söödaks kõlbmatu (luht-kastevars, sinihelmikas). Kõrreliste heintaimede tähtsus söödakultuurina põhineb nende bioloogilis-majanduslikel omadustel, nimelt nende suurel võrsumisvõimel, heal ädalakasvul, heal söödavusel ja suurel saagivõimel. Kõrrelised mitmeaastased heintaimed on liblikõieliste heintaimede kõrval väärtuslikumaid söödataimi. Nende kestus heintaimikus on pikem, osadel nendest on parem karjatamiskindlus kui liblikõielistel heintaimedel. Kõrreliste heintaimede puuduseks liblikõielistega võrreldes on nende madalam valgusisaldus, väiksem positiivne mõju mullaviljakusele ja suur lämmastikväetise vajadus viljelemisel mineraalmullal. Kõrrelised on enamasti vastupidavad talvitumisele, haigustele, ebasoodsatele kasvutingimustele ja on pikema kasutuskestusega. Liblikõielised heintaimed sageli neil põhjustel hävivad. Kui
•Tsinksulfaat – puu- ja köögiviljanduses 15. Ca, Mg ja S sisaldavad väetised ning nende kasutamine Kaaliumväetised mullas Muld seob väetistega mulda antud kaaliumi hästi, sulfaatioone halvemini, kloor aga jääb mullalahusesse, kus ta allub väljauhtumisele. Raskema lõimisega mullad on võimelised siduma suhteliselt suurtes kogustes kaaliumi, mistõttu võib neid anda ka varuväetisena. kultuurrohumaadel ei peeta otstarbekaks suurte kaaliumväetisenormide kasutamist, sest heintaimedel võib tekkida nn kaalium luksustarbimine. Magneesium vähendab liikuva alumiiniumi ja vesiniku kahjulikku mõju. Puudus eelkõige liivmuldadel. Väävli puudus avaldub eelkõige rist- ja liblikõielistel kultuuridel. Naatrium halvendab mulla struktuuri, kuid mõjub mõõdukates kogustes positiivselt peetidele porganditele ja ristõielistele kultuuridele. Kloor on kasulik mõõdukates annustes peetidele, vähendab köögiviljades nitraatide sisaldust. 16
varasematel aegadel veiste söödana rohkesti kasutati. Napi heinavaru korral söödeti lehmadele ja mullikatele 4...5 kg põhku päevas. Ka praegu antakse tavaliselt lehmadele ja vanemale noorkarjale ööseks vabalt põhku ette. Silo on väga hea talvine mahlakas sööt. Viimastel aastakümnetel on enamikus arenenud loomakasvatusega riikides (ka Eestis) hakatud heina asemel tegema ja loomadele söötma rohkem silo. Silo saab teha varasemas kasvufaasis olevast rohust (kõrrelistel heintaimedel kõrsumise lõpp, liblikõielistel õienuppude moodustumise faas), mil lehemass on kõige suurem ja rohu toiteväärtus kõige kõrgem. Ka vihmased ilmad ei sega niipalju silo tegemist kui heina kuivatamist. Head silo söövad lehmad päevas 40...50 kg, suuremad lehmad isegi kuni 60 kg. Sel juhul kulub heina vähe (ainult paar kilo lehma kohta). PIIMAKARJA SÖÖTMISTÜÜBID. Piimakarja söötmisel tehakse vahet mitme söötmistüübi vahel olenevalt sellest, milline
