I.S.Turgenev (2)

IVAN SERGEJEVITS TURGENEV

(09.11.1818.a Orjol – 03.09.1883.a. Bougival, Pariisi lähistel; maetud Peterburis)
Vene kirjanik. Ema V.P Lutovinova; isa – S.N. Turgenev, ohvitser . Lapsepõlve veetis Tutgenev ema mõisas Spasskoje-Lutovinovo külas Orlovi kubermangus, kus “ aadlipesa ” kultuur oli rabavas kontrastis pärisorjusliku ülekohtuga.
1833.a. astus Moskva ülikooli, aasta pärast läks üle Peterburi ülikooli filosoofia teaduskonda. Esimene meieni jõudnud Turgenevi teos on dramaatiline poeem “Sein”. (Kirjutatud 1834, avaldatud 1913.a.) Kolmekümnendate aastate keskpaika jäävad Turgenevi varased luulekatsetused. Esimene ilmavalgust näinud teos on retsensioon A. N. Muravjovi raamatule “Reis mööda Venemaa pühasid paiku” (1836), 1838.a. avaldati ajakirjas “Sovremennik” Turgenevi esimesed luulutused: “Õhtu “ ja “Meditsi Veenusele”.
Aastatel 1838-40 (vaheaegadega) jätkas Turgenev haridusteed välismaal. Berliini ülikoolis õppis ta filosoofiat , muistseid keeli, ajalugu. Berliinis ja hiljem Roomas sõbrunes ta Stankevitsi ja Bakuniniga. 1842.a. kaitses Turgenev Peterbrui ülikoolis
Filosoofia magistri kraadi.
Turgenevi dramaatilistes teostes “Rahapuudus” (1846), “Hommikueine pealiku juures” (1849, avaldatud 1856 ), “Poissmees” (1849) ja “Priileivasööja” (1848, avaldatud 1857) “väikese inimese” kujutamisel avalduvad Gogoli traditsioonid ja side Dostojevski psühholoogilise maneeriga. Kogumik “Küti kirjad” (1847-52) on noore Tugenevi kõige tähelepanuväärsem teos. See avaldas suurt mõju Vene kirjanduse arengule ja tõi autorile ülemaailmse kuulsuse.
Turgenevi kontsepstioon rahvuslikust karakterist omas suurt tähtsust Venemaa eesrindliku üldsuse mõtlemise arengule. Turgnevi raamatute poole pöördusid eesrindlikud inimesed kui pärisorjuliku korra kaotamise veenva põhjuse poole.
Romaanis “Aadlipesa” ( 1859 ) on teravalt püstitatud küsimus (inimeste) ajaloolitest
Saatustest Venemaal. Seoses “Aadlipesa” ja sellele eelnenud teoste “ Faust ” (1856)
Ja “Asja” (1858) ilmumuisega tekkis poleemika eneseeitusest, egoismist ja kohusest.
Nende probleemide lahendamisel ilmnesid lahkhelid Turgenevi ja revolutsiooniliste demokraatide vahel, kes keskendasid kogu oma tähelepanu nõrkustele, “liigse inimese” otsustusvõimeltusele, temas kodanikutunde puudumisele.
Romaanis “ Isad ja pojad” ( 1862 ) jätkas Turgenev “uue inimese” kunstilist jälgimist.
“Isad ja pojad” ei ole üksnes roman põlvkondade vahetusest, vaid ka ideeliste suundade omavahelisest võitlusest, vältimatust ja leppimatust vanade ja uute sotsiaal-poliitiliste jõudude võitlusest. Romaanis avaneb julm ja keeruline vanade sotsiaalsete suhete purunemise protsess, konfliktid kõigis eluvaldkondades.
Kaasaegsed reageerisid teravalt romaani ilmumisele. Peale “Isad ja pojad” ilmumist saabus korjanikul kõhkluste ja pettumuste periood. Ilmuvad teosed “Viirastused”(1864), “Küllalt”(1865) ja paljud teised, mis on täidetud kurbade mõtiskluste ja pessimistlike meeleoludega.
70-ndatel aastatel, elades Pariisis sõbruneb Turgenev Narodnikute liikumise tegelastega (nimed…); abistas materiaalselt nende ajakirja “Edasi”. Ta jälgib Vene ja Prantsuse kunsti arengut; liitub Prantsuse kuulsamate kirjanike ringkonnaga. Väga suur oli Turgenevi roll Vene kirjanduse propageerimisel välismaal. Turgenevi tegevust kirjanduse, teaduse ja kunsti vallas hinnati Prantsusmaal ja Inglismaal väga kõrgelt. 1878.a. valitakse ta Pariisis rahvusvahelise kirjanduskonverentsi viitsepresidendiks. 1879 .a. omistas Oxfordi ülikool tavaõiguste doktori kraadi.
Turgenevi looming tähistas Vene realismi arengus uut etappi . Tundlik lähenemine Vene elu aktuaalsetele küsimustele, sündmuste ja karakterite filosoofiline mõtestamine ja tõepärane kujutamine tegid Turgenevi teostest omapärased Vene elu tegelikkuse kujutamise kroonika 19. sajandi 40.-ndatel kuni 70.-ndatel aastatel.
Eriti suured on tema teened Vene romaani arengus.
Erilise koha Turgenevi proosas omavad naiste kujud. Naise natuuri, mis on terviklik, kompromissitu, peenetundeline, unistav ja kirglik, on autori arvates koondunud antud ajastule omane uue ja kangelasliku ootus. Seepärast lubab Turgenev oma lemmik naiskangelastel mõista kohut romaani peategelase üle.
Turgenevi tostes on loodus mitte ainult tegevuse fooniks, vaid ka üks tähtis vahend tegelaste iseloomustamisel. Loodusfilosoofia annab suurima täiuslikkusega edasi autori maailmavaate ja kunstilise süsteemi eripära. Turgenev on pooltoonide ja dünaamilise ning läbinisti lüürilise looduse meisterlik kujutaja. Psühholoogilise ja satiirilise portree kujutamisel on Turgenev Puskini ja Gogoli järglane.
Turgnevi poolt loodud kunstiline süsteem avaldas tuntavat mõju mitte ainult Vene
poeesiale, vaid ka Lääne-Euroopa romaanile 19. sajandi teisel poolel. Tema teosed moodustavad lahutamatu osa teatrite repertuaarist. Paljud Turgenevi teosed on ka ekraniseeritud.