudel ja pidustustel ning teatrites. Nende armastatuimaks palaks oli manipulatsioonitrikk ,,Peekrimäng". See seisnes selles, et mustkunstnik lasi kivikestel peekrite alt ära kaduda ja uuesti tekkida kas peekrite alla, pealtvaatajate sekka või näiteks oma suhu. See trikk eeldab
käin sageli kunstinäitustel ostan/kogun kunsti tegelen “hobi korras” kunstiga sponsoreerin kunsti 2. Iseloomustage hindamist kui väärtuse tuvastamist. “ma hindan kunsti” tähendab “ma tuvastan teose väärtust” Nt “ma hindan selle teose täielikult läbikukkunuks” “ma ei saa täna külla tulla, sest olen ametis kunsti hindamisega” (sh ka hinna mõttes) 3. Milles seisneb illusionism kunsti hindamises? Illusionismi järgi meile üksnes paistab, et hindav kunstikriitika on loomult põhjendava ja argumenteeriva struktuuriga. Levinud arusaama järgi sisaldab hindamisprotsess väärtusotsustust („x on hea”), põhjendit („sest x-l on omadus P), üldist väidet ehk normi („iga teos, milles on P, on pro tanto hea”) ning eeldust, et põhjendid on deskriptiivsed ja võlgnevad oma kunstikriitilise kasulikkuse ja relevantsuse seotusele normiga. 4. Mis on partikularism ja kuidas seda kritiseerida?
) – episteemilised (kas hinnang eeldab kunstiteose vahetut kogemist?) – psühholoogilised (kas hea kunst peab meeldima?) – kronoloogilised (kuidas saab aeg näidata kunstiteose väärtust?) Kuidas hinnangud mõjutavad tõlgendamist? – väärtus-determinism – väärtus-magnetism – väärtus-maksimalism 3. Milles seisneb illusionism kunsti hindamises? Illusionismi järgi meile üksnes paistab, et hindav kunstikriitika on loomult põhjendava ja argumenteeriva struktuuriga. Sageli on väidetud, et kuni pole avastatud ühtegi normina toimivat „maitseseadust”, on põhjendatud kriitika võimatu või et normid on kunstiteostele põhimõtteliselt rakendamatud. 4. Mis on partikularism ja kuidas seda kritiseerida? Kuigi partikularismi järgi pole põhjendamine illusoorne, ei saa põhjenditest välja võluda
olid liikunud sisuliselt abstraktsionismi piirimaile. Olid säilinud vaid ähmased vihjed reaalsetele esemetele, õigemini nende üksikutele detailidele. Jäi üle vaid kaotada viimased niidid, mis sidusid pilti nähtava reaalsusega, mida kunstnikud siiski ei teinud. Kui maal oli muutunud abstraktseks, tõi Braque ja tema järel ka Picasso sisse vihjed reaalsusele, kuid mitte enam traditsioonilise illusionismi näol. Kompromissina hakkasid nad maalima tasapinnalisi tähti, sõnu, numbreid, ajalehtede pealkirju jne. See moodus sidus abstraktseks kippuva pildi reaalsusega. 1912. aasta kevadel viisid Picasso ja Braque kubismi uude, sünteetilisse etappi, loobudes täiesti perspektiivist, ka kadus vajadus modelli järele. Taastati värvi osatähtsus, pilti tungisid tasapinnalised dekoratiivsed pinnad. Objektide tekstuuri kopeerimise asemel oli lihtsam need esemed asetada maalile valmiskujul. 1912. a
