Heli omadused (0)

HELI OMADUSED.
HELI ON MIS TAHES KESKONNAS LEVIV MEHHAANILINE VÕNKUMINE. HELI LEVIB KÕIKJA, KUS KESKKOND ON ELASTNE - GAASILISES, VEDELAS,TAHKES. VAID VAAKUMIS HELILAINED EI LEVI! HELI LEVIB LAINETENA.
Heli levimiskiirus erinevates keskkondades on erinev ja sõltub keskkonna tihedusest. Õhus levib helilaine +21
kraadi juures 344 m/s ( )Teades seda,saab välja arvutada helitekitaja kauguse. Vees levib heli märksa
kiiremini- 1480 m/s,soolases merevees aga 1520 m/s. Terases levib heli koguni 5050 m/s.
Heli levib ka mööda luud . Iseenda hääl ei jõua sisekõrva mitte ainult õhuvõngetena väljaspoolt,vaid ka mööda koljuluid levides. Kuid luude kaudu saabuvad võnked on veidi teistsuguse tämbriga kui see hääl, mis saabub
õhuvõngetega. Seepärast tundubki oma hääl,mis on salvestatud magnetofonilindile,võõrana. Luujuhtivust kasu-
tavad näiteks oma pilli häälestamisel eakad viiuldajad, kelle kuulmisteravus on aastatega langenud. Neil tarvit-
seb puudutada hammastega viiulikorpust, kui helid jõuavad sisekõrva luujuhtimise kaudu.
HELI KÕRGUS.
Heli kõrguse määrab VÕNKE SAGEDUS EHK MITU VÕNGET TEEB VÕNKUV KEHA 1 SEK.JOOKSUL.
Sagedusühikuks on Hz. 1Hz = 1 võnge 1 sekundis. MIDA ROHKEM VÕNKEID KEHA 1 SEKUNDI JOOKSUL TEEB, SEDA KÕRGEMAT HELI KUULEME! Inimene kuuleb (ehk tajub helivõnkeid) alates 16-20 Hz.kuni 15000-20000 Hz.Helisagedusi alla 16-20 hertsi nim. INFRAHELIKS. Infraheli tekitajaks on atmosfääriprotsessid - tuul ( torm ), maavärinad, plahvatused, vibratsioon jm. Infraheli ehk madalsagedusheli peaaegu üldse ei neeldu , seetõttu levib ta kaugele. Infraheli ei kuule inimene helina , külla aga avaldavad need võnked inimesele tugevat mõju. Nad tekitavad valu kõrvades, peapööritust,seletamatut hirmutunnet (paanikat).
Just nimelt seetõttu seilab vahel maailmameredel tühje laevu, mille meeskond on pardalt paaniliselt põgenenud-
-nimelt on laevakere sattunud tugevast tormituulest tekkinud madalsagedusega resonantsi, seetõttu on need
võnked veelgi tugevnenud ja tekitanud meremeestes kabuhirma ja paanilist põgenemisvajadust. Eriti ohtlikud
on infrahelivõnked, mille sagedus on lähedane inimese ajus toimivale elektrilisele võnkumisele 8-12 Hz (alfa-
rütm). Üle 20000 Hz sagedusega helikõrgusi nimetatakse ULTRARAHELIDEKS. Ultraraheli kasutatakse väga laialdaselt teaduses: meditsiinis, kajaloodides. Inimene ultraheli EI KUULE , küll aga on need võnked kuuldavad paljudele loomadele, lindudele: kass kuuleb kuni 60000 Hz helisid , rott kuni 90000 Hz nahkhiir kuni100000Hz, delfiin aga 150000Hz helikõrgusi. Seda kasutatakse loomade dresseerimisel (näit.tsirkuses) jne.
Kõrgeim helisagedus,mida inimene tajub, on individuaalne ja sõltub märgatavalt inimese vanusest . Kaasaegsed
uurimismeetodid näitavad, et väikelapsed kuulevad helikõrgusi kuni 40000 hertsini. Inimese vananedes muutub kõrv “töntsimaks “ just kõrgete helisageduste osas. Tuntud psühhoakustik G.Bekesy leidis, et alates 40.eluaastast langeb kuuldavate helide ülempiir lausa kella täpsusega- 80 hertsi poole aastaga.
Helikõrguse mõõtühikuks on valitud 1. oktavi LA noot - 44o Hz.
1 megaherts (MHz)=miljon hertsi
1gigahertsi (GHz)= miljard hertsi
HELI VALJUS ehk TUGEVUS.
Kuuldava heli valjus sõltub VÕNKUMISE ÄGEDUSEST, INTENSIIVSUSEST ehk VÕNKEAMPLITUU-
DIST. Mida intensiivsem, ägedam on võnkumine (mida suurem on võnkeamplituut), seda valjem on heli!
Mõõteühikuks on Bell. Kuna tegemist on väikse ühikuga, kasutatakse detsibelli mõõtu. 1dB= 10B.
Inimkõrva kuulmispiirid helitugevuse suhtes on 1dB –140dB.
130dB tugevune heli on lähedal VALULÄVELE. See tähendab, et nii tugev heli tekitab valu kõrvades ja võib purustada kuulmekile . Paljud loomad kuulevad alla 1dB.
Näited helitugevustaustale:puudesahin kerge tuulega -15dB, helitaust lugemissaalis,magamistoas ja puhketoas võib olla kuni 35dB , sosin 20-30 dB, tavavaljusega kõne 60 dB, vahetunnimelu koolis 80 dB, suurlinna liiklus tipptunnil 80-90 dB discosaal või lennukimootor 5 m kaugusel-130 dB, kosmosesüstiku start 200 dB.
Eriti ohtlik on pikaajaline viibimine tugeva valjusega keskkonnas, samuti järsk vali heli.
HELI KÕLA ISELOOM EHK TÄMBER.
Võnkumapandud keel võngub nii tervikuna kui OSADE KAUPA. Osade võnkumisel tekivad hoopis uued helikõrgused, aga neid kõrv ei kuule. Inimkõrv kuuleb täisvõnkest tekkivat heli. Osavõngetest tekkivad helid (OSAHELID) aga lisavad helile “värvi ja mahlakust”. Mida rohkem osavõngetest tekkinud osahelisid, seda kaunim kõla. Ilma osavõngeteta võnkumist nimetatakse SIINUSVÕNKUMISEKS , sellest tekkivat heli SIINUSHELIKS. Iseloomulik sellele on terav , psüühiliselt halvastitalutav kõla (näit.telefonitorust kostev toon). Looduses ei esine siinusvõnkumist!