sellele järgnenud pettumust ja uusi unistusi. Gustav Suits /professorina Tartu ülikoolis Gustav Suits [1920-tel] Eduard Vilde ja Gustav Suitsu kohtumine Kopenhaagenis 1919. a Gustav Suits [Rootsis, 1950-tel] Luulekogud Luuletuskogu "Tuulemaa" (1913) peetakse eesti luule üheks kõige meisterlikumaks koguks läbi aegade. Viimane kogu kodumaal "Kõik on kokku unenägu" ilmus 1922; viimane, hilisluule kogu "Tuli ja tuul" ilmus 1950 Stokholmis, kus ta ka hiljem suri 1956. aastal . Gustav Suits "Elu tuli" 1913.a.
Minategelane eksleb hallis ja vihmases linnas, tunneb hirmu ja ängi. Mitmete luuletuste pealkirjad on kõnekad: Udus, Öölaul. Realismi ja sümbolismi omapärane põiming tulevad esile 1940. aastate algul, Teise maailmasõja ajal kirjutatud luuletustes. Alveri sõja-aastate luule eredamaid saavutusi on eesti vana rahvalaul Leib. Pilt rängast, pärisorjusega meenutavast viljakoristusest. Tema luuletused sõjaajal andsid usku püsimisse, elu edasikestmisse. Hilisluule. 1960-pärast pikka pausi, arupidamine omaenda ja rahva saatuse üle. Silma paistavad tema mõtteluuletused: Tähetund, Jälle ja jälle, Tuulde räägitud. Kutsuvad inimest olema aus ja eneseväärikas ning rõhutavad luule ja luuletaja suurt missiooni. Läbielatud rasket aega kujutab kollaazliku tehnikaga poeem Pärast pikka põuda. Meenutab poeemi Leib. 1960-70 aastate luule arendab edasi autorile juba varem iseloomulikku omaloodud mütoloogiat. Hilisluule suursaavutus kuulub
"Lugu valgest varesest" (1931) "Pirnipuu" (1936) "Pähklikoores" (1937) "Mõrane peegel" (1939) "Raudsed roopad" (1942) "Leib" (1942) · Kaks viimast käsitlevad mineviku olustikku. · Varasem luule on koondatud kogusse "Tolm ja tuli" (1936) · Alveri lüüriline luule hoogustus sõjapäevil. · Luuleloomingu enamik on ilmunud valikkogus "Tähetund" (1966). · Hilisem luule: "Eluhelbed" (1971) · Tõlked: poeemid "Poltaava" ja "Vaskratsanik" (1948) · Alveri hilisluule on rikkam ja mitmekesisem varasemast. Raugad Õlal valged juuksed, sammus raudne raskus, ootad mind sa pargis kord novembri iilis. Samuti kui köiteid sinu mantli taskus aimub küpsi mõtteid roomalase-profiilis. Ning siis tulen mina õhtu lillas lõõmas naftaliini pilvi hajutades keebis, nägu loori taga paksult kuivas kõõmas jumal tead, mis salvist, jumal teab mis seebist. Meie matk on raske, külmand rada reetlik,
Luuletused, mis Alver kirjutas Teise maailmasõja ajal, paistavad oma eheduse ja eredusega silma nii poetessi loomingus kui kogu eesti luules. 1960. aastatel, pärast pikka sunnitud eemalolekut, jätkas Alver esialgu väga tõsises toonis arupidamist omaenda ning rahva saatuse üle. Alveri hilisluules on valitsevaks mälestus- ja kujutluspildid, sagedasti on kasutatud lapsepõlvekodu ja selle ümbrusest pärit ainet. Eesti-keskse kõrval pühendab Alveri hilisluule palju tähelepanu nn globaalsetele küsimustele ning ümbruskonda ähvardavatele ohtudele. Oma viimases kogus ,,Korallid Emajões" (1986), pöördub luuletaja taas tagasi arbujalikult klassikalise, selgejoonelise ja lakoonilise luule juurde.
