Heli omadused (0)

HELI  OMADUSED



                                   HELI   OMADUSED.    HELI ON MIS TAHES KESKONNAS LEVIV MEHHAANILINE VÕNKUMINE. HELI LEVIB KÕIKJA, 
KUS KESKKOND ON ELASTNE - GAASILISES, VEDELAS,TAHKES. VAID VAAKUMIS HELILAINED
EI LEVI!   HELI LEVIB LAINETENA.
Heli  levimiskiirus  erinevates keskkondades  on erinev ja sõltub keskkonna tihedusest. Õhus levib helilaine +21
kraadi juures 344 m/s ( leia avaldis km/h )  Teades seda, saab välja arvutada helitekitaja kauguse.  
 Vees levib heli märksa kiiremini-1480 m/s,soolases merevees aga 1520 m/s. Terases levib heli koguni 5050 m/
s.  Heli levib ka mööda luid.  Iseenda hääl ei jõua sisekõrva  mitte  ainult õhuvõngetena väljaspoolt, vaid ka mööda
koljuluid  levides. Kuid luude kaudu  saabuvad  võnked on veidi  teistsuguse  tämbriga  kui see hääl, mis saabub
õhuvõngetega. Seepärast tundubki oma hääl,mis on salvestatud magnetofonilindile,võõrana. Luujuhtivust  kasu-
tavad näiteks oma pilli häälestamisel eakad viiuldajad, kelle kuulmisteravus  on aastatega langenud.  Neil tarvit-
seb puudutada hammastega viiulikorpust, kui helid jõuavad sisekõrva luujuhtimise kaudu.                                   HELI   KÕRGUS. Heli kõrguse määrab VÕNKE  SAGEDUS EHK MITU VÕNGET TEEB VÕNKUV KEHA 1 SEK.JOOKSUL.
Sagedusühikuks on Hz. 1Hz = 1 võnge 1 sekundis.   MIDA ROHKEM VÕNKEID KEHA 1 SEKUNDI 
JOOKSUL TEEB, SEDA KÕRGEMAT HELI  KUULEME!       Inimene kuuleb (ehk tajub helivõnkeid)  alates
16-20 Hz.kuni 15000-20000 Hz.Helisagedusi  alla 16-20 hertsi nim. INFRAHELIKS.    Infraheli tekitajaks on 
atmosfääriprotsessid - tuul (torm),  maavärinad,  plahvatused, vibratsioon  jm.  Infraheli  ehk  madalsagedusheli 
peaaegu üldse ei neeldu , seetõttu  levib ta kaugele.  Infraheli ei kuule inimene helina,  külla aga avaldavad need
võnked inimesele tugevat mõju.  Nad tekitavad valu kõrvades, peapööritust,seletamatut  hirmutunnet (paanikat).
Just nimelt seetõttu seilab vahel maailmameredel tühje laevu, mille meeskond on pardalt paaniliselt põgenenud-
-nimelt on  laevakere  sattunud  tugevast  tormituulest  tekkinud  madalsagedusega  resonantsi, seetõttu  on need
võnked  veelgi  tugevnenud ja tekitanud meremeestes  kabuhirma ja paanilist põgenemisvajadust. Eriti ohtlikud
on  infrahelivõnked, mille sagedus on lähedane inimese ajus toimivale  elektrilisele  võnkumisele 8-12 Hz (alfa-
rütm).                     Üle 20000 Hz  sagedusega  helikõrgusi  nimetatakse  ULTRARAHELIDEKS.      Ultraraheli
kasutatakse väga laialdaselt teaduses: meditsiinis, kajaloodides. Inimene ultraheli  EI KUULE,  küll aga on need
võnked kuuldavad paljudele loomadele, lindudele: kass kuuleb kuni 60000 Hz helisid, rott kuni 90000 Hz 
nahkhiir kuni100000Hz, delfiin aga 150000Hz  helikõrgusi.  Seda kasutatakse loomade dresseerimisel  
(näit.tsirkuses) jne.
Kõrgeim helisagedus,mida inimene tajub, on individuaalne ja sõltub märgatavalt inimese vanusest. Kaasaegsed 
uurimismeetodid  näitavad, et väikelapsed  kuulevad helikõrgusi  kuni  40000  hertsini.   Inimese  vananedes 
muutub  kõrv “töntsimaks “ just  kõrgete  helisageduste osas.  Tuntud  psühhoakustik  G.Bekesy leidis, et alates 
40.eluaastast langeb kuuldavate helide ülempiir lausa kella täpsusega- 80 hertsi poole aastaga.
Helikõrguse mõõtühikuks on valitud 1. oktavi LA noot- 44o Hz.
1 megaherts (MHz)=miljon hertsi
1gigahertsi (GHz)= miljard hertsi                                      HELI VALJUS  ehk TUGEVUS. Kuuldava  heli valjus sõltub  VÕNKUMISE  ÄGEDUSEST,  INTENSIIVSUSEST  ehk  VÕNKEAMPLITUU-
DIST.    Mida intensiivsem,  ägedam on  võnkumine  (mida suurem on võnkeamplituut),  seda  valjem  on heli!
Mõõteühikuks on Bell.  Kuna tegemist on väikse ühikuga, kasutatakse detsibelli mõõtu. 1dB= 10B.
Inimkõrva kuulmispiirid helitugevuse suhtes on 1dB –140dB.                              
130dB tugevune heli on lähedal VALULÄVELE. See tähendab, et nii tugev heli tekitab valu kõrvades ja võib 
purustada kuulmekile.  Paljud loomad kuulevad alla 1dB.
Näited helitugevustaustale:puudesahin kerge tuulega-15dB, helitaust lugemissaalis,magamistoas ja puhketoas 
võib olla kuni 35dB , sosin 20-30 dB, tavavaljusega kõne 60 dB, vahetunnimelu koolis 80 dB, suurlinna liiklus 
tipptunnil 80-90 dB  discosaal või lennukimootor 5 m kaugusel-130 dB, kosmosesüstiku start 200 dB.
Eriti ohtlik on pikaajaline viibimine tugeva valjusega keskkonnas, samuti järsk vali heli.