,,Kunstide sünteesil" mõju oli Liidupoliitikale omaselt tagasilöögiga. Kuna heakskiidetud arhitektuur oli stiililt moderne, pidi moderne olema ka sünteesitav kujutav kunst. Mart Port kirjutas 1961 aastal ette, et arhitektuur ja kunst peavad olema stiililiselt ühtsed, ühtselt arusaadavad, kompositsiooniliselt selged, lakoonilised, üldistatud vormi, materjali ja tehnika kooskõlaga. Vältida tuli sümboolikat, paljusõnalisust, illusionismi. Eesti abstraktionistid kasutasid neid loosungeid sulandudes just arhitektuuri varjus avalikusse saades NSV Liidu üldsuselt endiselt kodanliku formalismi hinnagu. 8. KAINENEMINE JA SKEPSIS 1960. AASTATE LÕPP 1970. AASTATE ALGUS Ebaloomulikult sotsrealismi juures seisma jäänud Eesti kunstiareng, jõudis 60.ndate lõpul uuesti muu Euroopaga järjele, sulandudes modrenismi vooga loomulikult. Abtsrtaktsionismis,hoiduti
viiuliga"). Kubismi arengusse oli jõudnud kriitiline punkt kunstnikud olid liikunud sisuliselt abstraktsionismi piirimaile. Olid säilinud vaid ähmased vihjed reaalsetele esemetele, õigemini nende üksikutele detailidele. Jäi üle vaid kaotada viimased niidid, mis sidusid pilti nähtava reaalsusega, mida kunstnikud siiski ei teinud. Kui maal oli muutunud abstraktseks, tõi Braque ja tema järel ka Picasso sisse vihjed reaalsusele, kuid mitte enam traditsioonilise illusionismi näol. Kompromissina hakkasid nad maalima tasapinnalisi tähti, sõnu, numbreid, ajalehtede pealkirju jne. See moodus sidus abstraktseks kippuva pildi reaalsusega. 1912. aasta kevadel viisid Picasso ja Braque kubismi uude, sünteetilisse etappi, loobudes täiesti perspektiivist, ka kadus vajadus modelli järele. Taastati värvi osatähtsus, pilti tungisid tasapinnalised dekoratiivsed pinnad. Objektide tekstuuri kopeerimise asemel oli lihtsam need esemed asetada maalile valmiskujul. 1912. a
esmakordselt kunstiajaloos ühenduvad kaks mõistet - stiil ja eluviis. Ruumi kujundamine ühtse tervikuna saavutati mitte ainult stiilipuhta mööbli ja ajastu meelisvärvide kasutamisega, vaid kogu ruum seoti ühtseks tervikuks dekoratiivsete vormide abil. Sakraalarhitektuuris mängisid suurt rolli optilise illusiooni võtted, milles eriti itaalia kunstnikud saavutasid erilise meisterlikkuse. Kasutades oskuslikult ära perspektiivse illusionismi võimalused taotleti petlikku ruumimõju – seinu jätkasid maalitud sammaskäigud, lagedele maaliti rünkpilved, mille vahel hõljusid imelikes poosides kas inglid ja pühakud või tegelased antiikmüütidest. Nii tekkis mulje taevani ulatuvast ruumist. Rikkalikult kasutati stukkdekoori ja skulptuuri, viimased olid omavahel seotud ühtseks tervikuks, väljendades piiblist tuntud süžeesid, milles tundepaisutus ja dünaamilisus saavutasid tihti teatraalse efekti. Väga
harfi ja viiuliga“). Kubismi arengusse oli jõudnud kriitiline punkt – kunstnikud olid liikunud sisuliselt abstraktsionismi piirimaile. Olid säilinud vaid ähmased vihjed reaalsetele esemetele, õigemini nende üksikutele detailidele. Jäi üle vaid kaotada viimased niidid, mis sidusid pilti nähtava reaalsusega, mida kunstnikud siiski ei teinud. Kui maal oli muutunud abstraktseks, tõi Braque ja tema järel ka Picasso sisse vihjed reaalsusele, kuid mitte enam traditsioonilise illusionismi näol. Kompromissina hakkasid nad maalima tasapinnalisi tähti, sõnu, numbreid, ajalehtede pealkirju jne. See moodus sidus abstraktseks kippuva pildi reaalsusega. 1912. aasta kevadel viisid Picasso ja Braque kubismi uude, sünteetilisse etappi, loobudes täiesti perspektiivist, ka kadus vajadus modelli järele. Taastati värvi osatähtsus, pilti tungisid tasapinnalised dekoratiivsed pinnad. Objektide tekstuuri kopeerimise asemel oli lihtsam need esemed asetada maalile valmiskujul. 1912. a