vahekorda loodusega, Varasemast intiimsest loodussuhtest kasvas jõuline lüürika, mis imetles rahva elujõudu ja visadust, ülistas kodutruudust kõige karmimateski tingimustes. Kunagine nooruslik armastuslüürika täienes emaliku kiindumise ja mõistva toetava suhtumisega järelpõlvesse. Lisa teostest: Väikesele eepilisele ja humoristlikus laadis luuletuskogule ,,Poeem Pärnu silgust" (1973) järgnes aastaid kestnud luulepaus. 1977-1979 kirjutatud hilisluule ilmus kogus ,,Antud ja võetud" (1981). Merilaasi rikka ja loomuliku keelega lastevärsid on ilmunud raamatutes ,,Kallis kodu" (1944), ,,Päikese paistel" (1948), ,,Turvas" (1950), ,,Veskilaul" (1959), ,,Lugu mustast ja valgest" (1962), ,,Lumest lumeni" (1982) ja valikkogus ,,Kui vanaema noor oli" (1983). Lühiproosa ,,Eilsete perest" (1975) sai 1976. aastal F. Tuglase auhinna. Merilaasi loomingusse kuulub draama ,,Kaks viimast rida" (1973), lastenäidend ,,Pilli-Tiidu"
Isiksuseromaan kasutab sageli jutustust 1.isikus. Siit tuleneb ka see, et ,,Wilhelm Meisteri õpiaastad" romaani kangelane meenutab Goethet ennast mitmest vaatepunktist. Romaanis väljendab Goethe irooniat ja kriitikat seisuslikule ebavõrdsusele Saksamaal, avab kultuuri- ja vaimuelu temaatikat. Sisse on põimitud ka romantiline õhkkond. Sellele raamatule kirjutas Goethe ka jätku ,,Wilhelm Meisteri rännuaastad" (1829). Euroopa romantismi haripunktis XIX sajandi alguses oli Goethe hilisluule. Loomejõudu jätkus Goethel hilise vanaduseni. Siis jõudis ta ka filosoofilise küpsuse ajajärku ja viis lõpule ,,Fausti" ning täiendas oma loomingut süviti ka teistes zanrites. 1791. aastast juhatas Goethe Weinaris õukonnateatrit. Seal süvene sõprus ja koostöö Schilleriga, kelle surm 1805. aastal oli talle raskeks hoobiks. Õukonnateatris töötamise ajal valmis ka ,,Fausti" I osa, mis ilmus 1808. aastal. Uus värskendav tõus lüürikas tuli 1810-ndate algupoolel
Nende aastate loomingust tõusevad esile ka patriootilised Eesti-luuletused, millest üldtuntuks said rannapääsukese ja Põhjaranniku kujund, ning tööinimest väärtustavad värsid. Erksat ühiskondlikku taju näitasid ka luuletused, mille lähtekohaks olid tollal alles üldisemalt teadvustamata inimkondlikud ohuprobleemid. Väikesele eepilisele ja humoristlikus laadis luuletuskogule ,,Poeem Pärnu silgust" (1973) järgnes aastaid kestnud luulepaus. 1977-1979 kirjutatud hilisluule ilmus kogus ,,Antud ja võetud" (1981, 2.tr.1985). Paljus tagasivaatelisi, kohati valusat resignatsiooni väljendavaid värsse väärtustab elutarga humanisti selginud eetiline maailmatunnetus. Veel on kirjutanud "Kallis kodu" (luulekogu, 1944) "Päikese paistel" (luulekogu, 1948), "Turvas" (värsslugu, 1950), "Veskilaul" (värsslugu, 1959), "Lugu mustast ja valgest" (värsslugu, 1962), "Lumest lumeni" (luulekogu, 1982), "Kui vanaema noor oli" (lasteluule valikkogu, 1983), "Kindakiri
Luuletaja heidab pilgu oma saatusele, eluülesandele ja olemasolule üldse otsekui kaugest perspektiivist. Suure sisendusjõuga luuletused nagu ,,Aruand", ,,Käsk", ,,Igimuistne vaev", ,,Järelvalgus", ,,Loobumise võit" ja teised on elu paratamatuste tunnetus ühteaegu valusterav ja selginud kirgas. Luuletaja vaatab enesesse rahunenult, kõige edasiliikumist tunnetades, sest tõde pole Underile kunagi olnud dogma, vaid ikka ja jälle midagi teisitileitut. Hilisluule üks mõjus tahk on kojuigatsuseluule. Kojuigatsus ühteaegu inimliku kannatuse ja ometi ka õnnestava ja olemasolu mõtestava tundena tõuseb oma paljutahulises rikkuses Underi luules üldinimliku esindavuseni. Koduigatsuseluules väljendub Underi seotusetunnetus oma maa ja rahvaga. Marie Underi kolmeteistkümnes ja viimane luulekogu ,,Ääremail" sisaldab 10 originaalluuletust ja 36 tõlget eri maade luuletajate loomingust; osa viimastest oli avaldatud juba varem kodumaal
