Humanitaarõiguse analüüs (0)

Humanitaarõiguse analüüs
Kaisa Kamenik
Erinevalt inimõigustest, mis on laiem mõiste, on humanitaarõigus rohkem seotud relvakonfliktidega, mis püüab eelkõige kaitsta selles kannatavaid ja osalevaid tsiviilisikuid . Samas pole humanitaarõigused lihtsalt etteantud normide kogum, vaid sellega kaasnevad lisaks õigustele ka kohustused, mistõttu on see tekitanud sõjakolletes palju poleemikat – vana arusaam, et sõjas on kõik lubatud, ei tohiks ikkagi kehtida.
Eristada saab kahte rahvusvahelist õigust – Haagi õigus, mis reguleerib relvakonfliktis osalejate õigusi ja peale II ms loodud põhjalik Genfi konventsioon , mis eelkõige sätestab tsiviilisikute kaitse. Samuti on Genfi konventsioonis oluline osa inimlikul sõjapidamisel (ei tohi piinata, rünnata tohib ainult sõjalisi objekte jne..). Selle sajandi kaks suurimat konflikti (Iraagi ja Afganistani sõda) on eelmainitud õigused tublisti proovile pannud . Raskusi tekitab ka vaenupoolte erinev suhtumine neisse õigustesse – liitlasväed eesotsas ameeriklastega on pahatihti kimbatuses humanitaarõiguste tagamisega , kuna meedia ja avalik arvamus on niigi sõja vastu. Teine osapool aga samal ajal oma anarhistlikus lähenemisega ei pea neist absoluutselt lugu ning ilma korraliku keskvalitsusega riikides nagu Afganistan ja Iraak pole ka kontrollorganeid, kes neid korrale suudaksid kutsuda.
Koolis õpetamise seisukohalt oleksid olulisemad märksõnad kindlasti üldine humanitaarõiguste ajalugu näitlikustamaks kuivõrd uudne see tegelikult ajaloos on ning alles 19. sajand tõi kaasa teatava muutuse. Analüüsides Eesti Punase Risti kodulehte võiks suunitlus olla just praktiliste põhimõtete tutvustamisele – millised on relvakonflikti sattuva inimese võimalused ning humanitaarõiguse rakendamise võimalused. Samamoodi oleks oluline õpetada mõista sõjakonfliktide olemust just humanitaarõiguse valdkonnast – praegusel ajal lähenetakse sõdade õpetamisele suuresti just reaalpoliitiliselt (tuuakse välja osapoolte kaotused numbrites jne). Inimlik pool ja tsiviilisikute kannatused jäävad nii mõnelgi korral tahaplaanile – õppekava soosib pigem konflikti olemuse mõistmise õpetamist ja selle tagajärgede mõistmist.
Suureks abiks oleks just lähiajaloo konfliktikollete lahkamine – näiteks Rwanda 1994. aasta genotsiid , mis just oma brutaalsuse ja lokaalsuse tõttu on kurb näide sellest, mil määral erinevad etnilised grupid ühes riigis võivad vaenujalale sattuda. Lisaks oleks kasulik pöörata tähelepanu ka abistavale faktorile – mil määral riigid on püüdnud teisi abistada ning mida saab tavakodanik teha. Näiteks sobiks Eesti toetus Gruusiale 2008. aastal.
Eesti Punase Risti kodulehel väljatoodud õppematerjalid on väga asjalikud just metoodilise lähenemise poole pealt. Erinevalt inimõigustest, mille rikkumist paljud heaoluriikide elanikud ei tajugi, on humanitaarõigus palju selgem mõiste – olgugi, et näiteks tänapäeva Eestis keegi ilmselt suurt sõjaohtu ei karda , on meie lähiajalugu siiski piisavalt hea õppetund seda tõsiselt võtmaks.
Humanitaarõigusega kaasnevad ka paljud mõisted, mis pakuvad võimalusi diskussiooniks. Näiteks lapsed – miks osalevad lapsed sõdades? Kuidas seda ära hoida? Samamoodi saaks arutada tsiviilisiku rolli üle sõjas – kuidas kohelda tsiviilisikuid sõjas ning mida peaks tsiviilisik ise tegema, et teda vastavalt austatakse. Samamoodi on umbmäärane vaenlase mõiste ja selle kuvand. Mõisteid, mis ei ole nii üheselt mõistetavaid on palju ja seetõttu on humanitaarõigus ise juba keeruline ja selle õpetamine veel raskem, sest palju sõltub olukorra kontekstist.