Eestimaale jõudis kino 1896. aastal, mil Tallinnas ja Tartus korraldati esimesi avalikke kinoseansse ning eestlane sai näha maailmas sensatsiooni tekitanud elavaid pilte: Ameerika kiirrongi, Pariisi tänavapilti, suplust meres. Kino tuli ja võitis; ta muutus aastateks laadapalagani üheks osaks. 20. sajandi esimesel kolmekümnel aastal tegid kroonikat ja mängufilme oma rahaga hakkajad väikeärimehed ja entusiastid. Kuid kitsas turg lõpetas nende tegevuse. Pealegi oli helifilmi tulek tõstnud filmi eelarvet ja suurendanud esteetilisi nõudmisi. Esimene eesti kinoteater, kuhu osteti helifilmi näitamiseks vajaminev aparatuur, oli Tallinna "Gloria Palace", praegune Vene Draamateater. Esimene kodumaine heliga mängufilm, ühtlasi ka muusikafilm, oli "Päikese lapsed" (1932), lavastaja ja operaator Theodor Luts. Film helindati Soomes. "Eesti Kultuurfilm" sai helifilmi tegemiseks vajalikud seadmed kätte 1937. aasta suvel. 1947 a
inglise koomik CHARLES CHAPLIN. EESTI FILMI AJALUGU. • Eestimaale jõudis kino 1892. aastal, mil Tallinas ja Tartus korraldati esimese avalikke kinoseansse ning eestlane sai näha maailmas sensatsiooni tekitanud elavaid pilte: Ameerika kiirrong, Pariisi tänavapilt, suplus meres. • XX sajandi esimesel kolmekümnel aastal tegid kroonikat ja mängufilme oma rahaga hakkajad väikeärimehed ja entusiastid. • Esimene eesti kinoteater, kuhu osteti helifilmi näitamiseks vajaminev aparatuur, oli Tallinna “Gloria Palace”, praegune Vene Draamateater. • Esimene kodumaine heliga mängufilm, ühtlasi ka muusikafilm, oli “Päikese lapsed”(1932), lavastaja ja operaator Theodor Luts. • Theodor Luts (14. august 1896 Palamuse – 24. september 1980 Brasiilia) oli Vabadussõja veteran, eesti filmioperaator.[1][2] • Õppinud Simuna kihelkonnakoolis, Tartu kaubanduskoolis. Lõpetas Peterburi kommertsgümnaasiumi.
2. detsembil 1926 abiellus ta oma assisdendi Alma Revillega ja 1928. aastal sündis neile tütar Patricia. Alma oli Alfredi lähim kaastöötaja, ta kirjutas mõned Hitchcocki telelavastused ja töötas koos Alfrediga kõigi tema filmide kallal. 1929. aastaks oli ta teinud üheksa tummfilmi ning tunnustatud kui üks parimaid briti rezissööre. Alustades tööd oma 10. filmiga "Santaas"(Blackmail) otsustas stuudio teha sellest esimese helifilmi. Filmi kõrghetkega, mis filmiti Briti muuseumi kuppelkatusel, alustas Hitchcock põnevat traditsiooni - kasutades taustapiltidena kuulsaid kohti. Filmile järgnes veel kolmteist helifilmi, kuni Hitchcock 1939. aastal Ameerikasse siirdus, lootes leida seal rohkem loominguvabadust. 3. Hitchcock Ameerikas Tema esimene Ameerikas tehtud film, "Rebecca", võitis Oscari parima filmi eest 1940. aastal. 1960. aastal ilmus "Psühho" (Psycho), see oli Hitchcocki kõige edukam film, mis
