Kirjeldused on naturalistlikud ja verdtarretavad. ,,Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle ta käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota." Remarque kirjeldab värvikalt igapäevast elu rindel, kus kaevikud on pideva suurtükitule all, lahinguväli on kaetud laipadega ning sõdurite elusid ohustavad mürkgaas ja snaiprid. Kirjeldatud on ka õudusi hospidalis.Sõja keskel olemisel ja osalisel äralõigatusel muust maailmast on sõduritele suur psühholoogiline mõju. See ei seisne ainult hirmus iga hetk kuulitabamus saada, gaasirünnaku alla jääda või suurtüki killuga pihta saada, vaid ka
Iga üleelatud päev võib olla viimane. "Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle ta käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota." Kavatsus kirjutada romaan sõjast tekkis Remarque'il juba 1917. aastal, kui ta lamas granaadikildudest haavatuna Duisburgi hospidalis. Plaani elluviimiseks läks aga aega üle kümne aasta. Varsti pärast romaani ilmumist hakkasid levima kuuldused, et Remarque oli romaani kirjutanud kuue nädalaga. Juba pärast eeltrükki sai "Vossische Zeitung" tuhandetelt lugejatelt kirju, milles sõjast osavõtnud Remarque'i kirjeldusi kas kiitsid või kritiseerisid.
ma usun, me oleme kadunud. · Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle ta käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota; me leiame ühe sõduri, kes kaks tundi hoidis ja surus hammastega kinni oma käsivarre tuiksoont, et mitte verest tühjaks joosta; päike tõuseb, öö saabub, granaadid vilistavad, elu on lõppenud. · Rinde jubedus kaob, kui me talle selja pöörame ning siivutute ja raevukate naljatustega talle kallale kargame; kui keegi sureb, siis ütleme, et viskas vedru välja, ja niimoodi lobiseme kõigest, sest see päästab
Paul ütleb, et nad on vennad, kes lükkavad üksteisele paremaid palu ette. Tol hetkel lõi välja Pauli siiras lahkus, kui tegi ettepaneku viia Kropile ja Tjadenile praadi süüa. Mehed hakkasid rohkem väärtustama enda elu ja sõpru, kellega nad olid koos rindel käinud, kellega koos oldi tehtud nalja, elatud üle kurbushetki ning kes olid neid kaitsnud ja nendele toeks olnud. Peale suure hirmu muudab inimesi näiteks ka surma nägemine. Raamatus kirjeldas, kuidas nad näevad mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota. Näevad mehi, kes roomavad maas oma purukspekstud jalgadega ning nägid lamajat, kelle puusaliigese asemel oli verine lihapuder luukildudega. Elu oli nende jaoks saanud uue tähenduse. See oli saanud hoopis teise mõtte. Surma nägemine oli neid muutnud külmaverelisteks ja hullumeelseteks. Kuigi nad olid veidi ettevaatlikumad, tapsid nad siiski külmavereliselt ja halastuseta. Sõda muudab inimesi kalkideks ja hullumeelseteks. Paul päris
Vahepeal oli samasugune mürsk varjendi kinni matnud. (lk 63) · Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle ta käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota; me leiame ühe sõduri, kes kaks tundi hoidis ja surus hammastega kinni oma käsivarre tuiksoont, et mitte verest tühjaks joosta; päike tõuseb, öö saabub, granaadid vilistavad, elu on lõppenud. · Rinde jubedus kaob, kui me talle selja pöörame ning siivutute ja raevukate naljatustega talle kallale kargame; kui keegi sureb, siis ütleme, et viskas vedru välja, ja niimoodi
· Me näeme inimesi elamas, kellel puudub kolju; me näeme sõdureid jooksmas, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor (kapralile vastav auaste mõnes armees) roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab järel oma purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, ja üle ta vastu kõhtu surutud käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota: me leiame ühe sõduri, kes kaks tundi hoidis ja surus oma hammastega kinni oma käsivarre tuiksoont, et mitte verest tühjaks joosta; päike tõuseb, öö saabub, granaadid vilistavad, elu on lõppenud. · Leer oigab ja toetub kätele; ta jookseb kiiresti verest tühjaks, keegi ei saa teda aidata. Justkui tühjaksjooksnud voolik vajub ta paari minuti pärast kokku. Mis on tal sellest nüüd kasu, et ta koolis hea
Me näeme elamas inimesi, Click icon to add picture kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel Click icon to add picture lähimasse mürsulehtrisse; üks roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle ta käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota; me leiame ühe sõduri, kes kaks tundi hoidis ja surus hammastega kinni oma käsivarre tuiksoont, et mitte verest tühjaks joosta; päike tõuseb, öö saabub, granaadid vilistavad, elu on lõppenud. Click icon to add picture Click icon to add picture [...] õudust saab taluda senikaua, kui sa olukorrale lihtsalt allud, ent see tapab, kui sa hakkad selle üle järele mõtlema.
