TAJU PEEGELDAB MEID ÜMBRITSEVAID OBJEKTE JA NÄHTUSI TERVIKLIKULT; TAJU TÖÖTLEB MEELTE KAUDU SAADUD INFOT PÕHJALIKUMALT. KUULMISAISTING KUIDAS TEKIB, MIDA TEAD KUULMISEST KUI PSÜÜHILISEST PROTSESSIST? KÕRVALEST SUUNAB SINNA SATTUNUD HELILAINED KUULMEKÄIKU. KUULMEKÄIK LÕPPEB TRUMMIKILEGA, MIS HAKKAB HELILAINETE TOIMEL VÕNKUMA. SEEJÄREL LÄHEVAD HELILAINED KUULMELUUKESTALE, KUS EDASI VÕIMENDAVAD JA EDASTAVAD HELI TEOLE. TEOS ASUVAD HELIRETSEPTORID MUUNDAVAD HELIVÕNKED NÄRVIIMPULSSIDEKS. NEED LIIGUVAD MÖÖDA KUULMISNÄRVI PEAAJU OIMUSAGARA KUULMISKESKUSSE NING SEAL TEKIB KUULMISAISTING. PUUTEAISTING KUS TEKIB, KUS ON KÕIGE ROHKEM PUUTERETSEPTOREID? TEKIB, KUI MINGI ÄRRITAJA MÕJUB NAHAS , LIHASTES JA LIIGESTES ASUVATELE RETSEPTORITELE. KÕIGE ROHKEM ON PUUTERETSEPTOREID SÕRMEOTSTES, KEELES JA HUULTES . NÄGEMISAISTING KUIDAS TEKIB, MIDA ÜLDSE TEAD NÄGEMISEST, KUI PSÜÜHILISEST PROTSESSIST? NÄGEMISE KAUDU SAAME
TAJU PEEGELDAB MEID ÜMBRITSEVAID OBJEKTE JA NÄHTUSI TERVIKLIKULT; TAJU TÖÖTLEB MEELTE KAUDU SAADUD INFOT PÕHJALIKUMALT. KUULMISAISTING KUIDAS TEKIB, MIDA TEAD KUULMISEST KUI PSÜÜHILISEST PROTSESSIST? KÕRVALEST SUUNAB SINNA SATTUNUD HELILAINED KUULMEKÄIKU. KUULMEKÄIK LÕPPEB TRUMMIKILEGA, MIS HAKKAB HELILAINETE TOIMEL VÕNKUMA. SEEJÄREL LÄHEVAD HELILAINED KUULMELUUKESTALE, KUS EDASI VÕIMENDAVAD JA EDASTAVAD HELI TEOLE. TEOS ASUVAD HELIRETSEPTORID MUUNDAVAD HELIVÕNKED NÄRVIIMPULSSIDEKS. NEED LIIGUVAD MÖÖDA KUULMISNÄRVI PEAAJU OIMUSAGARA KUULMISKESKUSSE NING SEAL TEKIB KUULMISAISTING. PUUTEAISTING KUS TEKIB, KUS ON KÕIGE ROHKEM PUUTERETSEPTOREID? TEKIB, KUI MINGI ÄRRITAJA MÕJUB NAHAS, LIHASTES JA LIIGESTES ASUVATELE RETSEPTORITELE. KÕIGE ROHKEM ON PUUTERETSEPTOREID SÕRMEOTSTES, KEELES JA HUULTES. NÄGEMISAISTING KUIDAS TEKIB, MIDA ÜLDSE TEAD NÄGEMISEST, KUI PSÜÜHILISEST PROTSESSIST? NÄGEMISE KAUDU SAAME KÕIGE
Näiteks kasutas Anton Tsehhov oma näidendites väga edukalt just valulist ja abitut vaikust, mis annab karakteritele juurde teatud elulisuse. Vaikus on tegelikult köitev, kuna ta on niivõrd haruldaseks muutunud ja ta võib anda sügavaid elamusi. Teiselt poolt aga, on ta hirmutav ja tundmatu. Seetõttu valitakse pigem kära kasuks. Samuti on haudvaikus inimorganismile peaaegu talumatu, see ärritab meie meeli, kuigi reaalsuses on vastupidi. Heliretseptorid on ärritatud kõikvõimalikest häältest, aga praeguseks on müra muutunud lahutamatuks osaks igapäevaelust ja paljud inimolendid on ennast sinna lärmi kaotanud. Kogu kära, mis tuleb välismaailmast on muutunud normaalseks, isegi asendamatuks. Ta on võtnud üle vaikuse positsiooni. Seetõttu tuleks teadlikult pöörata vaikusele rohkem tähelepanu. Lärmi ignoreerimiseks peab õppima keskenduma, et osata nautida iseenda head seltskonda
Kanapimedus: inimene ei näe hämaras ja pimedas, sest kepikeste töö on häiritud. Värvipimedus tähendab seda, et kolvikesed ei toimi. Kuulmine Kuulmisaistingu kujunemine: kõrvalest suunab sinna sattunud helid kuulmekäiku, mis lõppeb trummikilega ning mis hakkab helilainete toimel võnkuma. Seejärel liiguvad helilained kuulmeluukestele (vasar, alusi ja jalus, mis asuvad keskkõrvas), mis võimendavad võnkeid ja edastavad need teole, kus asuvad heliretseptorid muudavad võnked impulssideks, mis liiguvad kuulmisnärvi mööda peaaju oimusagara kuulmiskeskusesse. Inimene kuuleb helisid sagedusega 16-20 000 Hz . Infraheli on alla 16 Hz. Ultraheli on üle 20 000 Hz. Kuulmisteravus sõltub suures osas vanusest, vanemas eas kuulmisteravus langeb. Valuaistingu tekitab heli, mis on umbes 120 dB. Kuulmishäired: illusioonid (kuuleme midagi valesti) ja hallutsinatsioonid (kuuleme midagi, mida tegelikult pole. Maitsmine ja haistmine
edasi keskkõrva. Kuulmeluukesed annavad tummikile võnkumised edasi sisekõrva, võimendades samal ajal nende tugevust. (8) Kuidas tekib kuulmisaisting? Kuulmisaistingu kujunemine: kõrvalest suunab sinna saabunud helilained kuulmekäiku. Kuulmekäik lõpeb trummikilega, mis hakkab helilainete toimel võnkuma. Edasi liiguvad helilained kuulmeluukestele (vasar, alasi, jalus asuvad keskkõrvas). Kuulmeluukesed võimendavad võnkeid ja edastavad need teole (sisekõrvas), kus asuvad heliretseptorid muundavad helivõnked närviimpulssideks. Närviimpulsid liiguvad mööda kuulmisnärvi peaaju oimusagara kuulmiskeskusse, kus tekib kuulmisaisting. (9) Kuulmislävi, kurtus. Väikseim helitugevus, mida inimene kuuleb, on kuulmislävi. Kurtuseks nimetatakse kuulmise täielikku puudumist. (10) Kuidas aitav sisekõrv tasakaalu hoida? Kuidas inimene veel oma keha asendit tajub? Kotikestes on sültjas aine ja kristallid, mis liiguvad vastavalt pea liikumisele. Keha tavalises asendis
liikumist. Kuulmisorganiks on kõrv, mis suudab vastu võtta suurt hulka informatsiooni. Kuulmine on väga oluline inimestevahelises suhtlemises, sest see toimub peamiselt kuulmise vahendusel. Kõrvalest suunab sinna sattunud helilained kuulmekäiku. Kuulmekäik lõpeb trummikilega, mis hakkab helilainete toimel võnkuma. Edasi liiguvad helilained kuulmeluukesele. Kuulmeluukesed võimendavad võnkeid ja edastavad need teole, kus asuvad heliretseptorid muundavad helivõnkeid närviimpulssideks. Närviimpulsid liiguvad mööda kuulmisnärvi peaaju oimusagara kuulmiskeskusesse, kus tekib kuulmisaisting. Helina tajub inimene õhuvõnkeid sagedusega 16-20 000 hertsi. Inimese kuulmine on hästi kohanenud kõne põhilise helisagedusega, mis on umbes 300-3500 Hz. Kuulmisteravus sültub inimese vanusest. Vanemas eas langeb koos sensoorse tundlikkuse üldise kahanemisega ka kuulmisteravus.