2. detsembil 1926 abiellus ta oma assisdendi Alma Revillega ja 1928. aastal sündis neile tütar Patricia. Alma oli Alfredi lähim kaastöötaja, ta kirjutas mõned Hitchcocki telelavastused ja töötas koos Alfrediga kõigi tema filmide kallal. 1929. aastaks oli ta teinud üheksa tummfilmi ning tunnustatud kui üks parimaid briti rezissööre. Alustades tööd oma 10. filmiga "Santaas"(Blackmail) otsustas stuudio teha sellest esimese helifilmi. Filmi kõrghetkega, mis filmiti Briti muuseumi kuppelkatusel, alustas Hitchcock põnevat traditsiooni - kasutades taustapiltidena kuulsaid kohti. Filmile järgnes veel kolmteist helifilmi, kuni Hitchcock 1939. aastal Ameerikasse siirdus, lootes leida seal rohkem loominguvabadust. 3. Hitchcock Ameerikas Tema esimene Ameerikas tehtud film, "Rebecca", võitis Oscari parima filmi eest 1940. aastal. 1960. aastal ilmus "Psühho" (Psycho), see oli Hitchcocki kõige edukam film, mis
Filmikunsti ajalugu. 1895 leiutasid Auguste ja Louis Lumière kinesgraafi - kaamera, printer ja projektor koos. Esimene film 1895: http://www.youtube.com/watch?v=OYpKZx090UE 1920ndatel aastatel lisati Lumière must- valgetele piltidele heli. Järgmisel aastakümnel loodi esimesed värvifilmid Filmikunsti ajalugu. 1920. aastad olid tummfilmi õitseaeg. Üks kuulsamaid näitlejaid-lavastajaid oli Charles Chaplin Järgmine aastakümme oli helifilmi kujunemise aeg. Heli ja sõnakunst lähendas filmikunsti kirjandusele ja teatrile. Filmikunsti ajalugu. Mõned inimesed ei tahtnud helifimi tunnistada, pidades seda filmikunsti jaoks ebaloomulikuks. 1920. aastate algul esilinastus detektiiv- ja õudusfilmide suurmeistri Alfred Hitchcocki teos "Santaaz" Filmikunstiga võis mõjutada suuri inihulkasid, seda mõistsid ka hirmuvalitsejatest riigijuhid. Seepärast pöörasid sellele suurt tähelepanu
emotsionaalselt suunata ja pingestada. See ülesanne oli muusikal juba ammu enne filmikaamera leiutamist, kõlades mitmesuguste meelelahutuslike etenduste taustana. Esimese filmihelilooja nimele pretendeerijaid on mitmeid, nende seas prantslane Gaston Paulin. 1927. a oli loodud esimene helifilm maailmas - "The Jazz Singer". 1930. a firmamärgi "Konstantin Märska Filmiproduktsioon" all valminud mängufilm "Kuldämblik" oli esimene katsetus luua eesti oma helifilmi. Tegu oli nn. nõelhelifilmiga, st filmi heli oli eraldi grammofoniplaadil, mida püüti mängida filmiga sünkroonis. See oli küll oluliselt odavam kui optiline heli filmikoopial, ent põhjustas hulgaliselt komplikatsioone. Muuhulgas juhtus, et plaat oli teel kaduma läinud või katki, rääkimata raskustest hoida pilt ja heli sünkroonis, kuna iga filmiosa oli eraldi plaadil. Esimene tõeline kodumaine heliga mängufilm ning ühtlasi ka muusikafilm oli "Päikese
ja "Suurlinna tuled". Chaplin pälvis ka kolm "Oscarit" oma filmide eest. Kuid Chaplin väljendas "Oscarite" suhtes põlgust, kasutades näiteks esimest võidetud auhinda uksekoputina. Noore mehena teatas ta, et hea komöödia tegemiseks vajab ta vaid parki, politseinikku ja ilusat tüdrukut. Chaplin olevat kunagi osalenud konkursil mille eesmärgiks oli välja selgitada parim Chaplin. Ega tal väga kehvasti ei läinudki, ta sai seal igati auväärse neljanda koha. Helifilmi tulekuga ei läinud Chaplin kohe kaasa, erinevalt näiteks Walt Disneyst. Ka värvifilmiga ei läinud Chaplin kaua aega kaasa. Chaplin tundis, et vaatajad ei võta Hulkurit enam omaks, kui see rääkima hakkab. Viimane film Hulkuriga peaosas, "Suurlinna tuled", valmis 1936 ja see oli endiselt tummfilm, kuigi Chaplin lisas sellele endakirjutatud taustamuusika. Ühelgi Chaplini tummfilmil ei olnud stsenaariumi, kõik nad improviseeriti etteantud teemal. Peale selle oli Chaplin perfektsionist
Film on loodud, et näidata kuidas kadusid tummfilmid ja millist mõju see avaldas kuulsale tummfilmistaarile, et kuidas ühe kuulsuse elu muutub, kui mõeldakse välja midagi täiesti uut ja populaarset. George Valentin (Dujardin) on 1927. aastal oma karjääri tipus, kui ta tutvub elava ja südamliku Peppy Milleriga (Bejo), kes üritab massistseenides osalemise kaudu staariks tõusta. Peppy Miller kogub kuulsust just sel ajal, kui stuudiod otsivad esimese helifilmi jaoks kauni häälega näitlejaid, ning just siis käib George’i kuulsus alla. Tema jääb oma arvamuse juurde, et rahvas tahab teda näha, mitte kuulda ja et helifilmidel pole mingit tulevikku.Viimase paugu paneb talle börsikrahh, sest George on just paigutanud kogu oma raha tumma seiklusfilmi "Armastuse pisarad", mis ei osutu edukaks ja viib mehe pankrotti ja ta kaotab oma elumõtte. Ta pääseb tulekahjust tänu oma koerale ja edasi hoolitseb ta eest Peppy
mis tulevikus tõotas aina ekspanseeruda. Suur läbimurre saabus 1927.aastal, kui Warner Bros. tõi välja esimese kommertsiaalselt eduka, heliga mängufilmi „Džässilaulja“, seekord sünkroonheliga nii muusika kui dialoogi osas. Selle edu andis rohelise tule paigaldada stuudiotesse ja kinodesse helisalvestus- ja projektsiooniseadmed. Aasta hiljem hakkasid kõik helitehnikat kasutama.4 Algas uus epohh filminduses ning inimesed võtsid helifilmi koheselt omaks. Samas tähendas 1 The Oxford history of world cinema. Edited by Geoffrey Nowell-Smith. Oxford University Press, 1997, lk. 43. 2 Roland Bergan. Film (sarjast silmaringi teatmik). Tallinn: Varrak, 2008, lk. 21. 3 The Oxford history of world cinema, lk. 47. 4 Film (sarjast silmaringi teatmik), lk. 25. 1 see ka mõneti turu kokkutõmbamist keelelise aluse põhjal. Endised tummfilminäitlejad elasid
Produtsent ise disainis kõik kostüümidest ja grimmist kuni võtteplatsini. Nosferatut kehastav näitleja Max Schreck oli omaette hoidev ja iselaadi huumorimeelega tegelane, kellele sobisid grotesksed rollid. Schrecki nimi tähendab saksa keeles terrorit või õudu ning popkultuur hakkas mängima ideega, et näitleja oligi päris vampiir. See omakorda lõi aluse 2000. aasta filmile "Shadow of the Vampire" (peaosades J. Malkovich ja Willem Dafoe). Veidike ka helindusest. Enne helifilmi tulekut juhtus tihti, et originaalhelisalvestised esmaesitlusest ei ole tänaseni säilinud või pole neid leitud. Originaalmuusikat ei ole suudetud taasluua ja ligi 100 aasta vältel on seda esitatud varieeruvalt nii klassikalise, elektroonilise kui ka jazzmuusikaga. Keeruliste kaadrite ja filmitrikkide tõttu olevat Murnau väidetavalt kasutanud metronoomi, et koordineerida näitlemise tempot. Valisin filmi vaatluseks seetõttu, et vampiiriteemaline müstika on mulle lapsepõlvest peale
populaarseks žanriks. Tavapärases vesterni filmis on peategelaseks mees, kes on kauboi, püstolikangelane ja pearahakütt ja keda illustreeritakse kui üksireisivat rändajat, kes kannab Stetsoni mütsi, kaelarätikut, kannuseid ja nahkpükse. Kauboid kannavad igapäevaselt kaasas revolvrit või vintpüssi, et kaitsta ennast, ratsutavad mööda tolmuseid teid ja karjatavad kariloomi oma ustava hobusega. (2) Vesterni filmid olid äärmiselt populaarsed tummfilmi ajastul. Helifilmi tulekuga 1927. aastal hülgasid suured Hollywoodi stuudiod vesterni filmi ja nii jäigi žanr väiksemate filmistuudiote ja produtsentide kätte. 30ndatel aastatel suhtuti vesternifilmi kui odavasse žanri, kuid selle populaarsus hakkas kasvama 1939. aastal kui suured produktsioonifirmad tõid vaatajateni filmid „Dodge City“ ja „Stagecoach“. Viimasest filmist sai aasta suurim hitt, mis tegi John Wayne’st tuntud filmitähe B-kategooria vesterni filmides
Zanri arenemise seisukohalt oli veelgi olulisem James Cruze´i ,,Kaetud vanker" (The Covered Wagon, 1923), kahe ja poole tunni pikkune eepos, mis jukutas üht paljudest 19. sajandil aset leidnud rännakutest läbi Ameerika. Selle tohutu menu põhjustas vesternite tootmises tõusu ning võimaldas John Fordil järgmisel aastal teha sootuks täiustatuma ja isegi pikema filmi ,,Raudruun" (The Iron Horse), mis võeti üles peamiselt Nevadas. Kuldajastu Vesternitele aitas kaasa helifilmi saabumine, kuid zanri kuldajastu algas John Fordi filmiga ,,Postitõld" (Stagecoach, 1939), mis talletati filmilindile Utah´ osariigis Monument Valleys. See linateos tõstis zanri kunstilist taset, kinnitas Fordi reputatsiooni ühe parima vesternite rezisöörina ning tagas John Wayne´i tõusu tundmatust B-kategooria näitlajast A-kategooria staariks. Vesterneid tegi enamik Hollywooi juhtivaid rezisööre, k.a. Saksa päritolu Fritz
Columbia Pictures kasvas välja Powerty Row kompaniist ja sai Harry Cohni käe all tugevaks tegijaks. 1930ndatel oli Columbia Picturesi suurimaks tegijaks Frank Capra. Tema filmid saavutasid suurt edu ja ka kriitikute heakskiitu. Universal Pictures alustas kümnendit filmiga ,,Läänerindel muutusteta" (1930) ja rajas endale õudusfilmistuudio maine, tootes kõik esimesed klassikaks saanud teosed sh ,,Frankenstein" (1931) ja ,,Dracula" (1931). RKO, mis sündis helifilmi tulekuga, tootis Fred Astaire´i ja Ginger Rogersiga üheksa sikki muusikali, ning Kathrine Hepburni esimesed filmid. Teedrajavaks hitiks sai aga 1933. aastal vändatud ,,King Kong". Twentieth Century Fox oli peamiste Hollywoodi stuudiote hulgas hiline tulija. Stuudio moodustati 1935. aastal, kui ühendati kaks firmat: Twentieth Century Pictures ja Fox Film Corporation. Firmale loodi meeldejääv logo, kuid firma ise alustas alles 40ndatel aastatel. Warner Bros
Tehnika areng mõjutas ka filmikunsti arengut. Vendade Lumiereide leiutatud must-valgel "elavate piltidele" lisati 1920. aastail heli. Järgmisel aastakümnel loodi esimesd värvipildid. Filmitehnika pidev arendamine muutis filmikunsti iseseisvaks kunstiliigiks. 1920.aatstd olid tummfilmi õitseaeg. Järgmine aastakümme oli aga heliflmi kujunemise aeg. Heli ja sõnakunst lähendas filmikunsti kirjandusele ja teatrile. Siiski ei tahtnud mõned inimesed esialgu helifilmi tunnistada, pidades seda filmikunsti jaoks ebaloomulikuks. Filmiloojate read täiendasid uute tegijatega. 1920.aastate lõpul esilinastus dektektiiv- ja õudusfilmid suurmeistrid Alfred Hitchcocki teos "Santaaz".Filmikunstiga võis mõjutada suuri inimhulkasid, sest erinevalt teistest kunstiliikidest oli seda lihtne levitada riigi õige kaugematesse nurkadesse.Seda mõistsid ka hirmuvalitsejatest riigijuhid. Seepärast pöörati filmikunstile suurt tähelepanu nii Stalini NSV Liidus, Hitleri