" Kuidas sõda muudab inimest.? ,,Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota." 1 ,,Oleme nii mõndagi suutnud taluda. Nüüd kattub meil keha higiga. Tahaksime uuesti püsti karata ja minema joosta, ükspuha kuhu, ainult et mitte enam kuulda. Seejuures ei ole need ju inimesed, vaid üksnes hobused.(lk. 51) ,,Meie kamraadid on surnud, me ei saa neid aidata, nad puhkavad rahus kes teab, mis meid veel ees ootab
kuid hõlmavad kogu maailma õuduse. /-/ Me näeme inimesi elamas, kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab oma järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, ja üle ta vastu kõhtu surutud käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota; me leiame ühe sõduri, kes kaks tundi hoidis ja surus hammastega kinni oma käsivarre tuiksooni, et mitte verest tühjaks joosta; päike tõuseb, öö saabub, granaadid vilistavad, elu on lõppenud." Lk 84 ,,Meist on saanud kardetavad elajad. Me ei võitle, me kaitseme ennast hävitamise eest. Me ei viska käsigranaate inimeste pihta /-/ me viskame neid käte ja kiivritega surma pihta, kes meid taga ajab...
tunded alla suruda, et mitte mõistust kaotada." Iga üleelatud päev võib olla viimane. Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju, me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud, nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse, üksvastane roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu, teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle ta käte libisevad aegamisi soolikad, me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota." Mis saab neist teose lõpuks? Kõik klassivennad on surnud ka. Ka Paul. II. Sõja mõju Missugust mõju avaldas sõda Paul Bäumerile ja tema sõpradele? Too näiteid. Too veel näiteid erinevatest tegelastest ja sõja mõjust neile. Millised omadused sõda esile toob? ,,Rinne on puur, milles närvitsedes pead ootama seda, mis juhtub. Me lamame granaatide lennukaare võre all ja elame teadmatuse pinges. Meie kohal hõljub juhus. Kui mürsk
kaotada. Iga üleelatud päev võib olla viimane. "Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle ta käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota." Kavatsus kirjutada romaan sõjast tekkis Remarque'il juba 1917. aastal, kui ta lamas granaadikildudest haavatuna Duisburgi hospidalis. Plaani elluviimiseks läks aga aega üle kümne aasta. Varsti pärast romaani ilmumist hakkasid levima kuuldused, et Remarque oli romaani kirjutanud kuue nädalaga. Juba pärast eeltrükki sai "Vossische Zeitung" tuhandetelt lugejatelt kirju, milles sõjast osavõtnud Remarque'i kirjeldusi kas kiitsid või kritiseerisid
Iga üleelatud päev võib olla viimane. "Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle ta käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota." Kavatsus kirjutada romaan sõjast tekkis Remarque'il juba 1917. aastal, kui ta lamas granaadikildudest haavatuna Duisburgi hospidalis. Plaani elluviimiseks läks aga aega üle kümne aasta. Varsti pärast romaani ilmumist hakkasid levima kuuldused, et Remarque oli romaani kirjutanud kuue nädalaga. Juba pärast eeltrükki sai "Vossische Zeitung" tuhandetelt lugejatelt kirju, milles sõjast osavõtnud Remarque'i kirjeldusi kas kiitsid või kritiseerisid
t��de salap�rasusele ja ikonograafilistele detailidele. �R��tel, surm ja kurat�, signeeritud �S AD� 1513, millest t�ht S viitas teose sangviinilisusele, on D�reri �ks k�ige kuulsamaid t�id �ldse. D�rer ise nimetas seda lihtsalt �Der Reuther� v�i �Ratsanik�. Grav��ril on kujutatud lahinguvarustuses kristlikku r��tlit kitsas m�ekurus, keda saadavad seak�rsaga Saatan ja ratsahobusel Surm. Surm, koolnu kujul ilma nina ja huulteta, hoiab liivakella, tuletamaks r��tlile meelde tema elu l�hidust ja pingutuste asjatust. Saatan aga on valmis riukalikult �ra kasutama r��tli iga eksimust. Ent �ilis ratsanik l�heb edasi, ignoreerides vapralt �mbritsevat ja n�idates �les t�ielikku p�lgust ohu ja kahtluste osas, kehastudes kunstiliseks s�mboliks, milles v�ljendub au ja mehelikkus. Kaugel tumeda metsa kohal k�rgub turvaline kindlus, mis ilmselt on r��tli teekonna sihtpunkt.
Iga üleelatud päev võib olla viimane. "Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle ta käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota." Kavatsus kirjutada romaan sõjast tekkis Remarque'il juba 1917. aastal, kui ta lamas granaadikildudest haavatuna Duisburgi hospidalis. Plaani elluviimiseks läks aga aega üle kümne aasta. Varsti pärast romaani ilmumist hakkasid levima kuuldused, et Remarque oli romaani kirjutanud kuue nädalaga. Juba pärast eeltrükki sai "Vossische Zeitung" tuhandetelt lugejatelt kirju, milles sõjast osavõtnud Remarque'i kirjeldusi kas kiitsid või kritiseerisid.
Osad on umbes 150 cm. Nad kaaluvad umbes 17 kg. · Kaks peaaegu ümmargust pupillideta musta silma. Need on suured, mandlikujulised, piklikud, uppunud, üksteisest kaugel, kergelt kaldu, näivad olevat ,,idamaised" või ,,mongoliidsed". · Pea on inimstandardite järgi suur kui võrrelda seda torso ja jäsemete suurusega. · Puuduvad kõrvalestad. · Nina on pikk ja ebamäärane. Kaks nasaalset ava on nähtavad kergel kühmul. · Suule osutab huulteta väike ava, avanedes väikesele õõnsusele, mis ei näi funktsio- neerivat kui kommunikatsioonivahend ega ole ka toidu manustamiseks. · Kael on peenike ning osadel juhtudel pole nähtav, kuna rüü/rõivaese katab seda keha- osa. · Pea on karvutu. · Kere/torso on väike ja peenike. · Tavaliselt kannavad nad metallilist paindlikku rüüd. · Käed on pikad ja peenikesed ning ulatuvad põlvedeni. · Käel on neli sõrme, pöial puudub
annaabi.ee 