                                    HELI KÕLA ISELOOM EHK  TÄMBER. Võnkumapandud  keel  võngub  nii  tervikuna  kui OSADE KAUPA.  Osade võnkumisel  tekivad  hoopis  uued 
helikõrgused, aga neid kõrv ei kuule. Inimkõrv kuuleb täisvõnkest  tekkivat  heli.  Osavõngetest  tekkivad helid
(OSAHELID)  aga  lisavad  helile “värvi ja mahlakust”. Mida  rohkem  osavõngetest  tekkinud osahelisid, seda 
kaunim kõla.         Ilma  osavõngeteta võnkumist  nimetatakse  SIINUSVÕNKUMISEKS , sellest  tekkivat  heli 
SIINUSHELIKS.  Iseloomulik sellele on terav, psüühiliselt halvastitalutav kõla (näit.telefonitorust kostev toon).
Looduses ei esine siinusvõnkumist!                       TÄHELEPANU!! Maailma   Terviseorganisatsioon   hoiatab,   et   1,1   miljardit   noorukit   on
kõrvakuulmise   kaotamise   ohus   pideva   audioseadmete   kasutamise   tõttu.
Nende   väitel   on   kuulmiskahjustused   tänapäeva   teismeliste   hulgas     30
protsenti suuremad kui 80ndatel ja 90ndatel. «Peamine   põhjus,   miks   noortel   on   kuulmiskahjustusi,   on   kõrvaklappidest
muusika   kuulamine.   Et   summutada   ümberringi   kostvat   müra,   on   inimestel
komme   helitugevust   veel   kõvemaks   keerata. Kahjuliku   helitasemega   on   ka   populaarsed   meelelahutusüritused,   näiteks
elektroonilise   tantsumuusika   festivalid,   kus   müratase   võib   ulatuda   120
detsibellini. Rahvusvaheline Terviseinstitutsioon vahendab, et korduv kokkupuude üle 85
detsibellise heliga võib põhjustada koheseid  kuulmiskahjustusi, mille mõju ei
ole enam kuidagi võimalik vähendada. Arstid soovitavad noortel jälgida 60/60 reeglit, nimelt võiks helitase
kõrvaklappides   jääda   alla   60   protsendi   võimalikust   ning   valju
muusikat oleks sobiv kuulata kuni 60 minutit päeva jooksul. Newarki Ülikooli haigla audioloog Nicole Raia ütleb, et kasvavaks probleemiks
on ka laste müraga kokkupuutumine. Lapsed räägivad küll kohinast kõrvus,
ent   kahjustusi   pole   võimalik   kindlaks   teha   enne   nende   kahekümnendaid
eluaastaid. Lärmakaid spordiüritusi ja kontserte külastades võiksid väiksemad
lapsed kanda kõrvakaitset.