Kõrrelise seemne idanemisel hakkab arenema esmalt idupung, idujuur, ja seejäel iduvars. Maapinnale ilmub seemne idanemisel 1 punaks pruun leht ja see tärkamine võtab aega 5-7 päeva. Iga nädal ilmub maapinnale 1 roheline pärisleht. Kui maapinnale on moodustunud 3 rohelist pärislehte siis iduvarre peal hakkavad moodustuma võrsumise sõlmed. See koosneb idupungast ja kattelehest. Võrsumis seemne pungadst kõrreliste heintaimede külgvõrsed. Kõrrelistel heintaimedel eristatakse 3-e liiki võrseid: 1. Vegetatiivne lühiõrse kõik sellised võrsed on võimelised talvituma. 2. Pikkvõrse - Kui võrsel on olemas kõrs ja lehed 3. Generatiiv võrse - kui kõrrel on õisik, kõrs ja kõrrelehed , see on võimeline andma seemet. Eristatakse 3 võrsumise tüüpi. Vaata lehe pealt mis ta andis.:) 1. võsundiline - 2. hõreda kuhmikuline see on selline kus külgpung kasvab läbi maaluse lehe ja
Liblikõieliste-kõrreliste segukülvidel on rida eeliseid võrreldes liikide puhaskülvidega: 1) segukülvid on tavaliselt saagikamad kui seguliikide puhaskülvid; 2) segukülvides on proteiinisisaldus suurem kui kõrreliste puhaskülvides; 3) segukülvide liblikõieliste-kõrreliste suhtega parandame rohusööda seeduvust ja söömust; 4) segukülvidega pikendame kõrreliste optimaalset koristusaega; 5) kõrreliste ja liblikõieliste juuremassi paiknemine erineva sügavusega mullakihis lubab heintaimedel segukülvides kasutada suuremat toiteala; 6) liblikõieliste heintaimede juurtes sümbioosis taimedega elutsevad Rhizobiumi bakterid seovad õhulämmastikku, mida saavad peale peremeestaime kasutada mulla kaudu ka segukülvide kõrrelised. Sellega vähendame anorgaanilise väetise kasutamist põllumajanduses. Liblikõieliste kõrge proteiinisisaldus ja selle suur lõhustuvus vatsas tekitab probleeme söötmisel, segukülvide
masinatele (korrosioon), lenduvad(ohutusvõttete kasutus). Tähtis et mass sileeruks: 1. Silo mahuti peab olema korras ja puhas. 2. Vana silo ei tohi olla 3. Seinad õhukindlad Tuleb vaadata et ei kajustaks loomade tervist liigne happesus. Äga suures koguses ei tohi anda märgsilo, enamasti antakse kuivsilo. Teised söödad neutaraliseeruvad happesust. Kuivsilo- anerobsestes tingimustes konserveeritud silo mille niiskus sisaldus 40-60%. Kuivaine sisaldus on suurem, närbutatud heintaimedel mikroorganismid ei paljune või paljunevad aeglaselt, kuna ei saa kätte vajalik toitaineid. Hallituseened võimelised paljunema ka kuivemal materjalil. Võivad hakkata levima, aeroobsed organismid, seetõttu vaja luua anaeroobne keskkond. Happed moodustab kuivsilos aeglaselt ja ph jääb kõrgeks, ka suhkrud säiluvad. Tavalisel silo korral kasutatakse 100% suhkruid ja kuivsilos 40-45 %. Kvaliteeditingimused: 1
Napi heinavaru korral söödeti lehmadele ja mullikatele 4…5 kg põhku päevas. Ka praegu antakse tavaliselt lehmadele ja vanemale noorkarjale ööseks vabalt põhku ette. Silo on väga hea talvine mahlakas sööt. Viimastel aastakümnetel on enamikus arenenud loomakasvatusega riikides (ka Eestis) hakatud heina asemel tegema ja loomadele söötma rohkem silo. Silo saab teha varasemas kasvufaasis olevast rohust (kõrrelistel heintaimedel kõrsumise lõpp, liblikõielistel õienuppude moodustumise faas), mil lehemass on kõige suurem ja rohu toiteväärtus kõige kõrgem. Ka vihmased ilmad ei sega niipalju silo tegemist kui heina kuivatamist. Head silo söövad lehmad päevas 40…50 kg, suuremad lehmad isegi kuni 60 kg. Sel juhul kulub heina vähe (ainult paar kilo lehma kohta). PIIMAKARJA SÖÖTMISTÜÜBID.