1920. aastatel muutusid aga tummfilmid väga populaarseteks ja vaadatuteks. Üheks tuntumaks tummfilmide loojaks oli Charles Chaplin, kelle komöödiad said tuntuks üle kogu maailma ja ka tänapäevalgi teatakse ja austatakse teda. Joonisfilmide ikooniks said aga Walt Disney multifilmid, mis said samuti tuntuks üle kogu maailma, ning lõbustavadki tänapäeval lapsi. (Charles Chaplin) (Walt Disney) Järgmine aastakümme oli aga helifilmi kujunemise aeg. Filmid hakkasid üha rohkem ja rohkem sarnanema teatrile. Osad inimesed aga ei tahtnud algul aktsepteerida helifilme ja sealhulgas ka Charles Chaplinile ei meeldinud seda sorti filmid, kuigi hiljem olude sunnil pidi ta ka ise helifilme looma hakkama. Suured riigijuhid märkasid filmikunsti tulekuga seda, et filmiga on väga kerge mõjutada suuri inimhulkasid, sest film levib väga kiiresti ka riigi kõige kaugematele aladele.
RMÜ) nõudis valitsuselt “sellise haigusetekitaja” keelamist. 1930. aastail üldine arvamus siiski muutus ja RMÜ organiseeris isegi rootsi džässi propagandakontserte (Jätte-Jazz- Konsert). Esimene neist toimus 7. märtsil 1930, kui Stockholmi Kontserdimaja Suures (Stora) saalis esines 64-meheline orkester 7 erineva dirigendi juhatusel (Bruér 1998: 50). Sellise kardinaalse muutuse RMÜ seisukohtades põhjustas helifilmi tulek (Bruér 1998: 67). Bigbändide ajastu Rootsis algas 1930. aastal, kui Håkan von Eichwald asutas esimese pikemat aega koospüsinud bigbändi, mis sai paari aasta pärast tuntuks üle Euroopa. 1930. aastate lõpuks oli rootslastel sisse mängitud 40 lindistust, esimene neist, nagu eespool kirjas, 50 Nagu eespool mainitud, kasutati seda sõna muusikalises tähenduses ka USA-s esimest korda alles 1913. 51
Teaduslikud avastused: Einstein ja Freud (oluline kunstides). Kõige selle tulemusena tekkis väga palju erinevaid voole, mille ühiseks eesmärgiks oli vanade traditsioonide hülgamine. Ihalus uue järgi tuli sajandivahetusel: uue ootus. Ühisjoon ka tugev seotus kujutava kunstiga. Teatris sünteesiti erinevaid uusi zanre: kabaree, varietee, tsirkus, spordivõistlused. Teatraalsus kasvas. Valdavamaks muutus fragmentaarsuse esteetika. Elu ja teatri piir ähmastus. Veel enne helifilmi laenasid film ja teater üksteiselt. Umbes kuni 1915 laenas film põhiliselt teatrist: vaatustesse jagamise, misanstseenilised konventsioonid, loo jutustamine, näitlemisviis, muusika kasutamine (mängiti laval ekraani ees). Filmitegijad vaatasid teatrile kui madalamale kunstile; film populaarsem, haarab masse. I MS lõpuks oli tehnika nii kaugel, et film levis järjest laiemalt. 20ndatest 60ndateni mõjutas film juba teatrit. Filmikunst populariseeris teatri avangardseid voole
annaabi.ee 
