Haruldased loomad
IMETAJAD
Simpans
· Kasvavad kuni 95 cm
pikkuseks.
· Võivad kaaluda ligi
80kg.
· Inimestele väga
lähedased.
· On laialt levinud üle
kogu ekvatoriaalsete
metsade ala.
Põhjavombat
· Kaaluvad kuni 40kg.
· Neil on lühikesed
jalad, suured
küünised.
· Kasvavad ligi 1m
pikkuseks
· Elavad Queenslandi
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 12 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2010-02-20
Kuupäev, millal dokument üles laeti
23 laadimist
Kokku alla laetud
1 arvamus
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
mart11n
Õppematerjali autor
..40 cm) kõrkjatevahelise paiga. Kudu on kuni 5 m pikkune nöör, milles on 1000...7000 marjatera. · Areng Koorudes on vastne 1...1,3 mm pikkune, areng moondeni kestab 2...3 kuud. Enne moonet on kulles umbes 2 cm pikkune. Suguküpseks saab 3...4 aasta vanuselt. Vangistuses on elanud 36 aastaseks. · Koht ökosüsteemis Toob kasu limuste ja putukate hävitajana, vaenlasteks on rebased, mägrad, siilid, ja muud kahepaiksetest toituvad loomad. · Ohustatus ja kaitse Et on seotud metsaste aladega, siis mõjub arvukust vähendavalt metsade maharaiumine, samuti kudemisveekogude hävitamine. Kuulub kaitsealuste liikide III kategooriasse. Rohe-kärnkonn Bufo viridis L. Rohe-kärnkonn Bufo viridis L. · Kehamõõtmed Kehapikkus on tavaliselt 8...10 cm, mõnikord 12...14 cm. · Levik Eestis ja maailmas Levila ulatub Kesk-Euroopast Altaini ja Obi jõeni (Novosibirskini)
keemilised reakstsioonid organismis. Seede-ensüümid satuvad kesksoolde, kus nende abil toit seeditakse. Seedumata toidujäägid eemaldatakse kehast päraku kaudu. Ümarussid võivad ensüüme ka kehast eritada, kusjuures sel juhul toimub neil kehaväline seedimine - seedeensüümi tilgas seedunud toit neelatakse hiljem suu kaudu ning seeditakse sooltorus. (http://uus.miksike.ee/docs/elehed/8klass/elundkonnad/9-9-7-1.htm) Sigimiselundkond Ümarussid on üksikute eranditega lahksugulised loomad, mis tähendab, et isassugurakud valmivad isasloomas, emassugurakud aga emasloomas. Isasloomadel on isassuguelunditeks raiad, kus valmivad spermatosoidid; seemnejuha ja paiskejuha. Lisaks sellele on isasloomadel sugutuselund spiikula. Emassuguelundkond koosneb paarilistest munasarjadest, munajuhadest ning emakast. Emassuguava paikneb ussi kõhtmisel küljel. Sugutamisel juhib isasloom oma spiikula emaslooma suguavasse. Spermatosoidid liiguvad amööbisarnaselt
fakte. Uurimitöö jaotan peatükkideks: iseloomulikumad Austraalia imetajad, kirevad linnud, põnevad roomajad ja kahepaiksed. Töösse lisan pilte loomadest. Uurimistööga soovin laiendada enda ja kaasõpilaste teadmisi Austraalist. Kahekümmne aastaselt tahan minna ise Austaaliat avastama, seega on selle uurimistöö teadmised kasulikud. Austraalia vapil on kujutatud Austraaliat sümboliseerivad loomad, linnud ja taimed. 3 lk 1. Austraaliale iseloomulikumad imetajad Austraalist sai saar juba nelikümmend viis miljonit aastat tagasi. Siinsetel taimedel ja loomadel on olnud võimalik areneda ilma välismõjutusteta, seetõttu kohtab Austraalias nii palju kordumatuid taime- ja loomaliike, kes on endeemid ehk keda ei esine kusagil mujal maailmas. 1.1. Ainupilulite selts
Veekogudes elavad ka tähnikvesilikud ja karjatatavatel niitudel on iseloomulikuks liigiks juttselg-kärnkonn ehk kõre. (Kukk T 2004 Pärandkooslused õpik-käsiraamat Tartu:Pärandkoosluste kaitse ühing 255) Harilik kärnkonn (Bufo bufo) Harilik kärnkonn on meie tavalisemaid konni, keda leidub igal pool Eestis. Värvuselt on ta ühtlaselt pruunikas, kõhualune on määrdunudvalge või kollakas. Harilik kärnkonn on suurt kasvu, eriti emased loomad (10...11 cm), kes on isastest (6...7 cm) palju suuremad. 17 Saaremaal elutsevad kärnkonnad on oma mandril elavatest liigikaaslastest tublisti kogukamad, sealt on leitud isegi kuni 17 cm pikkuseid emasloomi. Harilik kärnkonn elab valdavalt maismaal, siirdudes vette vaid lühikeseks, 6...8 päeva kestvaks kudemisperioodiks. Kärnkonnad koevad aprilli lõpus või mai esimesel poolel, valides omale veekogus sügama (25..