Puudub kaladel esinev soonkott. Keskaju peamise osa moodustavad nägemissagarad. Nägemine on suhteliselt hea. Silmadel on tekkinud laud ja pisaranäärmed. Tagaaju olulisim osa on üsna vähearenenud väikeaju. Väikeaju ja seljaaju vahel paikneb piklikaju, millest lähtub 10 paari kraniaalnärve. Seljaajus on tekkinud kaelapaisumus ja nimmepaisumus, kust saavad alguse jäsemetesse kulgevad närvid. Kahepaiksete kuulmiselundid on maismaaselgroogsete hulgas primitiivseimad. Heliretseptorid paiknevad sisekõrvas asuvas kuulmepapillis, sisekõrvale eelneb veel keskkõrv ja trummikile, väliskõrvad puuduvad. Kuuldav helide sagedusvahemik on üsna kitsas. ROOMAJAD - Enamiku roomajate närvitalitus on suuresti reflektoorne, õppimisvõime on suhteliselt madal (kuid ületab siiski kahepaiksete oma). Seoses aktiivsema jäsemete kasutamisega on roomajatel hästi arenenud seljaaju, eriti kaela- ja nimmepaisumus (mõnedel dinosaurustel olid need isegi peaajust mahukamad)
Kuulmine Kuulmine võimaldab eristada helilaineid (nende sageduse ja amplituudi alusel), kindlaks teha heliallika asukohta ja liikumist. Kuulmisorganiks on kõrv. Kuulmisaistingu kujunemine: kõrvalest suunab sinna saabunud helilained kuulmekäiku. Kuulmekäik lõpeb trummikilega, mis hakkab helilainete toimel võnkuma. Edasi liiguvad helilained kuulmeluukestele (vasar, alasi, jalus asuvad keskkõrvas). Kuulmeluukesed võimendavad võnkeid ja edastavad need teole (sisekõrvas), kus asuvad heliretseptorid muundavad helivõnked närviimpulssideks. Närviimpulsid liiguvad mööda kuulmisnärvi peaaju oimusagara kuulmiskeskusse, kus tekib kuulmisaisting. Sisekõrvas asub ka tasakaaluelund (vestibulaarorgan), mis aitab säilitada tasakaalu, orienteeruda ruumis ja sooritada liigutusi. Helina kuuleb inimene õhuvõnkeid sagedusvahemikus 16-20 000 Hz. Inimene ei kuule infraheli (alla 16 Hz) ega ultraheli (üle 20 000 Hz). Infraheli põhjustab valu kõrvas, väsimust, hirmu.
stiimul Retseptori Aistingu tekkimine ajus paiknemine Nägemine Valguslained Silma võrkkestas Kuklasagar Retseptorite tüüp: kolvikesed ja kepikesed. Kuulmine Helilained, võnked inimesel 16- Sisekõrvas, teos Oimusagar 20000 Hz (tigu) Retseptorite tüüp: heliretseptorid Haistmine Keemilist ühendite molekulide Nina limaskestas Oimusagar lenduvad aine osakesed Retseptorite tüüp: haistmismeele tunderakud Maitsmine Keemilist ühendite molekulid Keele eri Oimusagar (lahustuvad süljes) piirkondades Retseptorite tüüp: maitsmismeele tunderakud Kompimis- e
sisaldab umbes 10 miljonit lõhnatundlikku retseptorrakku. Haistmine on kõige vähem uuritud. Ei ole teada kuidas inimene eristab nii palju lõhnu. Maitsemeel (Maitsenäsad – keelel olevad struktuurid, mis sisaldavad endas maitsepungaid, milles omakorda asuvad maitseretseptorid) Maitsemeel on sanane haistmismeelega. 5 põhimaitset: soolane, hapu, mõru, magus, umami. Kõik retseptorid reageerivad maitsetele, aga erineval määral. Kuulmine (Heliretseptorid kõrvas) Helilained sisenevad väliskõrva kaudu ja stimleerivad kuulmekilet, mis paneb keskkõrvas asuvad luukesed liikuma. Need edastavad oma võnkumised ovaalakna membraanile, mis põhjustab tigu (sisekõrvas) täitva vedeliku liikumist. Teos toimuv vedeliku liikumine deformeerib basilaarmembraani a stimuleerib karvarakke, mis toimivad heliretseptoritena. Helilaine amplituud (detsibellid) = heli valjus Helilaine sagedus (herts) = heli kõrgus < 20 Hz infrahelid
