Hulkur Rasmuse kokkuvõte (0)

Rasmus on väike poiss, kes elab lastekodus. Tal on seal head sõbrad, kuid talle ei meeldi sealne õhkkond. Juhataja on väga kuri ja ei saa aru, kui raske Rasmusel on.
Kord tulid lastekodusse kaks korralikku inimest. Nad tulid endale last valima . Kõik lastekodu lapsed pesid end seepärast korralikult ära ja panid end ilusti riide. Katsuti ka korralikumalt käituda. Proua ja härra olid tõesti väga hoolitsetud ja heade kommetega. Nad istusid pargis koos juhatajaga pingil ja jälgisid lapsi. Rasmus lootis nii väga, et valitakse tema, et tema saab koos nende kenade inimestega elama hakata ja võib tunda nende hoolitsust. Poiss püüdis endast igati head muljet jätta, kuid alati, kui ta seda teha proovis, läks kõik untsu ja ta näis nii kohmakana. Tundus, nagu ei teaks ta headest kommetest midagi. Ometi oli ta väga sõbralik ja lahke poiss.
Rasmus oli väga kurb, kui nägi, et proua ja härra vankrisse istus hoopis lokkis peaga tüdruk, kes ei olnud sugugi selline, nagu end võõrastele näidanud oli. Ta tahtis lihtsalt lastekodust minema minna ja jätta maha kõik need teised lapsed, kes pidid kurbusest murduma.
Poiss ei kannatanud lastekodus olekut enam kauem välja. Ta otsustas põgeneda. Ühel ööl, kui tema parim sõber ja ülejäänud lapsed juba magasid , võttis Rasmus oma koti ja läks ettevaatlikult uksest välja. Ta vaatas hoolega, et keegi teda ei näeks. Õige pea jõudis ta välja. Kahjuks oli juhataja kuulnud väljas kahtlast häält, võttis taskulambi ja valgustas sellega oma kogu õue. Õnneks ta seda väikest poisikest ei näinud, kes hirmust kange oli ja arvas , et ta leitakse. Kui juhataja toas oli tuli jälle kustutatud, kõndis Rasmus edasi. Nüüd oli ta jõudnud tühjale tänavale, kus ühtki inimest ei liikunud. Hea oli tunda vabaduse lõhna!
Õige pea hakkas poisi pead vaevama järgmine mure. Ta ei teadnud , kus ööbida. Õnneks leidis ta pärastpoole siiski ühe küüni, kus võis tukastada. Hommikul , kui poiss ärkas, kuulis ta päris enda lähedal köhimist. Ta oli hirmul, kuid kavatses teada saada, mis toimub. Mõne aja pärast nägi ta, et samas küünis, kus temagi magas, oli olnud veel üks mees, Oskar . Ta oli küllaltki vana ja oli ka hulkur . Mees ärkas üles ja hakkas Rasmusega rääkima. Nad said sõpradeks ja Oskar lubas Rasmusel temaga koos teekonda jätkata. Ta polnud pahane, et väike poiss lastekodust ära tuli. Sisimas oli Oskaril hea meel, et ta sai olla kellegagi koos ja ei pidanud kõndima üksi.
Kaks sõpra ei teadnud, kui lähedal olid pahandused ja seiklused. Nad kõmpisid koos mööda kõnniteed ning läksid ühe vanaproua majahoovi, et talle koos laulda . Oskar oli seal enne mitu korda käinud, naine oli alati rõõmustanud, naernud ja talle isegi raha andnud. Nüüd tuli akna peale vaid teenija ja käskis hulkuritel ära minna. Nad lunisid nii kuis jaksasid, kuid teenija ei lubanud neid sisse. Rasmusel oli aga joogijanu ning ta läks sisse ja küsis klaasikese vett. Ta kustutas oma janu ära. Poiss sai aru, et selles majas polnud kõik päris korras. Vana naine oli ehmunud näoga ja pinges .
Kui Rasmus välja läks, tuli talle hiilgav idee. Majal oli küljepeal üks aken, kust sai majja sisse ja see oli just praegu lahti. Ta lasi Oskaril ennast sealt sisse aidata ja nüüd kavatses ta välja uurida, mis selles majas toimub. See, mida ta kuulis, polnud aga üldse meeldiv. Ta sai aru, et seal on vargad , kellega teenija oli ühes kambas. Ta ronis aknast uuesti välja ja rääkis kõigest Oskarile. Nad jalutasid veel tükk aega ja püüdsid raha teenida ning hiljem kavatsesid kõigest miilitsale rääkida. Õnnetuseks olid vargad ette jõudnud ja miilitsale rääkinud, et seda kõike tegi Oskar. Nii võeti Oskar vahi alla ja väike poiss pidi senikaua ise hakkama saama. Ajapikku selgitasid miilitsad välja, et hulkur ei olnud teinud midagi, mida ei tohtinud ning panid õiged vargad vangi. Oskar lasti välja ja nad said poisiga jälle koos olla.
Rasmus oleks endale peaaegu vanemad saanud. Neil oli palju loomi. Isegi koerakutsikad olid just sündinud. Raha oli neil ka parasjagu. Poiss oli alati unistanud sellisest kodust ja sellistest vanematest , kuid kui ta ühe öö Oskarist eemal oli, sai ta aru, et tema õige koht on vana hulkuri juures ning läks uhkest majast ära. Oskar lubas tal endaga jääda. Tal oli väga hea meel, et poiss tagasi tuli. Siis kõndisid nad kahekesi mäest üles ja Oskar kohtus uuesti oma naisega, kes teda kodus juba ootas. Rasmusele meeldis Oskari naine. Ta nimi oli Martina . Rasmus jäi nende juurde väikesesse majja elama ja oli õnnelikum kui ta kunagi oli osanud arvata. See oli väike kodu vaeste inimeste ja kassiga, kuid see oli Rasmuse jaoks hea kodu.