Tallinna Ülikooli Pedagoogiline Seminar Uuenev alusharidus- Eeva Hujala Analüüs Koostaja: Juhendaja: KLÕ Kuressaare 2013 Uuenev alusharidus oli minu jaoks põnev raamat, kuna ise ma ei tööta lasteaias, siis puudub ka kogemus ja teadmised sellest. Sain teada palju uut, kuid oli ka selliseid asju, mida ennem teadsin.
Uuenev alusharidus Saime teada: · Lasteaias on ühendatud kaks ühiskonna ees seisvat ülesannet: sotsiaalteenus peredele ja eelkoolipedagoogika rakendamine, milles teostub eelõpetus. · Eelõpetus on lapse igapäevane tegevus. · Eelkoolipedagoogikale tuginev eelõpetus võtab aluseks lapsepõlve erilisuse tunnistamise. · Reunamo toonitab, et lapse jaoks on tähtis kogemus näha, kuidas omaalgatuslik tegevus valmistab õpetajale siirast rõõmu. · Ühine kasvatusfilosoofia ja arusaam tegevuse alusest aitab õpetajal analüüsida lasteaia ja algõpetuse nüüdispraktikat ning üles leida oma töö tugevused, samuti jagada neid ühiselt kooli ja lasteaia vahel. · Kontekstuaalne lähenemine rõhutab kasvamise ja õppimise seotust selle keskkonnaga ja tegevuskultuuriga, milles laps elab ja tegutseb. · Inimesepildi muutus on tekitanud võimsa muutuse ka kasvatuse ja õpetamise ideoloogias. ...
Tähtsamaid mõtteid Eeva Hujala raamatust ,,Uuenev alusharidus" Eelõpetuse teooriast praktikasse: Pedagoogiline teadlikkus eelõpetuse arengu alusena: · Probleemiks tänapäeval on pedagoogilise teadlikkuse süvendamine. Pedagoogilise teadlikkuse struktuur eelõpetuses: 1) Teoreetiline teadlikkus teadmine lapsepõlvest ja lapsepõlves õppimist puudutavatest teoreetilistest nägemustest ja uurimustest. 2) Kontekstuaalne teadlikkus teadmine laste ja lapsevanemate ühisest igapäevaelu tegelikkusest, samuti kasvamise ja õppimise ühiskondlikest ja kultuurilistest sidemetest. · Pedagoogiliselt kvaliteetsete õppekavade rakendumine eeldab asjatundliku personali olemasolu, kellel on uurimusel ja õppimisteoorial põhinev nägemus õppimisest. · Õpetajad tavaliselt (Soome uurimuse järgi) ei mõtle üldse sellele, kuidas tegutseda, ja veel vähem sellele, miks tegutseda nii nagu tegutsetakse. Eelõpetuse konte...
TALLINNA PEDAGOOGILINE SEMINAR Alushariduse ja täiendusõppe osakond Palmi Rätte KESKKONNAKASVATUS Referaat Juhendaja: Tallinn 2011 1.KESKKONNAKASVATUS LASTEAIAS Keskkonna kasvatus koosneb kahest sõnast keskkond ja kasvatus. Sellisel määral on keskkond laiaulatuslik. Sinna kuulub: 1. Looduslik keskkond 2. Inimese ehitaud keskkond 3. Sotsiaalne keskkond Koolieelse kasvatuse omapäraseks jooneks on see, et tegevus peab sobima vastavale vanuserühmale. Keskkonnakasvatuses on tõhusaks õppimismeetoditeks ka matkad. Matkad ümbritsevas kodupiirkonnas tutvustavad lastele ühelt poolt looduskeskkonda, teiselt poolt tehiskeskkonda. Kindlasti on tähtsaim meetod koolieelikute kasvatuses vaatlemine ehk erinevate nähtu...