Eriti tihe ja õrn aluskarv on veeasukatel. Lõuna pool on aga mõnel keha kaetud karmi karvastikuga, kuigi aluskarv on päris pehme. Värvus on kärplastel väga mitmekesine: ühetooniline, vöödiline, laiguline, mõnikord alapoolel tunduvalt tumedam kui ülapoolel. Aastaaegade lõikes muutub karvastiku kohevus ja tihedus tunduvalt, kaks liiki on talvel koguni lumivalged. Enamik kärplasi on väikesed või väga väikesed, vähesed aga keskmise suurusega loomad. Nende tüvepikkus on 15 kuni 120- 150 cm, mass 100 g kuni 40 kg. Kõigil kärplastel on lühikesed kõrvad ja viis varvast nii esi- kui ka tagajäsemetel, neil on pikk saba ning pikad mitte sissetõmmatavad kõverad küünised. Enamikul kärplastest on suurepärane haistmismeel, mis aitab neil jälitada saaki ja vahetada üksteisega informatsiooni. Kõigil neil on päraku juures õlist tugevalõhnalist vedelikku tootvad lõhnanäärmed. Kärplaste seas leidub erakordselt hinnatud karusloomi
Teiseks eelistab kakk neid puid, kus on palju õõnsusi. Eestis on palju mahajäetud võsastunud talukohti, millede kunagised viljapuud on lausa ideaalsed elupaigad. Neis on õõnsusi ja nad pakuvad ka varju. Lagunenud müüritised pakuvad elupaika ka kaku saakloomadele - närilistele - mistõttu ta selliseid paiku tunduvalt sagedamini külastab. Kodukakk toitubki põhiliselt närilistest. Samuti võib ta aga asuda toituma mingist kindlast objektist - spetsialiseeruda. Näiteks pole sugugi haruldased rästaspetsialistid, mis on tingitud eelkõige sellest, et rästad ja kodukakk teevad oma pesa sarnastesse paikadesse, mistõttu kakul polegi tarvis teab kui kaugele jahile lennata. Kodukakk võib rünnata ka konni ja mardikaidki leidub tema "visiitkaartides" üsna sageli. Kodukaku pesa tunneb ära eelkõige omapärase sisu järgi. Kakk vooderdab pesa omaenese kuivatatud räppetompude (seedimatud toiduosakesed, mis oksendatakse välja) pulbristatud massi ja kõdunenud puudelt kistud puruga
ligipääsetavas sälkorus, aga on teada juhtumeid, kus irbis on puhkama heitnud puu otsa raisakotka vanasse pessa. Irbise kütib sõralisi, jäneseid, ümisejaid ja teisi pisiimetajaid. Enne söömahakkamist võivad nad saagi vedada ohutusse kohta.Pole teada, et irbis oleks kunagi inimest rünnanud. Mägitaapir Lõuna-Ameerikas, Andides, elavad mägitaapirid, kes on ninasarvikute lähedased sugulased. Taapirid on jässakad seasarnased taimtoidulised loomad. Mägitaapirite karvad on peaaegu tolli pikkused ja neil on ümber huulte valged märgid. Nad kaaluvad umbes 150 kg. Mägitaapirite värvus ulatub süsimustast punakaspruunini. Mägitaapiril on tihe tumepruun kuni must karvkate, mis kaitseb teda kõrgmäestikes asuvates elupaikades külma eest. Ta toitub mitmesugustest kääbuspuudest ja põõsastest, liikudes ringi peamiselt koidiku ja loojangu ajal. Päevasel ajal varjab ta ennast tihedates tihnikutes. Tema
Ka mereimetajate liike on Läänemeres vähe. Hülgeliike on kolm: hallhüljes, viiger ja randal. Suuri vaalalisi ei esine. Ainuke alaliselt Läänemeres elav vaalaliik on pringel. Just neid nelja liiki kirjeldan pikemalt. Pringel Pringel (Phocoena phocoena) on ainus läänemeres elutsev vaalaline. Põhjapoolkera meredes on ta laialt levinud, ka Läänemeres oli pringel veel sada aastat tagasi üsna tavaline, kuid umbes viiskümmend aastat tagasi jäid need loomad Läänemere põhjaosas harvaks ja täna kohtame neid valdavalt eksikülalistena. Maailmas võib kohata vähemalt nelja pringlite alaliiki. Nende peamine eluala on põhjapoolkeral Atlandi ja Vaikses ookeanis. Peale selle elavad omaette pringlipopulatsioonid Mustal merel ja Tsiili rannikuvete lõunaosas. Põhja- Atlandil ja Põhjameres elab hinnanguliselt 350 000 pringlit. Seevastu Läänemeres, seespool Taani väinasid, Saksamaa ja Poola rannikute lähistel, elab umbkaudu 600 pringlit.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid