jooksmine. Kuid samas ei tohi unustada, et keha täiuslikuks arenguks ja toimetulekuks igapäevaelus on tarvilik küllaldaselt arendatud lihaskond. Oskuste ja teadmistega varustamine on samuti kehalise kasvatuse ülesanne. Seepärast tuleb leida aega eri liikumisvormide (ujumine, suusatamine jm) omandamiseks. See võib aga ammutada lõviosa kehalise kasvatuse tunnist vaid siis, kui võib kindel olla igapäevases tunnivälises harjutamises. Kanada kehalise kasvatuse, tervise ja rekreatsiooni assotsiatsiooni motoks on "Rõõm liikumisest". Siit tuleneb motiiv nautida kehalisi pingutusi ja harjutamist. Nii kujuneb eluviis, kus kehaline aktiivsus on asendamatult vajalik. Kehalise kasvatuse õpetajal peab olema küllalt takti, et panna lapsed tõsiselt harjutama, tundma rõõmu lihaste pingutamisest. Et kujuneks positiivne suhtumine kehalistesse harjutustesse, tuleb õpetajal teadvustada harjutuste sooritamise kasu
seda eriti käitumiste modifikatsioonides. Näited Levinuim näide on televisioonireklaamid, mis panevad meid uskuma, et juues teatud jooki või kasutades teatud shampooni muutume me populaarseks ja võidame atraktiivsete inimeste imetluse. Kuna siin on kaasatud nii tähelepanu kui ka motivatsioon, siis selle tulemusena me võimegi reklaamis näidatud käitumise omaks võtta ja neid tooteid osta. Printsiibid 1.Vaatluslik õppimine seisneb kõigepealt modelleeritud käitumise harjutamises sümboolselt ning seejärel juba avalikult etendamises. 2.Tõenäolisemalt võtab inimene modelleeritud käitumise omaks siis, kui sellega kaasneb lõpptulemus, mida ta hindab ja väärtustab. 3. Tõenäolisemalt võtab inimene modelleeritud käitumise omaks ka siis, kui jälgitav on sarnane jälgijaga, ta on imetletud ning käitumisel on funktsionaalne väärtus.
Õpetamise edukus sõltub treeneri oskusest jagada liigutustegevus osadeks, moodustades pärast osade omandamist terviku. Osa- ja tervikmeetodi kasutamisel on võimalikud järgmised variandid: osa-tervikmeetod, see meetod eeldab osade õppimist üksteise järel ja pärast nende omandamist ühendamist tervikuks; progresseeruv osameetod, selle meetodi kohaselt õpitakse üks osa, see järel teine; kordav osameetod, mis seisneb ühe osa õppimises ja harjutamises, kuni see on omandatud; tervik-osa-tervikmeetod, see meetod eeldab alguses õppimist tervikuna, seejärel õppimist ja harjutamist osadena; tervikmeetod, mida kasutades õpitakse ja harjutatakse tegevust tervikuna, kuni see on omandatud. Kasutatud allikad: http://treener.eok.ee/otsing.php?vk_id=5
topeltstandardit. Naisee peaksid olema rohkem korralikud ja hästi käituvad. Mõned naised peavad joomist end meestega samale pulgale seadmisega. Noored naised rajavad enda identiteeti võisteldes traditsionaalsete mõtete ümberlükkamisega seoses feminiinsusega. Intervjuu: ,,Naised suudavad sama palju juua kui mehed. Eile käisin joomas ja jõin kõik mehed laua alla. Ütle veel, et naised ei oska juua. Asi on vaid harjutamises." Intervjuu: ,,Mõned mehed ja naised saavadki sama palju viina juua. Osad hakkavad sama kogusega lihtsalt halvasti käituma, mõned suudavad end talitseda." Palju joomine on rohkem aktsepteeritud meeste seas, samas kui nähakse meest purupurjus, siis seda ei peeta mehelikkuseks, vaid kui ta peale mõnda pitsi loobib, peetakse seda nõrkuseks. Joomisharjumused võivad muutuda nendega kes näiteks kolivad maalt linna. Maha jäävad
Klassikalised (bioloogilised )mänguteooriad Energia ülejäägi teooria (Spencer, 1878) Mäng tekib üleliigse energia mõjul Lõõgastus või puhkus teooria (Lazarus, 1883) Mäng on lastele vajalik energia taastamiseks või puhkuseks. Harjutamise teooria (Pre-excercise) ( Gross, Mäng on bioloogiline protsess, mis ilmneb 1985) instinktides ja harjutamises. Mäng leiab aset kohandumise eesmärgil, kuna mängu kaudu konstrueerib laps oskusi, mida ta vajab tulevikus. Rekapitulatsiooni teooria (Hall, 1920) Mäng on bioloogilise evolutsiooni produkt ja selle areng ja selle areng järgib inimkonna
