Igaühel on oma Eesti (1)

Igaühel on oma Eesti
Laulva revolutsiooni ajal lubas Eesti rahvas üksmeelselt kasvõi kartulikoori süüa, et elu endisega võrreldes kõigil paremaks läheks. Siis mõtles igaüks südamest olla parem, töökam, hoolivam ja ausam. Arvasime, et võtame teistelt riikidelt parimad kogemused ja kui me kõvasti tööd teeme, jõuame kiiresti järele arenenud Euroopa riikidele. Kõik me olime enam-vähem sama vaesed, sama palju haritud ja sama palju maailma näinud. Meil puudus oskus elada teistsuguses ühiskonnas. Uut elu alustasid eestimaalased kõik samalt stardipositsioonilt. Ja keegi ei osanud arvata, et juba 10-15 aasta pärast on meil igal-ühel oma Eesti.
Kas sellist Eestit me tahtsimegi?
Eesti rahvas on jagunenud erinevatesse vastanduvatesse gruppidesse . Rikkad- vaesed, pensionärid-noored, rahvuslased - venekeelne elanikkond, maainimesed ja linnarahvas. Kõik tahavad elada Eestis õnnelikult, kuid erimeelsused segavad kooselu. Nii näevadki inimesed elu Eestimaal erinevalt, oma mätta otsast.
Suurim lõhe on tekkinud rikaste ja vaeste vahel. Vaestele tundub, et rikkus on tulnud osadele inimestele nende arvelt ja ebaausal teel. Jõukamad inimesed rikastuvad üha kiiremas tempos ja muinasjutuliselt. Vaesemad ei oska ega suuda kuidagi välja rabeleda oma seisundist. Nii jäävad ka nende lapsed samasse ringi virelema ja kaotavad soovi parandada oma eluviisi. Nii jäävadki nad kadestama ja vihkama seda teist ja paremat Eestit.
Rikkad seevastu omas kapslis peavad kõiki vaesemaid saamatuteks ja laiskadeks. Ilus Eesti elab teist elu luksuslikult Vahemere ääres. Privilegeeritud seisundit ei naudi mitte ainult rikkad vaid ka heal riigipalgal ametnikud. Kartulikoored on ununenud ja mätas on nii kõrgeks kasvanud, et sinna alla enam ei näegi.
Kuigi meie vanem põlvkond ja noored ei tohiks olla vastanduvad, mõjutavad just väike pension ja madal noorte perede toetus neid rivaalitsema. Pensionärid on väga vanamoodsad ja neile meeldib see mis oli varem. Nad ei kohane tänapäeva kiire infoühiskonnaga. Nad tahaksid, et ühiskond arvestaks rohkem nende tööpanusega ja võimaldaks väärikamalt nautida pensionipõlve. Aga valitsejad on käitunud nii raha jagades , et kui on saanud juurde lapsed või noored pered, ei jätku raha vanadele pensionitõusuks ja vastupidi. Pensionärid oleks nagu see Eesti, kellest oleks kõige parem võimalikult kiiresti lahti saada.
Eesti noored seevastu on valmis kogema kõike uut. Nad tahavad saada head haridust ja head töökohta, et nautida elu. Unistuseks on teenida nii palju, et jõuaks sinna ihaldatud rikaste ringi. Hea töökoht, oma eluase , hea auto ja võimalus maailma näha. Selle nimel lükatakse edasi pereloomine ja laste sünd. Nad elavad ühe päeva korraga ja ei mõtle eriti tuleviku peale.
Üks rühm inimesi on Eestisse jäänud venekeelt rääkivad inimesed. kes ei sulandu meie ühiskonda sisse ja nad ei tee ka midagi, et muuta oma elu. Praegu saab ka vene keelega Eestis hakkama ja sellepärast nad ei üritagi eesti keelt selgeks õppida. Venelased elavad ja töötavad ainult omas seltskonnas, neil ei ole eriti mingit vajadust eesti kultuuri ja keelt õppida. Paljud nooremad oskavad soome või inglise keelt ja ootavad , et siit minema lääne poole saaaks. Eesti heaks ei tee nad praktiliselt midagi, pigem hädaldavad , et neil ei ole tööd ja kiusatakse muidu taga.
Oma eriline Eesti on ka maainimestel.. Nad on suhteliselt kaugel sellest kiirest elutempost ja püüavad kohaneda uute tegevustega maaelus. Paljud, kes said maaomanikeks, otsivad uusi võimalusi maal äraelamiseks või müüvad oma talud ja lähevad linna elama. Need aga kes on jäänud, saavad seal talu pidades järjest paremini hakkama.Halvem on nende elu, kes elasid varem maal nagu linnas. Elamiseks suured paneelmajad ja piima ostsid poest. Nüüd ei oska nad midagi endaga peale hakata. Kõik inimesed ei ole valmis võtma endale uusi väljakutseid. Nii nad lihtaslt vegeteerivad tehes juhutöid või siis poe juures aega veetes. Meile, linnainimestele paistab maaelu puhta ja tervisliku elamise võimalusena. Siiski ei torma me oma elu muutma ja vahetama oma elu siin Eestimaal eistsuguse elu vastu.
Selliseid inimesi, kes näevad elu Eestimaal väga erinevalt on palju. Põhjusedki miks nii on kujunenud, on erinevad. Mida rohkem inimeste mõttemaailm hakkab erinema, seda vähem aga hoolitakse meie keelest ja kultuurist. Iga hea ettepanek hävib mingi teise huvigrupi vastuseisu tõttu. Ja mida aeg edasi läheb, seda raskem on taas olla väljas ühe ja ainsa Eesti eest.