luuletajate niinimetatud "Järvekoolkond" ning saksa romantikute Jena ja Heidelbergi ringi võib pidada romantismi põhivoolu kõige vahetumateks kujundajateks. Üks romantismi eredamaid luuletajaid oli George Byron , kelle kogu elu ja looming oli jäägitu andumus vabaduse ideaalile..Byron viis inglise lüürika kõrgusteni, milleni see polnud küündinud Shakespeare´i-ajastust saadik. Euroopa romantismi haripunkti oli 19.sajandi algusveerandis, kuhu langeb ka saksa geeniuse Goethe hilisluule. Goethe säilitas loomejõu kõrge vanaduseni ning just sel ajal jõudis ta filosoofilise küpsuse järku, mis lubas tal lõpuni viia tema kõige tuntuma teose "Fausti" ning täiendada oma loomingut sügavuti ka teistes zanrites. Romantism proosas Realism 1830. aastatel oli romantismi hiigelaeg, aga peagi romantismist tüdineti. Romantismile vastukaaluks kujunes välja realism. Realism kirjandusvooluna valitses 1830-1870. Realism toetub positivismile ja materialismile
ühiskonna probleeme. Eriti on teda huvitanud inimese maailmavaatelise ümberkujunemise protsess murrangulistel aegadel. Sellele viitavad juba näidendi pealkirjadki - ,,Aja käsk", ,,Murrang" ja ,,Inimesed risttuultes". Semperi näidendites on teravust ja leidlikkust konfliktisituatsioonidees, kompositsioonilist täpsust, kuid inimese hingevapustuste kujutamisel lõdvendab dramaatilist pinget kohatine skeemipärasus. Semperi hilisluule meeliskujundid pärisnevad loodusest. Looduselamus on tavaliselt tõukeks üldistava, avarate tagamaadega elumõtiskluse juurde. Looduse heitlikkus riimub inimelu heitlikkusega. Ajalulus ,,Katsumus" võrdlustab must taevas elupimedikku, kust püstipäi läbi minnakse. Johannes Semper 22.03.1930 Siuru rühmitus TEOSED 1) (1962) Luuletused 2) (1963) Romaan ,, Kivi kivi peale"
kujundajateks. Üks romantismi eredamaid luuletajaid oli George Gordon Byron (1788-1824), kelle kogu elu ja looming oli jäägitu andumus vabaduse ideaalile. Samasuguseks geeniuseks olid Percy Bysshe Shelley (1792-1822) ja John Keats (1795-1821). Koos Byroniga viisid nad inglise lüürika kõrgusteni, milleni see polnud küündinud Shakespeare´i-ajastust saadik. Euroopa romantismi haripunkti oli XIX sajandialgusveerandis, kuhu langeb ka saksa geeniuse Johann Wolfang Goethe (1749-1832) hilisluule. Goethe säilitas loomejõu kõrge vanaduseni ning just sel ajal jõudis ta filosoofilise küpsuse järku, mis lubas tal lõpuni viia tema kõige tuntuma teose "Fausti" ning täiendada oma loomingut sügavuti ka teistes zanrites. Vene romantism tekkis XIX sajandi alguses, mida iseloomustab erinevate esteetiliste suundade (klassitsism, sentimentalism, eelromantism) läbipõimumine. Vene romantilise luule arendajateks olid Vassili Zukovski (1783-1852), Konstantin Batjuskov , Aleksandr Puskin
