stressiga. Ekseemile on iseloomulik naha sügelus ning haiguskoldes üheaegselt esinevad punetus, ketendus, sõlmekesed, villikesed ning lihhenifikatsioon (naha haiguslik paksenemus, karenemus ja kuivus). Haiguse tekkimist ja püsimist soodustavad naha traumad,naha niiskumine, halb hügieen ja higistamine. Eristatakse järgmisi ekseemivorme: kontaktekseem, mikroobne ekseem, düshidrootiline ekseem, nummulaarekseem, asteatootiline ekseem, seborroiline ekseem. Mõnikord on ka pruriigo ehk sügatõbi liigitatud ekseemide hulka. Haigus on krooniline ja taastekkiv. RAVI/SOOVITUS Välditakse ärritajaid (seep, teised nahapuhastusvahendid ja vesi kuivatavad nahka ning nahk hakkab sügelema, järgnev kratsimine halvendab naha seisundit); Asteatootilise ja nummulaarse ekseemi korral vanne ja sagedast pesemist ei soovitata; Sügelemise leevendamiseks kasutatakse traditsioonilisi allergiaravimeid
maarasnahk, dermis e. pärisnahk ja subkuutis e. alusnahk. Naha paksus on 1-4 mm, kogupindala 1,5-2 m² ning kaal 4 kg. Kõige paksem on nahk peopesadel ja jalgadel ning kõige õhem silmalaugudel ja huultel. Erinevad füüsikalised, keemilised, mehaanilised ja bioloogilised tegurid võivad nahal esile kutsuda erinevaid reaktsioone. Nahk on otsekui peegel, mis näitab keha sisemuses toimuvat. 1.1 Dermatiit ehk nahapõletik Dermatiit on naha pindmise osa põletik, üks kõige tavalisem ja sagedamini esinev nahahaigus. Üheks olulisemaks asjaoluks selle haiguse kujunemisel on pärilik eelsoodumus. Haigus avaldub ühetaolise nahalööbena, nt. punetuse või villikestena.Esineb sagedamini väikelastel ja avaldub tavaliselt 3. elukuul. Kui nahapõletiku põhjuseks on mingi välisteguri toime, nimetatakse haigust kontaktdermatiidiks. Allergilise kontakt- dermatiidi põhjuseks on ühe või mitme allaergeeni sattumine organismi. Kontakt-
Teatud liiki seente (dermatofüütide) poolt põhjustatud haigus, mis kahjustab nahka ja küüsi. Kõige levinum nahaseenhaiguse vorm üle maailma ja üks levinumaid nahahaigusi üldse. Esineb rohkem soojades ja niisketes tingimustes (sageli näiteks kaevuritel ja sportlastel). Teadaolevalt on arenenud riikides esinemissagedus 15-30%, Eestis võib-olla veelgi rohkem. Pärmseened (Candida) esinevad normaalselt inimeste nahal ja limaskestadel, kuid nende liigse vohamise tulemusel tekib põletik kandidiaas. Haiguse tekitajad dermatofüüdid kasvavad üksnes sarvestunud struktuurides (nahk, küüned, juuksed) ja nende pinnal. Seene eosed võivad pikka aega säilida kingades, dussiruumide vaipades ning vannimattides. Lisaks niisketele ja umbsetele jalanõudele soodustavad nakatumist halb hügieen, higistamine, organismi kaitsevõime langus (vananemine, HIV nakkus), väikesed nahatraumad, suhkurtõbi, jalgade verevarustuse häired ja rohke antibiootikumide tarvitamine.
Iluravi Rahvusvaheline Erakool Kosmeetiku eriala Kati Sepp, Ave Liiviku, Triin Ruukel, Merli Mikko, Birgit Pajuri, Birgit Taliväting PAPILLOOMVIIRUSTE POOLT PÕHJUSTATUD KASVAJAD Referaat 3 Tartu 2009 SISSEJUHATUS HIV kõrval jäetakse tahaplaanile väga tõsine viirus papilloomiviirus Human Papilloma Virus (HPV), mille levikust ja ennetamisest ollakse suhteliselt vähe teadlikud. Papilloomiviirused on väikesed ja väga salakavalad DNA viirused, mis ei anna esialgseid sümptomeid. Inimesel on neid teada üle 100 tüübi. Enamik neist tekitavad healoomulisi käsnjaid moodustisi, mis on madala riski HPV-d. Halvaloomulisi kasvajaid tekitavad kõrge riski ehk onkogeensed HPV-d.