jutustamine, näitlemisviis, muusika kasutamine (mängiti laval ekraani ees). Filmitegijad vaatasid teatrile kui madalamale kunstile; film populaarsem, haarab masse. I MS lõpuks oli tehnika nii kaugel, et film levis järjest laiemalt. 20ndatest 60ndateni mõjutas film juba teatrit. Filmikunst populariseeris teatri avangardseid voole. Sooviti luua tinglikumat teatrit ja eemalduda reaalsuskonventsioonidest: filmis hüpati erinevate tegevuspaikade vahel ja montaaziga loodi tegevuspaikade illusionismi. Ka publik hakkas ootama ebakonventsionaalset kujutust laval. 20ndatel kasutati laialdaselt uudset tehnikat: valgustus, elektri vaba levik ja võimalused. Filmi mõjul hakkasid näitlekirjanikud kirjutama lühemate stseenide ja vähema dialoogiga näidendeid. Metropolides said loomeinimesed tegeleda paralleelselt teatri ja filmiga (Berliin, Pariis, Moskva). Eriti 20ndatel ekspressionistid Saksamaal, konstruktivistid Venemaal ja sürrealistid Prantsusmaal pöördusid otseselt filmi poole
harfi ja viiuliga"). Kubismi arengusse oli jõudnud kriitiline punkt kunstnikud olid liikunud sisuliselt abstraktsionismi piirimaile. Olid säilinud vaid ähmased vihjed reaalsetele esemetele, õigemini nende üksikutele detailidele. Jäi üle vaid kaotada viimased niidid, mis sidusid pilti nähtava reaalsusega, mida kunstnikud siiski ei teinud. Kui maal oli muutunud abstraktseks, tõi Braque ja tema järel ka Picasso sisse vihjed reaalsusele, kuid mitte enam traditsioonilise illusionismi näol. Kompromissina hakkasid nad maalima tasapinnalisi tähti, sõnu, numbreid, ajalehtede pealkirju jne. See moodus sidus abstraktseks kippuva pildi reaalsusega. 1912. aasta kevadel viisid Picasso ja Braque kubismi uude, sünteetilisse etappi, loobudes täiesti perspektiivist, ka kadus vajadus modelli järele. Taastati värvi osatähtsus, pilti tungisid tasapinnalised dekoratiivsed pinnad. Objektide tekstuuri kopeerimise asemel oli lihtsam need esemed asetada maalile valmiskujul. 1912. a
viiuliga"). Kubismi arengusse oli jõudnud kriitiline punkt kunstnikud olid liikunud sisuliselt abstraktsionismi piirimaile. Olid säilinud vaid ähmased vihjed reaalsetele esemetele, õigemini nende üksikutele detailidele. Jäi üle vaid kaotada viimased niidid, mis sidusid pilti nähtava reaalsusega, mida kunstnikud siiski ei teinud. Kui maal oli muutunud abstraktseks, tõi Braque ja tema järel ka Picasso sisse vihjed reaalsusele, kuid mitte enam traditsioonilise illusionismi näol. Kompromissina hakkasid nad maalima tasapinnalisi tähti, sõnu, numbreid, ajalehtede pealkirju jne. See moodus sidus abstraktseks kippuva pildi reaalsusega. 1912. aasta kevadel viisid Picasso ja Braque kubismi uude, sünteetilisse etappi, loobudes täiesti perspektiivist, ka kadus vajadus modelli järele. Taastati värvi osatähtsus, pilti tungisid tasapinnalised dekoratiivsed pinnad. Objektide tekstuuri kopeerimise asemel oli lihtsam need esemed asetada maalile valmiskujul. 1912. a
annaabi.ee 