Luuletus ,,Kel kodu ei ole" on tunnistus illusioonide purunemisest; kõigi kodutute ja leivatute kõrvale asetatuvat autorit haarab ,,söönuta ja julgete nägude" ees jäine võõrdumine: (Kui puhus mu Kui puhus mu katusekambri tuul, katusekambris tuul) all soojades tubades kuuldus see- luule (ja kaebasin tasa, ma lauliklind, et leivata jättis mind kodumaa pind ,,liiga hell sa oled" nad trööstisid mind.) Hilisluule. Haava viimastes kogudes ,,Siiski on elu ilus" (1930) ja ,,Laulan oma eesti laulu" (1935) on kesksel kohal luuletaja isikliku elusaatuse värsistamine. Valusamalt kui kunagi varem tunneb luuletaja üksindust ja kodutust. Mõnigi värss kõlab otse karjatusena: (Kas see siis oligi elu) Kas see siis oligi elu? See põgus ja rahutu unenägu- see pettumus-, kannatus-, loobumisahel ja mõni heledam hetk sääl vahel-
kool, kodu Luuletaja suhe lapsega loomulik ja lihtne. Luul-d: Esimesel koolpäeval; Kevad; Rändlinnud 1948 ,,Päikese paistel" kogu, luule eelmisest kogust + sõjajärgne aktuaalne ja poliitline lasteluule Luul-d: Vaba kodumaa; Võitluslipp; Võrdlev keeleteadus; tantsulugu; Veskialaul; kuula ja pane tähele ,,Kui vanaema noor oli" eelmiste kogude luulet 1982 ,,Lumest lumeni" hilisluulekogu 1989 ,,Siit siiani.Piksepill" postuumselt, hilisluule. Felix Kotta 1949 ,,Räägib Mati" põlevkivi kaevandamisest 1952 ,,Kaheksas sügis" raamat eelmise järg Kõige õnnestunumad värsid väikelastele, loomade või lindudega. 1951 ,,Vaat, mis juhtus" 1952 ,,Tublid loomad" 1955 ,,Metsapere laulikud" 1963 ,,Hiirejaht" Neljas eelnevas kogus fantaasiarikkus, loomade põneva käitumise kaudu sisendada olulisi eetilisi tõekspidamisi. Humoristlik aspekt, rahvaluulest laenatud poeetiliste võtete kasutamine.
ühte teksti vms. 90ndat tp jätkab luulekogude avaldamist, neid iseloomustaba see, et nad kõik on ükteisest erinevad, alati kasutatud uut lähenemiviisi või kontseptsiooni. Nt 97 ilmub „kaalud“, mis on fotograafia + luule, st mis on pildi ja keele vahekord. 99 „Jazz“ – kontseptsioon, et Krull kuulas erinevaid jazzi klassikuid ja nendest inspireeritult kirjutas omad tekstid. 00’ndatel toimus murrang, mida demostreerib ilmekalt 2006 a ilmunud „Tall tema hilisluule on jutustavam, narratiivsem, muutunud teemavaldkonnad, taustaks mütoloogia. Läbi 90ndate ja 00ndate on ta väga huvitatud Prantsuse poststrukturismist, 00ndate keskpaigas aga pigem mütopoeetika (erinevate maade pärimuskultuuride võrdlemine jm teemad). Nendeks 2004 „Meeter ja demeeter“ ja 2014 „Kui kivid olid veel pehmed“. Esimene on nö loomiseepos, moodne tänapäevane kosmofoogiline? eepos. See koosneb kahest osast, esimene osa
autorite luulest: Talvik, Alver, Masing, Kangro. Mägi koostas 2köitelise antoloogia 1958.1959. Neli põlvkonda: klassikud (Visnapuu, Suits, Adson, Under), arbujad ja nende kaasaegsed (Rannit, Kangro, Ristikivi), kadunud põlvkond (Kolk, Grünthal, Lepik, Laaban), paguluses hariduse saanud (Ivask, Karuks, Laaman). Henrik Visnapuu vilakam vanema põlvkonna autor. Kirjutas poliitilist isamaalüürikat oma sõjaeelsete ,,Maarjamaa laulude" stiilis. Gustav Suits hilisluule kogu ,,Tuli ja tuul" (1950) sõjaaegsete vapustused, pagulasluule esikümnendi temaatika, mälestused kodumaast, maapaomeeleolud. Marie Under poeetiliselt lihtne ja rahvuslähedane luule. Patriootlikud teemad. Karl Ristikivi napp luulelooming koondub ,,Inimese teekond" (1972). modernistlik luule. Ivar Grünthal luuletas sõjast ja erootikast, vormiliselt virtuooslik. Ta on originaalne ja vitaalne. Raimond Kolk rikastas luulet murdekeelsusega
annaabi.ee 