muidugi jooksmine. Kuid samas ei tohi unustada, et keha täiuslikuks arenguks ja toimetulekuks igapäevaelus on tarvilik küllaldaselt arendatud lihaskond. Oskuste ja teadmistega varustamine on samuti kehalise kasvatuse ülesanne. Seepärast tuleb leida aega eri liikumisvormide (ujumine, suusatamine jm) omandamiseks. See võib aga ammutada lõviosa kehalise kasvatuse tunnist vaid siis, kui võib kindel olla igapäevases tunnivälises harjutamises. Et kujuneks positiivne suhtumine kehalistesse harjutustesse, tuleb õpetajal teadvustada harjutuste sooritamise kasu. Seejuures ei tohi unustada õpilase enesehinnangu taset. Ühel juhul saab valitsevaks mõttekäik: "Kui teised saavad hakkama, siis pean mina ammugi olema suuteline." Teisel juhul aga depresseerib mõte: "Paha, et teised näevad, kui saamatu ma olen." Edukas tahab veenduda oma eelises teiste ees. Spordivõistlus pakub sellise võimaluse, luues stiimuli võimete edasiseks
9 harjumuste omandamist. Kehalise kasvatuse tundides on võimalik toetada õpilaste tunnetuslikku, esteetilist, eetilist ja sotsiaalset arengut.(Piisang & Laanes 2003: 4) Oskuste ja teadmistega varustamine on samuti kehalise kasvatuse ülesanne. Seepärast tuleb leida aega eri liikumisvormide omandamiseks. See võib aga ammutada lõviosa kehalise kasvatuse tunnist vaid siis, kui võib kindel olla igapäevases tunnivälises harjutamises. Liikumine soodustab lapse motoorset ja füüsilist arengut, sellele lisaks toetab kogu õppimist ja arengut. Liikumine mõjutav ka lapse minapildi ja eneseväärikustunde tugevnemist. Kehalise kasvatuse ainekava 1.peatükk 1.6 kohaselt lasub kooli juhtkonnal ja õpetajatel vastutus õpilassõbralike ja ohutute harjutuspaikade loomise/tagamise eest nii kehalise kasvatuse tundide kui ka klassiväliste spordiürituste tarbeks. (RT I, 2002)
stabiilsuse, et laps naljapärast teeskleb, nagu oleks ta keegi teine.[6] Sotsiaalne külg: sotsiaalse draamamängu vaatlemine osutab, et sotsiaalsete rollide osas toimub palju läbirääkimist. Müramismängu vaatlus näitab, et selles kasutatakse sageli paljude kaaslaste koordineerimist, mis viitab sellele, et sel mängul võib olla sotsiaalseid funktsioone sõprade leidmises ning võitlemis- või domineerimisoskuste harjutamises. [1] Sotsiaalsete klasside erinevusi on täheldatud laste sotsiaalses draamamängus lasteaedades ja mängugruppides. Kui lastel, ükskõik mis põhjusel, ei ilmne lasteaias eriti fantaasiat või sotsiaalset draamamängu, siis näib, et lasteaiakasvatajad saavad seda ergutada mängu õpetades. Seda meetodit tutvustas esimesena Smilansky (1968).[1] Mitmed teadlased on uurinud soolisi erinevusi laste kujutlusmängus. Erinevused
Nagu kõikides traditsionaalsetes budo-, või Jaapani sõjakunsti-, liikides siis jagatakse ka Kyudo kahte lahtrisse: tehnika ja filosoofia. · Tehniline osa (hassetsu) kujutab endast kaheksat positsiooni, mis koos kujutab endast ühe noole laskmist. Ühe noole lendu laskmine algab jalgade täpse paika seadmisega ja see samm koos ülejäänud seitsmega mõjutab lasu kvaliteeti, st kuidas nool märklauda tabab. Seetõttu on muuhulgas korrektsus kui ka harmoonia essentsiaalsed kyudo harjutamises. · Filosoofiline osa on midagi mis kujuneb kyudo harjutaja juures treenimise läbi. See tähendab, vibu tee läbi õpib harjutaja kõrvutama liigutusi, märgitabamist jms teiste situatsioonidega elus, mis juhib harjutaja teatud arusaamadeni elu kohta. Judo Dzuudo ehk judo ('pehme viis') on heidetele ja kinnihoidmistele keskenduv Jaapani päritolu võitluskunst ning võitlusspordiala, sh olümpiaala. Judoga tegelevaid sportlasi nimetatakse judokadeks.
