Talharpa/hiiurootsi kannel/hiiu kannel/rootsikannel/vibukannel on poogenkeelpill, millel on sõrmlaua asemel auk (mõnel juhul isegi kaks). Talharpa põhiline konstruktsiooniline erijoon on võtmeauk. Seda tüüpi pillide keeled on valmistatud hobuse sabajõhvidest. Erinevad nimetused pillile tekitavad tihti segadust, kuna talharpa ei ole kannel. Sõna "kannel" arvatakse olevat olnud eestikeelne keelpilli sünonüüm, mille rootslaste käest saadud võõrapärase nimega keelpill automaatselt omandas. Tänapäeval levinuim nimetus "hiiu kannel" eksitab isegi topelt, kuna jätab mulje pilli seotusest Hiiumaaga. Tegelikult oli Vormsil, mida hüüti Hiiurootsi saareks, sest asus poolel teel Hiiumaale. Hiiu kandle osad:keeled, kõlakast, poogen, roop, sadul, virbel. Eesti aladel levinud pillil on kas viiulit
Samuti eksiti palju kitarri mängus, mis viis ka kohati lapsi „rivist välja“. Laste riietus oli väga pidulik ja teema kohane. Tüdrukutel olid kleidid ja poistel triiksärgid. Samuti ise olid nad positiivselt hea suhtumisega ja lõbusad. Õpetajate esitlus oli minu arvates väga super. Üks nendest on oma kooliaegadel bändi teinud ja teisel on lihtsalt vapustavalt hea hääl. Hääled olid mõlemal puhtad ja selged. Neid saatis Vormsile omanäoline keelpill talharpa ehk hiiukannel. Saatjad mängisid ka puhtalt ja ilma vigadeta. Nende riietus oli väga teemakohana – rahvariided. Kaja ja hästi kostuv hääl oli kõik tänu sellele, et Vormsi rahvamaja on taas renoveeritud. Lava seati paremaks ja maja sisemus on ise ka nüüd rõõmsam, mis tegi kogu kontserdi palju kodusemaks ja mugavamaks. Lõpetuseks ma ei taha halvasti öelda ega solvata kontserdi tegijad ja läbiviijaid, aga minu meelest jäi see kõik nõrgaks
Väga laialt levinud ja oma primitiivsuse pärast tihti väga vanaks pilliks peetav moll- ehk moldpill on tegelikult üsna noor pill. Kuna pilli oli lihtne valmistada levis see kiirest talurahva seas ja teda kasutati koduste palvetundide ajal laulu saateks. Samuti kasutasid seda vaesed kogudused ja koolid, kes kallimat instrumenti osta ei jõudnud. Pilli kasutati vaimuliku laulu õpetamiseks ja saateks ja seepärast nimetati teda ka tihti laulupill või laulukannel. Hiiu-kannel Talharpa ehk hiiurootsi kannel ehk hiiu kannel ehk rootsikannel ehk vibukannel on poogenkeelpill, millel on sõrmlaua asemel auk. Talharpa põhiline konstruktsiooniline erijoon on võtmeauk. 5 Pill on kandilise kujuga (vahel ka viiulit meenutava kujuga), ülemises otsas on nelinurkne raam, kuhu kinnituvad kolm kuni neli keelt ja mängitakse teda poognaga. Pilli mänguasend on risti põlvedel või põlvede vahel
Eesti vanim kandletüüp on mitme tuhande aasta vanune 6-7 keelega väikekannel. 18.-19. sajandil hakati valmistama 10-11 keelega laudadest uuemaid külakandleid. Kannelt tuntakse kui ühte muusikasümbolit: seda pilli mängis Soome ,,Kalevala" laulik-tark Väinämöinen ning tema eeskujul sündis 19. sajandil ka eestlaste laulujumal Vanemuine. Eesti rannikualadele ilmus 13. -14. sajandil rootslaste kaudu põhjamaade pill poognaga mängitav hiiu kannel. Talharpa. Hans Renqvist kodus, Vormsi. Foto: O. Andersson 1903, Svenska Literatursällskapet I Finland Viiul hakkas Eestis linnade kaudu levima 17.-18. sajandil. Viiuliga sai moodsamaid rahvatantse paremini saata kui torupilliga. Viiulit mängitakse poognaga. Vibukujulised ühe keelega pillid on arhailine põispill ja uuema aja jauram (ka umba) resonaatoriks vastavalt põis või kilukarp. Jauramit kasutati vastu põrandat lüües ka lihtsalt rütmipillina. 2.2. Põispillid
annaabi.ee 
