Igaviku lõpp (0)

Igaviku lõpp
Isaac Asimov
Teos on välja antud aastal 1973 kirjastuse „Eesti Raamat” poolt. Autor on Isaac Asimov, inglise keelest on tõlkinud Linda Ariva. Tegemist on ulmeromaaniga, mis jutustab tulevikust ning sajanditevahelisest rändamisest. Asimovi ulmekangelased ei otsi kunagi seiklusi seikluste pärast, vaid lahendavad üldinimliku tähtsusega probleeme. Heaks näiteks Asimovi humaansusest ja isegi filosoofilisest sügavusest on tema romaan „Igaviku lõpp”.
Raamat räägib Andrew Harlanist, kes on pärit 96. sajandist. Harlan võeti Igavikku 16 aastaselt ning ta töötab Tehnikuna, kelle ülesandeks on teostada Reaalsuse Muutuseid. Reaalsuse Muutused on, nagu arvata võib, reaalsus , mida muudetakse teiseks reaalsuseks. Seda tehakse probleemide, näiteks narkomaania, lahendamiseks. Igavik on niiöelda „ühing”, kus töötavad Igaviklased, kes arvutavad välja sobivaimad Reaalsuse Muutused. Tehnikuid ei sallita Muutuste tegemiste tõttu, kuna muutes reaalsust muudetakse ka isiksusi. Igavikus on trumlid, milles rännatakse ühest sajandist teise, et vaadelda erinevaid sajandeid . Vaatlemist on vaja, et teada saada, millised sajandid vajavad muutmist . Romaan on üpris keeruline, selle sisu täielikuks mõistmiseks tuleb raamat ise läbi lugeda. Teose nimi on „Igaviku lõpp”, sest Harlan teab, kuidas Igavikku hävitada. Ta ei tohiks seda teada, kuid ta on leidlik ning sugugi mitte kehva mõistusega. Mängu tuleb ka naine, Noys, kellest Harlan hakkab hoolima . Noysi heaks on ta kõigeks valmis, mida ta ka raamatus tõestab.
Raamatus on üks probleem, millest areneb mitmeid teisi probleeme. Harlan vihkab üht ülemust, Finge ’i, kes omakorda vihkab teda. Finge saadab Harlanit Muutuse eel vaatlema 482. sajandit. Harlan peab vaatluse ajal elama Noysi juures ning armub neiusse. Sellest tuleneb palju erinevaid sidemeid ning probleeme. Kui Harlan teada saab, et peale Reaalsuse Muutust ei eksisteeri Noys mitte mingil kujul, võtab ta naise endaga kaasa Igavikku ning saadab ta 111 394. sajandisse, kus ei ole kedagi. Sellest areneb omakorda tohutult uusi muresid . Teost lugedes on võimatu, et igav hakkaks .
Minu arvates on see ülimalt põnev raamat. Olen seda ka varem lugenud, kuid uuesti lugedes oli see sama huvitav, kui esimene kord. Teoses on ettearvamatud seosed ja huvitavad inimsuhted . Kuigi lõpp on teada, on lugedes rohkelt üllatusi. „Igaviku lõpp” on üks paremaid romaane, mida ma viimasel ajal lugenud olen. Nooremalt lugedes ei saanud ma mitmetest asjadest aru, erinevalt praegusest. Raamat on üpriski õhuke (alla 200 lehekülje), kuid selle läbilugemiseks kulus rohkem aega, kui oleks osanud arvata. Kuid mulle see meeldis, sest seda kauem on lugemisrõõmu. Arvan, et seda romaani peaks lugema. Kes teab, ehk ongi tulevik selline? Ise kahtlen, kuid nii kiire arenemisega on kõik võimalik. Nooremad ei pruugi teosest aru saada, kuid soovitan soojalt vanematele.