docstxt/1476942987578.txt
........5 1.3 Kodu ja lasteaia koostöö.......................................................................................................6 KOKKUVÕTE............................................................................................................................8 KASUTATUD KIRJANDUS......................................................................................................9 2 SISSEJUHATUS Eeva Hujala (2004) väidab, et eelõpetuse aluspõhjaks on lapsevanemate ja eelõpetusega tegelevate õpetajate ühine, väärtustele tuginev arutelu elust, lastest, kasvatusest ja õpetusest, samuti põhisuundumustest ja vastutusest. Lähtealuseks on ühised seisukohad selles, milline on käsitlus lapsest, nägemuse kujundamine sellest, millisena näeme last ja lapsepõlve. Autor väidab, et eelõpetus kuulub alushariduse hulka. See on eelkoolipedagoogika ning sellest
,,Uuenev alusharidus" Eva Hujala Sain teada · Pedagoogilise teadlikuse struktuur eelõpetuses jaguneb kaheks: teoreetiliseks- ja kontekstuaalseks teadlikkuseks. · Õpetajat suunavad pigem ostetud õppematerjalid kui õppekava. · Õppimispedagoogika põhimõteteks on: 1) lähtuda lapsest ja laps on kui aktiivne õppija 2)isiksuste ja kasvukondade vastastikune toime ja koostöö 3)õpetaja õpikeskkonna loojana ja õppimise suunaja
Uusi teadmisi ja oskusi saadakse uurides, katsetades, mitmete meelte abil tajudes ning kinnistatakse praktilises tegevuses harjutades ja korrates seni kuni omandatakse oskus ja vilumus. Õpetaja peab laskma lapsel oma tegevustsükli alati ise läbida, see tekitab lapses rahu ja tasakaalutunde. Omandatud ülesanne ei paku enam huvi ja nii ta valib järjest raskemaid. Seetõttu peab õpikeskkond võimaldama lastele igapäevast praktilist katsetamist ja uurimist (Hujala, 2004). Teine printsiip vaba valik Lapsed näivad õnnelikud olevat, kui neil on võimalus valida ja kontrollida oma ümbrust. Ehkki head Montessori programmid panevad sellele vabadusele kindlad piirid, on Montessori lapsed vabad tegema palju rohkem otsuseid kui lapsed traditsioonilistes koolides: mille kallal töötada, kui kaua töötada, kellega koos töötada jne. Lapse areng toimub kooskõlas ümbritseva esemelis-ruumilise ja sotsiaalse keskkonnaga. Montessoriümbrus on nn
lapse aktiivsust ja enesesuunamist. Õpetaja peab oskama kuulata lapsi ja austama lapse loomulikku viisi õppida ning andma aega õpitu omandamiseks (Hujala 2004). Uute teadmiste saamisel ei tohi ära unustada ka õppimist, õpetamist ja töötamist. Kuid kõik eelnimetatu peab toimuma 2 mänguliselt. Mäng on laste loomulik tegevus, mille käigus areneb lapse isiksus tervikuna. Läbi mängu lapsed õpivad, arenevad ja saavad anda edasi oma ideid ning tundeid. Lastele meeldib mängida ja mäng motiveerib neid saama üha enam uusi teadmisi
missugune?) nn sekkumiskeskse käsitluse (kuidas toetada arengut?) poole. Tuleb varakult tagada erivajaduste märkamine, adekvaatne kirjeldamine ning töötada välja lapse arengu toetamise plaan, see täide viia ja perioodiliselt hinnata tegevuste efektiivsust. Oluliseks tuleb pidada koostööd spetsialistide ja vanematega (Häidkind & Kuusik, 2008.) ,,Õpetaja tähtsaima koostööpartnerina nähakse lapse peret kellel lasub vastutus ja otsustusõigus last puudutava osana". (Hujala, 2004). 3. LAPSE ENESETEADLIKKUS Vaimupuudega lastel on samad põhivajadused, mis teistel lastel. Iseendast arusaamist ja teistega suhestumine toimub samal viisil kui teistel lastel. Erinevuseks on see, et intellekti puudused mõjutavad identiteedi arengut, sest intellekt võimaldab inimesel iseennast mõista ja oma kogemustest õppida. Vaimupuudega inimestel on see aeganõudev ja pikemaajaline protsess. Igas arengufaasis vajab ta tunduvalt rohkem aega, et neid läbida
aluseks; lapsest lähtuva õppimise aluseks, milline on õpetaja roll. "Lapse omal kultuuril, kogemustel ja tegevustel põhinevat õppimis- ja õpetamisprotsessi. Õppimist suunavateks teguriteks on lapse enda aktiivsus, tegusus, elamuslikkus ja mäng. Õppimine põhineb lapse vahetutel kogemustel. Laste kasvamist, arenemist ja õppimist toetavad soodne kasvukeskkond ja lapse tasemele ja vajadustele vastavad võimalused." (Eeva Hujala, "Uuenev alusharidus", 2004) Lapsed on innukad õppijad ja saavad uut teavet ning omandavad kogemusi mängides. *Laps õpib kõige paremini matkimise, vaatlemise, uurimise, katsetamise, suhtlemise, mängu, harjutamise kaudu. * Õppimine on vastastikune laste, täiskasvanute, eakaaslaste ja väliskeskkonna vahel. Eelkoolipedagoogika didaktilised printsiibid mängulise, aktiivse õppimise, jõukohasuse, näitlikkuse, huvitavuse printsiibid Mängulisuse printsiip.