Käibel on mitmekülgne andekuse kontseptsioon, mille järgi andekust iseloomustavad keskmisest kõrgemad võimed, motivatsioon/pühendumus ja loovus ning mida mõjutab inimest ümbritsev lähikeskkond. Selline arusaam on välja kujunenud Renzulli-Mönksi andekuse mudeli põhjal. Andekuse põhjused võivad peituda sünnipäraselt kaasa antud võimetes, aga ka lapse kasvukeskkonnas, sh järjekindlas töös ja harjutamises. Keskkond (sh inimesed) võib olemasolevate võimete arengut nii soodustada kui pärssida. Igal juhul on andekusest rääkides oluline näha pärilikkuse ja keskkonna koosmõju. Eestis on andekusega tegelemine alles teadvustamise faasis. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus sätestab küll andekuse kui haridusliku erivajaduse, kuid igapäevases koolielus on see pigem üksnes teadmine, millega ei osata palju midagi ette võtta, rääkimata
eestikeeles. Peatähelepanu pöörati usuõpetuse(piiblilugude), aritmeetika ja vene keele õpetamisele. Teatati, et vene keel tuleb vallakoolides õppekeeleks võtta kahe aasta pärast. Koolidesse jõudsid venekeelsed õpikud. Eestikeelsetest õpikutest jäid käibele katekismus, piiblilood, laulik, Jakobsoni " Kooli Lugemise raamat" ja H.Eineri " Lühikene Eesti keele õpetus rahvakoolidele". Enamik valla koole jäi üheklassiliseks. Õpetuse põhiülesannet nähti vene keele harjutamises ja sõnavara laiendamises. Vene keelt läks vaja edasiõppimiseks ja ametlikus asjaajamises, keeleoskus tõi kergendust kroonuteenistuses. 1906. aasta kevadel anti luba emakeelsete erakoolide asutamiseks ja ülalpidamiseks. 1915. aasta kevadel kehtestati koolikroonikate kirjutamise nõue. Kihelkonnakoolid: kihelkonnakoolides tuli uue kooliseaduse järgi " kõikide õpetusasjade õpetus venekeeli" läbi viia, ainult luterlikku usuõpetust ja kirikulaulu võis emakeeles õpetada. 1893
õnnestumiste kui ka läbikukkumiste eest. Saavutusmotivatsioon Henry Murray (1938) on saavutusmotivatsiooni idee rajaja. Tema järgi on saavutusmotivatsioon püüd ületada takistusi, rakendada võimu, pingutada millegi raske sooritamise nimel nii hästi ja kiiresti kui võimalik. Murray arvates on saavutus üldistatud vajadus. Ta uskus, et saavutuste nauding ei seisne eesmärgi saavutamises, vaid hoopiski oskuste arendamises ja harjutamises. Teiste sõnadega annab saavutustele motivatsiooni nende poole liikumise protsess. Samal seisukohal on ka mitmed teised teoreetikud. Kauakestvalt, enam kui 40 aastat on saavutusmotivatsiooni uurinud McClelland (1985). McClelland rakendas saavutusmotivatsiooni hindamiseks Temaatilise Appertseptsiooni Testi (TAT) ja kujundas saavutusmotivatsiooni mõõtmise meetodi (McClelland jt, 1953).
ni. Seejärel õpitakse iseseisvalt kolmas osa. Pärast omandamist ühendatakse see eelmistega ja harjutatakse, kuni on selge. Progresseeruv osameetod on kasulik siis, kui terviktegevuse osad on loogilises ja mõttelises järjestuses. 85 SPORDIPEDAGOOGIKA NB! Kordav osameetod. Meetod seisneb ühe osa õppimises ja harjutamises, kuni see on omandatud. Seejärel seostatakse see uue osaga ja õpitakse ning harjutatakse kuni omandamiseni. Need kaks osa seostatakse kolmandaga ja õpitakse ning harjutatakse kuni omandamiseni. Olles omandanud kõik osad, jätkatakse ter- viktegevuse harjutamist. Kordav osameetod on progresseeruva osameetodi va-
annaabi.ee 
