Hirm (0)

Hirm
Koostaja : Liisa Leonova
Hirm on tundmus, mis tekib olendi turvalisust ähvardava olukorra puhul, kui ei teata, kuidas ohust pääseda või paistab, et enda turvalisust ei saagi tagada. Klassikalise tingimise teel tekib hirm, kui hirmutav olukord seostub neutraalse stiimuliga. Hirm motiveerib vältimiskäitumist - vältimine vähendab hetkeliselt hirmu ja see omakorda kinnitab vältimist ega lase reaktsioonil kustuda.
Haiguslikku hirmu nimetatakse ka foobiaks. Foobia ehk haiguslik kartus on ärevustunne, mis tekib mingi kindla nähtuse või elusolendi ees, mida tajutakse tegelikust ohtlikumana. Selliseid objekte või situatsioone hakatakse vältima või talutakse neid väga suure ebamugavustundega.
Foobses situatsioonis tuntakse kõrgenenud ärevust, mis väljendub kehaliste sümptomitena - südamekloppimine, hingeldamine või hingetuse tunne, higistamine , külma- või kuumahood, jalgade, käte ja/või keha värisemine, tasakaalutuse ja/või nõrkustunne, iiveldus , pearinglus, kohisemine kõrvades, värvilised täpid silme ees või muud nägemishäired, suukuivus, tung urineerida jne. Tavaliselt märgatakse ainult osasid neist sümptomitest. Sümptomite subjektiivne tugevus võib varieeruda kergest ebamugavustundest väljakannatamatu paanikahooni.
Lihtfoobiatest, st. foobiatest, mis on seotud ühe kindla nähtusega, loetakse sagedasemaiks akrofoobiat (hirm kõrguse ees), arahnofoobiat (hirm ämblike ees), klaustrofoobiat (hirm suletud kitsaste kohtade ees), ahluofoobia (hirm pimeduse ees) ja aviatofoobia (hirm lendamise ees).
Foobiate põhjust on raske välja selgitada. Eksperdid peavad neid õpitud hirmudeks, mis omandatakse otseselt või kaudselt teiste hirmu jälgides. Näiteks võib koer mänguhoos last hammustada ning sellest tekib lapsel hirm koerte ees. Seetõttu hakkab ta tulevikus koeri vältima.
Lapsed õpivad hirmu oma vanemate käitumise pealt. Kui laps näeb, et ema hüppab hiirt nähes lauale, siis saab laps teadmise, et hiir on väga hirmus ja seda peab kartma . Hirm koguneb aegamööda, korduvate kogemuste kaudu. Kui inimese stressitase on kõrge ja sel ajal kogeb ta hirmureaktsiooni, siis võib selle kinnistumine olla väga kiire.
Inimene, kes kannatab mõne foobia all, reageerib hirmule nii, et probleem säilib ja võib tekitada uusi probleeme. Võib juhtuda, et inimene hakkab ohtu ette ootama, sest tema sees on mõtlemismuster, mis kunagi hirmutunde tekitas.
Ravi otsimise korral inimesed pöörduvad abi saamiseks psühholoogi või psühhiaatri juurde tavaliselt siis, kui see hakkab nende elu tõsiselt segama. Näiteks ei julgeta enam kodust välja minna, välditakse rahvarohkeid kohti, kinniseid ruume või muid hirmu tekitavaid situatsioone.
Foobiatest on võimalik vabaneda , kuid see protsess on pikk ja keeruline. Foobiate ravi on kompleksne. Olenevalt foobia raskusastmest ja selle esinemise kestvusest on ravi võimalused erinevad. Parima tulemuse annab medikamentoosne ravi koos psühhoteraapiaga. Kognitiivne käitumisteraapia aitab inimestel oma hirmudega toime tulla ja neid ise juhtima hakata.
Hirmuga on vaja õppida koos elama. Oluline on teadvustada selle tekkepõhjuseid ja seda säilitada aitavad mõtlemis- või käitusmismustrid. Kui hirm on õpitud emotsioon , siis on võimalik õpitut ka unustada ja selle asemel tõhusamaid kohanemisreaktsioone omandada.
Tähtis on endale teadvustada, et foobia saab alguse meie mõtetest ning me ei allu oma mõtetele, vaid mõtted alluvad meile.