Kanali avatust/suletust reguleeritakse allosteeriliselt. Depolarisatsioon-reguleeritud kanalid – membraani depolarisatsioon avab Na-kanali, Na+ liigub piki Na-gradienti rakku. Na-kanalid sulguvad ja avanevad K-kanalid ja K+ liigub piki gradienti rakust välja. Ligand- reguleeritud kanalid – avanemist kontrollib ligand (nt GABA). Modifikatsioon-reguleeritud kanalid - modifikatsiooniks on nt fosforüülimine. Mehhanosõltuvad kanalid – meh. ärrituse toimel avanevad (heliretseptorid). 1.3. Ekso- ja endotsütoos. Endotsütoos – väliskeskkonnast partikkel seondub retseptoriga ja plasmamembraan sopistub sombukeseks selles kohas sisse. Sombuke nöördub rakusisese vesiikulina. Haaratakse verest kõrgmol. aineid. Retseptor-vahendatud endotsütoos – retseptoriga seostub ligand (LDL, insuliin) ja ligand-retseptor kompleks viiakse rakku (Chol sisenemine rakku). Samamoodi sisenevad viirused. Endotsütoos jaguneb pinotsütoosiks ja fagotsütoosiks (selleks võimelised
Kuulmine Kuulmine võimaldab eristada helilaineid (nende sageduse ja amplituudi alusel), kindlaks teha heliallika asukohta ja liikumist. Kuulmisorganiks on kõrv. Kuulmisaistingu kujunemine: kõrvalest suunab sinna saabunud helilained kuulmekäiku. Kuulmekäik lõpeb trummikilega, mis hakkab helilainete toimel võnkuma. Edasi liiguvad helilained kuulmeluukestele (vasar, alasi, jalus asuvad keskkõrvas). Kuulmeluukesed võimendavad võnkeid ja edastavad need teole (sisekõrvas), kus asuvad heliretseptorid muundavad helivõnked närviimpulssideks. Närviimpulsid liiguvad mööda kuulmisnärvi peaaju oimusagara kuulmiskeskusse, kus tekib kuulmisaisting. Sisekõrvas asub ka tasakaaluelund (vestibulaarorgan), mis aitab säilitada tasakaalu, orienteeruda ruumis ja sooritada liigutusi. Helina kuuleb inimene õhuvõnkeid sagedusvahemikus 16-20 000 Hz. Inimene ei kuule infraheli (alla 16 Hz) ega ultraheli (üle 20 000 Hz). Infraheli põhjustab valu kõrvas, väsimust, hirmu.
Kuulmises: kõrvalest – kuulmekanal – trummikile – vasar – alasijalus – poolringkanalid – ovaalaken – tigu (karvarakud ja transduktsioon). Helilaine siseneb väliskõrva kust see läheb kuulmiskilesse mis hakkab võnkuma. Võnkumine liigutab kuulmeluid (vasar, alasi, jalus), mille funktsioon on heli võimendada, sest sisekõrvas on heli läbi vedeliku. Ovaalaken hakkab liikuma mille tulemusena tekivad teos võnked basaalmembraanis kus asuvad heliretseptorid. Signaal liigub sisekõrvast keskajju kust edasine töötlus toimub erinevate ajuosade koostööna. Haistmises – haisteelund ninaõõne ülemises osas, seal lõhnamolekulidele tundlikud retseptorid Maitsmine – retseptorrakud keele maitsenäsades. Maitseelamus sõltub lisaks lõhnast, puutetundlikkusest ja temperatuurist. Eri piirkonnad kus rohkem ühetaolisi retseptorrakke kuid ainult ühele maitsele reageerivat piirkonda ei ole.
Kuulmine võimaldab eristada helilaineid (nende sageduse ja amplituudi alusel), kindlaks teha heliallika asukohta ja liikumist. Kuulmisorganiks on kõrv. Kuulmisaistingu kujunemine: kõrvalest suunab sinna saabunud helilained kuulmekäiku. Kuulmekäik lõpeb trummikilega, mis hakkab helilainete toimel võnkuma. Edasi liiguvad helilained kuulmeluukestele (vasar, alasi, jalus asuvad keskkõrvas). Kuulmeluukesed võimendavad võnkeid ja edastavad need teole (sisekõrvas), kus asuvad heliretseptorid muundavad helivõnked närviimpulssideks. Närviimpulsid liiguvad mööda kuulmisnärvi peaaju oimusagara kuulmiskeskusse, kus tekib kuulmisaisting. Sisekõrvas asub ka tasakaaluelund (vestibulaarorgan), mis aitab säilitada tasakaalu, orienteeruda ruumis ja sooritada liigutusi. Helina kuuleb inimene õhuvõnkeid sagedusvahemikus 16-20 000 Hz. Inimene ei kuule infraheli (alla 16 Hz) ega ultraheli (üle 20 000 Hz). Infraheli põhjustab valu kõrvas, väsimust, hirmu
annaabi.ee 
