Hüpertoonia ravi (0)

Milliseid ravimeid kasutatakse kõrgvererõhktõve ravis ?
•Angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid (AKE inhibiitorid: enalapriil, ramipriil, fosinopriil, kaptopriil, kvinapriil, perindopriil, zofenopriil, trandolapriil). Nende ravimite toimemehhanismi aluseks on veresoonte laiendamine. AKE inhibiitorid kaitsevad kõrgvererõhktõve korral neerusid ebasoodsate muutuste tekkimise eest. Selle rühma ravimid on eelistatud kõrgvererõhktõve raviks kaasuva diabeediga patsientidel. AKE inhibiitorite kõige sagedam kõrvaltoime on köha .
• Kaltsiumikanalite blokaatorid ehk kaltsiumantagonistid. Kaltsiumantagonistid takistavad kaltsiumi sisenemist südamelihase ja veresoonte rakkudesse ning laiendavad sellise mehhanismi abil veresooni. Siia kuuluvad kahe alarühma ravimid, mis erinevad üksteisest lisa- ja kõrvaltoimete poolest: 1) verapamiil ja diltiaseem – peale vererõhu langetamise aeglustavad ka südame löögisagedust; 2) ülejäänud kaltsiumantagonistid, mis ei aeglusta südamerütmi – nifedipiin, amlodipiin, felodipiin, latsidipiin, lerkanidipiin, nitrendipiin. Kaltsiumantagonistid kuuluvad ka paljude liitpreparaatide koostisse. Südame löögisagedust mõjutavad kaltsiumantagonistid on sobivad, kui kõrge vererõhuga samaaegselt esinevad vahelöögid ehk ekstrasüstolid . Südame löögisagedust mittemõjutavad kaltsiumantagonistid on veresoonte laiendajad, mille kõrvaltoimed on selle mehhanismiga otseselt seotud: esineda võib naha punetust, südametegevus võib kiireneda. Selle ravimite alarühma küllalt sage kõrvaltoime on jalgade turse , enamasti pahkluude piirkonnas.
• Angiotensiin II retseptori blokaatorid (ARB-d: valsartaan, losartaan, olmesartaan, kandesartaan, asilsartaanmedoksomiil, olmesartaanmedoksomiil, telmisartaan). Toimemehhanismi aluseks on veresoonte laiendamine. Neid ravimeid kasutatakse sageli patsientidel, kellel AKE inhibiitoritega tekib kõrvaltoimena köha. ARB-d kaitsevad samuti kõrgvererõhktõve ja diabeedi korral neerusid ning on eelistatud ravimid kaasuva diabeediga patsientidel.
• Beeta- adrenoblokaatorid (metoprolool, atenolool, betaksolool , labetalool, sotalool, propranolool, bisoprolool, nebivolool, karvedilool, esmolool, tseliprolool, oksprenolool) muudavad südame töö optimaalsemaks ja vähendavad südame koormust. Selle mehhanismiga langetavad beeta-adrenoblokaatorid vererõhku. Beeta-adrenoblokaatoreid soovitatakse eelisravimina patsientidel, kellel esineb kaasuvana südame isheemiatõbi ja kes on põdenud südameinfarkti. Samuti sobivad beeta-adrenoblokaatorid kiire pulsisagedusega patsientidele ja südame rütmihäirete raviks. Beeta-adrenoblokaatorite määramisel ja kasutamisel tuleb alati jälgida südame löögisagedust. Beeta-adrenoblokaatorite sagedamad kõrvaltoimed on jõuetus ja väsimus .
• Alfa-adrenoblokaatorid (doksasosiin, prasosiin) laiendavad veresooni ja langetavad sellega vererõhku. Alfa-adrenoblokaatoreid ei kasutata kõrgvererõhktõve korral üksikravimina, vaid kombineeritud ravis. Et alfa-adrenoblokaatorid lõõgastavad silelihaseid ka eesnäärmes, siis sobivad need kõrgvererõhktõvega meestele, kellel esineb eesnäärme suurenemine.
• Diureetikumid ehk vee väljatoojad on ravimid, mis toimivad neerudele – suurendavad uriini eritumist ja vähendavad turseid. Ringleva vedelikumahu vähenemisega langeb ka vererõhk . Diureetikumid jaotatakse 3 alarühma: 1) nn tiasiiddiureetikumid (hüdroklorotiasiid, indapamiid); 2) kiired ja tugevatoimelised nn lingudiureetikumid (furosemiid, torasemiid), mida kasutatakse siis, kui kõrgvererõhktõvega kaasneb neerupuudulikkus või südamepuudulikkus; 3) nn kaaliumit säästvad diureetikumid (spironolaktoon), mida ei kasutata kõrgvererõhktõve ravis üksikravimina, vaid erinevates ravikombinatsioonides.
Diureetikumidest kasutatakse kõige sagedamini tiasiiddiureetikume. Tiasiiddiureetikumid on sageli üheks liitpreparaatide komponendiks (ühes tabletis mitu toimeainet). Tiasiiddiureetikumide kõrvaltoimed sõltuvad nende päevaannusest: mida suurem on igapäevane ravimi annus , seda sagedamini ja tugevamad kõrvaltoimed tekivad. Kõige sagedamad tiasiiddiureetikumide kõrvaltoimed on seotud ainevahetushäiretega. Suurtes annustes halvendavad tiasiiddiureetikumid kolesterooli ja veresuhkru ainevahetust.
Lingu- ja tiasiiddiureetikumidega väheneb organismis elektrolüütide ( naatrium , kaalium ja magneesium ) osakaal. Nende vaegusest võivad kujuneda erinevad häired: kaaliumi -/magneesiumipuuduse korral jalgade krambid ja lihasnõrkus ning suurenenud oht südame rütmihäirete tekkeks, naatriumipuuduse korral jõuetus ja vahel ka teadvusehäired. Kaaliumi säästvate diureetikumidega tuleb olla ettevaatlik nendel, kellel kaasuvana esineb neerupuudulikkus ja kelle organism ei suuda piisavalt tõhusalt kaaliumi eritada. Sellest võib süveneda neerupuudulikkus ja organismi kuhjuda liiga palju kaaliumi (tekib risk südame rütmihäirete tekkeks). Elektrolüütide sisaldust jälgib arst vereanalüüside tulemuste alusel.