1.2. Mängude liigid Nagu eelpool on manitud, siis mäng keskendumisvõimet, oma keha ja tundemaailma valitsemist, enesemääratlust, aga ka enesekindlust, meeskondlikke omadusi. See on ka lapse positiivse "mina" loomine. Positiivne "mina" loob lapsel positiivse motivatsiooni õppimiseks (Järva 2004). Mängu tähtsuse üle õppimises on arutletud juba alushariduse algusaegadest alates ja mängualased uurimused on kinnitanud mängu õigsust alushariduse keskmena (Hujala 2004). Laste mänge jaotatakse loovmängudeks ehk vabamängudeks ning reeglimängudeks ehk valmismängudeks (Tuuling 2008; Ugaste, Tuul, Välk 2009b). Seda klassifikatsiooni täiendab A. Ugaste (Ugaste 2005) järgnev mängude liigitus. Traditsiooniliselt jaotatakse mänge kahte rühma: reeglitega ehk valmismängud ja loovmängud ehk vabad mängud. Loovmängude hulka kuuluvad rolli-, ehitus- ja lavastusmängud. Rollimängus võtab laps kellegi teise rolli ja vastavalt sellele ka käitub
Lapsest lähtuvas tegevuses ei oodata lapselt mehaanilist uute teadmiste omaksvõttu, vaid oodatakse, et laps ise vastutaks oma tegevuse ja õppimise eest. Sel juhul otsustab laps ise oma tegevuse üle ja seab endale probleemilahenduse strateegiad. Vastutus õppimise eest on lapsel, kuna õpetaja ei saa mõelda, arutleda ja õppida lapse eest. Õpetaja aitab lapsel leida õpioskusi, mõista oma mõtteid ja kujundada oma õpistrateegiaid (Hujala, 2004). Seega sellise käsitluse puhul on õpitegevuse subjektiks, tegijaks, laps. Lapsekeskse lähenemise aluseks on lapse arengust lähtuv õpetamisviis (Hansen jt 1997). Selle käsitluse aluseks on arusaam, et lapsed on innukad õppijad, kes saavad uut teavet ja omandavad kogemusi mängides, lapsed arenevad aste-astmelt, on ainulaadsed ja arenevad erineva kiirusega. Arengust lähtuv teooria põhineb Piaget, Eriksoni ja Vygotsky töödel. Lapsekeskne lähenemine põhineb
Laste kasvamist, areneminst ja õppimist toetavad soodne kasvukeskkond ja lapse tasemele ja vajadustele vastavad võimalused. Lapsest lähtuvas tegevuses ei oodata lapselt mehaanilist uute teadmiste omaksvõttu, vaid oodatakse, et laps ise vastutaks oma tegevuse ja õppimise eest. Vastutus õppimise eest on lapsel, kuna õpetaja ei saa mõelda, arutleda ja õppida lapse eest. Õpetaja aitab lapsel leida õpioskusi, mõista oma mõtteid ja kujundada oma õpistrateegiaid (Hujala, 2004). Eestis kasutatakse mõlemaid mõisted, kuna Hea Alguse programm on toonud käsitlusse mõiste lapsekeskne kasvatus, siis seda ka valdavalt kasutatakse. Hytonen (1992) on leidnud, et lapskeskse kasvatuse baasiks on isiksuse austamine ja indiviidide vaheline võrdõiguslikkuse ideaal: igat last võetakse sellisena nagu ta on. Lapsekeskse lähenemise aluseks on lapse arengust lähtuv õpetamisviis (Hansen jt 1997).
annaabi.ee 
