Hortus Musicus – renessansi kontsert (0)

Hortus Musicus – renessansi kontsert
Retsensioon
Regina Kaasik
10. a klass
Käisin 13. jaanuaril kuulamas Eesti vanamuusikaansamblit Hortus Musicus. Kontsert toimus Tallinnas, Väravatornis. Ansambel koosneb kümnest esinejast, kelleks on Oliver Ainumäe, Jaan Arder , Imre Eenma, Valter Jürgenson, Peeter Klaas, Tõnis Kaumann, Riho Ridbeck, Ivo Sillamaa , Joosep Vahermägi ning Andres Mustonen , kes on samuti ka ansamblit juhtiv liige. Juba enam kui 40 aasta jooksul tegutsev Hortus on uurinud ja esitanud 8. kuni 20. sajandi keskaja ja renessansi muusikat. Ansambel laulab ja mängib küll vanat keskaegset muusikat, kuid seda oma isikupärasel moel. Nad on lood, mida esitavad , kujundanud enda ansamblile veidi sobivamaks. Kontserdil esines Inglise kõrgrenessansi, lugusi Pranstsusmaalt, Hollandist, Hispaania , Suurbritannia renessansi, Saksa ja mõningal määral Itaalia stiili segu ning Hispaania renessansi.
Andres Mustonen, kes on sündinud 1. septembril 1953 Tallinnas, on eesti viiuldaja, ansamblijuht ja dirigent . Mustonen lõpetas 1977. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi viiuli erialal. Ta on end vanamuusika alal täiendanud Austrias ja Hollandis. 1972. aastal lõpetas ta Tallinna Muusikakeskkooli, samal aastal asutas ta varajase muusika ansambli Hortus Musicus ning on olnud alates algusest ansambli kunstiline juht ning dirigent. Sealhulgas oli ta ka Nõukogude Liidu varajase muusika pioneere, olles eeskujuks paljudele vanamuusikaansamblite loomisel. Ta on esmaesitanud Eestis paljude tuntud heliloojate teoseid ning talle on helitöid pühendanud isegi Arvo Pärt.
Meie kontserdil kahjuks Andes Mustoneni küll isiklikult kohal ei viibinud, kuid korraliku sissejuhatuse ja pillitutvustuse tegi meile Tõnis Kaumann. Kontserdi neli esimest lugu olid veidi renessansieelsed, kuid edasi mängiti vaid renessansiaegset muusikat. Pillide rikkalik valik võimaldas edastada värvikaid lugusid . Paljud pillid olid renessansiajast järgi tehtud. Etendus kanti edasi järgmistel pillidel: põlve vioola , kontrabass, kõlapulgad, tablu, võru trumm , tromboon, klavessiin , kaht eri suuruses oboe eelkäijat, tramburiin (15. saj koopia), positiivorel (nõnda väike, et seda sai kaasas kanda), plokkflöödid (põlvkondade kaupa pikkuse järgi reastatud , renessans- ja barokk mudel). Kõik kümme ansambliliiget olid riietatud erivärvilistesse kitlitesse. Kitlid olid erksates ja soojades toonides. Üle kitlite jooksid ronilille meenutavad mustrid, mis olid teist värvi, kui kittel ise. Värvikombinatsioonid olid punaste, lillade, pruunide, oranzide ja kollaste toonide vahel. Mingisuguseid suurejoonelisi kaunistusi laval ei asetsenud, aga etenduse ilu peituski nende endi häältes, pillide kõlas ja selles atmosfääris, mis väravatorni nende esinemise ajal tekkis.
Lauljate kohta ei ole mitte midagi halvasti öelda. Kõik lauljad kandsid lugude sõnumid ideaalselt edasi ja olid laulus väga sees. Iga noot oli täpselt omal kõrgusel ja ükski viga kõrva ei kriipinud. Hortuse ansambli meeshääled on väga võimsad ja kõlalt ka väga puhtad. Nad on kõik väga jõulise, täpse ja kõlava häälega. On näha, et inimesed teavad, mida nad teevad, tunnevad end laval mugavalt ning tunnetavad üksteist. Etenduse ülesehitus oli osavasti läbi mõeldud. Paarile mõtlikule loole järgnes alati lõbusama sisuga laul ja vastupidi. Lood olid sätitud meeleolult nii, et kuulajal oleks huvitav ning et põnevust, keerukust ja sügavust jätkuks kontserdi lõpuni. Kuna esitajad nii emotsionaalslet ja täpselt selle aja muusikat edasi andsid, jõudis lugude sisu tunduvalt paremini kohale, kui mõnes koolitunnis.
Enne kuulama asumist ootasin ma kontserdilt midagi palju üksluisemat ja igavamat. Hortus Musicus aga pööras minu arvamuse renessansi ja keskaegse muusika kohta täiesti pahupidi. Nad tõestasid, et muusika sel ajal oli täis komplitseeritud noodikäike ja põnevaid rütme. Ansambel tegi oma töö ära, andes meile edasi mõtte, mida selle aja muusika endast kujutas ja seda ilma vigadeta. Keskkond, kus etendus peeti oli hästi valitud, sest seal viibimine andis kontserdile rohkem juurde sellist vana aja hõngu. Tänu sellele, et ansambel otsisis nii üksteise vahel kui ka publikuga pidevalt kontakti, võib väita, et ansambli oskus edasi anda oma kirge ja panna teisi tunnetama enda muusikat on suurepärane. Kõik emotsioonid olid kaunilt edastatud, ei ühtegi pausi ega mõttetühja momenti .