Viirus-rakk interaktsioonid: produktiivne infektsioon - toimub viiruse DNA replikatsioon, sünteesitakse antigeenid, mõnel juhul produtseeritakse viiruspartikleid, genoomi koopiate arv raku kohta kuni 1200, eristatakse kahte liiki produktiivset infektsiooni (täielikult produktiivne infektsioon- vabaneb suurel hulgal ümbrisega infektsioosseid virione; piiratud produktiivne infektsioon- produtseeritakse antigeene, kuid enamus virione on ümbriseta ja need ei ole infektsioossed), viirus põhjustab rakkude lüüsumist, intranukleaarseid inklusioone, tibudel nekrootilisi muutusi (aeglane kärbumisprotsess); latentne infektsioon - mitteproduktiivne, määratav ainult hübridisatsiooniga DNA proovidest või meetoditega, kus aktiveeritakse viiruse genoomi in vitro kultiveerimisega, võimalik on saada kuni viis viiruse genoomi. Kultiveerimise tulemusena produtseeritakse virione ja viirusantigeeni,
Võimalik on ülekanne vere kaudu ja sugulisel teel. See on tänapäeval enam levinud süstivate narkomaanide hulgas, aga ka ebasanitaarsetes tingimustes raviprotseduuride, laboratoorsete analüüside ja vere ülekannete korral. Organismisiseselt võib haiguse tekitaja levida kehavedelike vere ja lümfi kaudu, hingamisteid ja seedekulglat pidi ning sealt edasi verre. Vere kaudu levik ongi kõige ohtlikum, sest vereringe ulatub organismis kõigi elundite ja kudedeni. Herpese tekitaja viirus võib levida närvitüve mööda. Organismi vastupanuvõime langusel võivad patogeensesks ehk haigestumist esile kutsuvaks muutuda organismis tavaliselt mittepatogeensed mikroobid. Näiteks hingamisteedes elavad pneumokokid võivad nii põhjustada kopsupõletiku ehk pneumoonia tekke. Radioaktiivse kiirguse mõjul ja immuunpuudulikkussündroomi (AIDS) korral väheneb kaitsvate leukotsüütide ja antikehade teke, millest tulenevalt võib
võrdle imetajaid viljastumisel. Konjugatsioon 1 § Info ülekanne doonorilt retsipiendile toimub plasmiidiga. Vajalik on retsipiendi ja doonori otsene kontakt. Konjugat-sioonivõimelised on F+ faktorit (plasmiidi) omavad rakud. F plasmiid tagab: § plasmiidi autonoomse replikatsiooni; § raku pinnale sex-pilide või adhesiinide sünteesi; § F plasmiidi mobiliseerimise ja ülekande F- rakku; § F plasmiidi võime integreeruda retsipiendi genoom Bakteriofaag Bakteriofaag (bakteri viirus, faag) on infektsioosne agens, mis replitseerub kui obligatoorne bakteriraku sisene parasiit. Ekstratsellulaarselt paiknevad faagi partiklid on metaboolselt inaktiivsed, koosnedes põhimõtteliselt valkudest ja DNA-st või RNA-st (mõlemaid korraga mitte!). Valgud moodustavad protektiivse kesta nukleiinhapetele (kapsiid). Genoomi suurus varieerub 2-200 kbp, dsDNA või ss DNA/RNA. Kannab faagi replikatsiooniks vajalikku infot, samuti
Varased geenid stimuleerivad rakukasvu, mis võimaldab viiruse genoomi replikatsiooni peremehe DNA polümeraasi poolt, kui rakud jagunevad. Viirus-indutseeritud rakkude arvukuse tõus põhjustab naha basaal- ja ogakihi (stratum spinosum) paksenemist. Basaalrakkude diferentseerudes põhjustavad erinevates nahakihtides ja –tüüpides ekspresseeritavad tuumafaktorid erinevate viirusegeenide transkriptsiooni. Hiliseid geene ekspresseeritakse ainult lõplikult diferentseerunud pealmises nahakihis, viirus pakitakse kokku tuumas. Kasutades naharakkude küpsemist, saab viirus naha pinnale ja eritatakse/irdub koos nahapinna surnud rakkudega. Patogenees. Infitseerivad ja paljunevad lameepiteelis, indutseerides epiteeli proliferatsiooni: nahas tüükad, limaskestadel genitaalsed, oraalsed, konjuktiivipapilloomid. Tüügas areneb viiruse poolt indutseeritud raku kasvu ja basaal-, granuloos- ja ogakihi paksenemise tõttu
Sagedaseim! Inkubatsioon 4h, kiire kuluga: oksendamine, kõhulahtisus, palavikuta. Ab ravi ei vaja. Enterokoliit on SA poolt väga harv. • TSS. Tampoone kasutatavatel naistel. Lokaalsele kasvule järgneb bakterieemia, lööve, hulgiorganpuudulikkus, šokk. Suremus 5%. 90% täiskasvanutest TSST-1 vastased antikehad. • Lokaalsed nahainfektsioonid (võib kahjustada kõiki naha kihte): impetiigo (epidermise kahjustus), follikuliit, furunkel (karvafolliikli põletik koos ümbritseva koe kahjustusega), karbunklid (mitmed karvafolliiklid + subkutaanne kude), haavainfektsioonid, hidradeniit (higinäärmete kahjustus), mastiit. • Bakterieemia, endokardiit. • Pneumoonia, empüeem. Hematogeenne pneumoonia endokardiidile kaasuvana; KOKi, tsüstilise fibroosi pt-del aspiratsioonipneumoonia sage tekitaja, esineb ka imikutel. • Osteomüeliidile eelneb trauma/nahainf. Sümptomid: valu, palavik, 50% (+) verekülv, abstsess. Septilise artriidi
tunnevad. Sellist naiivsete lümfotsüütide tsirkulatsiooni nim lümfotsüütide retsirkulatsiooniks. Retsirkulatsioon võimaldab lümfotsüütidel leida üle kogu keha endale spetsiifilist antigeeni. Lümfotsüüdid, mis on spetsiifilise antigeeniga reageerinud ja diferentseerunud effektor- ja mälurakkudeks liiguvad tagasi vereringesse ning migreeruvad sinna, kus on parasjagu infektsioon ja/või põletik. Mõned effektor lümfotsüüdid migreeruvad kindlatesse kudedesse, nt nahka. Sellist selektiivset protsessi nim lümfotsüütide ”homing”. Erinevate homing mustrite olemasolu tagab selle, et konkreetsed lümfotsüüdid liiguksid sinna koesse, kus on neile sobiv mikrokeskkond adaptiivse immuunvastuse esile kutsumiseks. Liikumine veresoontest lümfisõlmedesse: sarnaselt neutrofiilide ja monotsüütidega. Lümfotsüütide
uni- üks unilateraalne (ühepoolne) vaso- veresoonte- vasokontraktsioon (veresoonte ahenemine) -algia valu neuralgia (närvivalud) -eemia veri aneemia (kehvveresus) -ektoomia eemaldamine tonsillektoomia (kurgumandlite eemaldamine) -foobia hirm klaustrofoobia (hirm suletud ruumide ees) -iit põletik bursiit (limapauna põletik) -lüüs lahustamine trombolüüs (trombi lahustamine) -meeter mõõteriist kapnomeeter (süsihappegaasi mõõtja) -meetria mõõtmine oksümeetria (hapnikusisalduse mõõtmine) -oos haigus psühhoos (vaimuhaigus) -paatia haigestumine nefropaatia (neerude haigestumine) -rütmia reeglipärasus arütmia (südame- või ajutegevuse
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