vajalikku kogust süüa, et rahuldada kuivaine vajadust. Tänu intensiivsele mäletsemisele ja suurtes kogustes sülje eraldumisele tõuseb looma vatsas pH. Üheks enamkasutatavaks võimaluseks on kuivsilosöötmine või siis silole lisaks korraliku heina lisamine söödaratsiooni. Selleks, et loom rohkem mäletseks, kasutatakse muljutud teravilja söötmist. Kuivsiloks nimetatakse anaeroobsetes tingimustes konserveeritud rohusööta kuivaine sisaldusefa 40-60%. Närvutatud heintaimedel mikroorganismid ei paljune või siis paljunevad aeglaselt. Hallitusseened on võimelised paljunema ka kuivemal materjalil, aga nad on aeroobsed bakterid. Happed moodustuvad kuivsilos aeglasemalt kui tavalises silos ja pH jääb kõrgeks. Selle tulemusena säilivad suhkrud. Kuivsilo kvaliteeti mõjutavad tegurid: lähtematerjali kuivaine sisaldus, mis suunab mikrobioloogilisi protsesse, parim on 40-50% kuivainet. Madalama kuivaine korral
Kloor on kasulik mõõdukates annustes peetidele, vähendab köögiviljades nitraatide sisaldust. Kaaliumväetised mullas Muld seob väetistega mulda antud kaaliumi hästi, sulfaatioone halvemini, kloor aga jääb mullalahusesse, kus ta allub väljauhtumisele. Raskema lõimisega mullad on võimelised siduma suhteliselt suurtes kogustes kaaliumi, mistõttu võib neid anda ka varuväetisena. kultuurrohumaadel ei peeta otstarbekaks suurte kaaliumväetisenormide kasutamist, sest heintaimedel võib tekkida nn kaalium luksustarbimine. Kompleksväetised Tänapäeval on paljudes riikides enamus kasutatavatest mineraalväetistest kompleksväetised. Kompleksväetiste kasutamisel suureneb töötootlus 24% ning väetiste kasutamisega seoses olevad kulud vähenevad 25%. Et toitained asuvad väetise igas graanulis kindlas vahekorras tagab see ka väetiste ebaühtlase külvi korral soovitava toitainete vahekorra. Liitväetise molekuli koostisesse kuulub mitu defitsiitset taimetoiteelementi
Segavili on siis kui kasvatatakse tera saamise eesmärgil koos mitut erinevat vilja. Segatis on haljasmassi segamise asemel. Alustaimi ja pealistaimi, ristikuid ja kõrrelisi heintaimi. Mida aeglasema algarenguga on kultuurtaimed, seda vähem suudavad nad võistelda umbrohtudega. Umbrohi kasutab rohkesti mulla niiskust. Saagid kannatavad veenappuse all kevadel. Taimede vee tarvitus on küllalt suur. Ühe kg kuivaine moodustamiseks kulub vett teraviljadel 300-400 kg vett, heintaimedel 600 700 kg. Enamikul neist on tugev , lai lehestik ja seetõttu on ka suur aurumispind ning vee vajadus selletõttu suurem kui kultuurtaimedel. Nt tarvitab põldsinep vett kaks korda rohkem kui oder. Umbrohtude suur vee tarbimine langeb sellele perioodile kus on sademeid vähe. Vee puudusel ei saa kulutuurtaimed mullast vajalikke toitaineid ja see põhjustab saagi langust. Umbrohi kasutab taime toitaineid. Umbrohi alandab temperatuuri, vee arumiseks kulutatakse palju soojust
Õigeaegse sügiskülvi puhul augusti lõpust kuni septembri alguseni on suur osa vastseid veel orasheina juurtel pahkadena, mullas leidub neid suhteliselt vähe. Levimist soodustab liigniiskus, oluline on pinnavee ärajuhtimine. 7 Ingerjate hulka kuulub ka ainus juureparasiit juure-pahkingerjas (Subanguina radicicola), kes on Eestis laialt levinud nurmikatel ja teistel kõrrelistel heintaimedel. Selle parasiidi üks rassidest on tugevasti kahjustanud otra Põhja-Soomes ning Norras, kuid praeguseks tõenäoliselt likvideeritud, Eestis pole teda odral leitud Meie katsetes on heintaimi kahjustavate nematoodide liigid põhjustanud odra juuretippudes vaid nõrkade pahkade teket, milles parasiidid suguküpseks ei saa (Kiryanova, Krall, 1980). Eestis on paljudel taimedel kõikjal levinud juuremädanikke tekitavad juureingerjad perekonnast Pratylenchus
omastatakse toiaineid ainult huumushorisondist ja siiski esialgu huumushorisondi ülemisest osast. Taimejuurte levik huumushorisondis sügavuti toimub üsna kiiresti. Juba teravilja kahe lehe faasis olles on taimede juured tunginud 10 cm sügavusele ja 3 lehe faasis kogu künnikihi sügavusse. Taimede juured ei levi ainult sügavuti, vaid ka horisontaalsuunas. Suviteraviljadel levivad nad kuni 31 cm, mitmeaastastel heintaimedel (ristik, timut) 30-35 cm ja kartuli juurekava kuni 40 cm kaugusele taimede varest. Kahe lehe faasis ulatub teraviljade juurekava mineraalmuldadel kuni 10 cm ja turvasmullal ainult kuni 3 cm kaugusele taimede telgjoonest. Õitsemisfaasis saavutab juurte levik maksimumi. Kaer omandas 77% omastatud fosforist 10 cm raadiusega toitepinnalt. Ka kartulijuurekava areneb algul aeglaselt. Kuni õitsemise alguseni on enamik fosforist omastatud 10 cm raadiusega toitepinnalt
annaabi.ee 
