Handid (0)

kool
Handid
nimi
õp. nimi
klass
aasta
Sisukord
Sisukord 2
Hantide elupaik 3
Elamud ja riietus 3
Jahindus ja kalastus 4
Liiklemisvahendid 4
Karupidu 5
Kasutatud kirjandus: 6
Hantide elupaik
Handid on Lääne-Siberis, Obi jõe vesikonnas elav soome-ugri rahvas. Varasemas kirjanduses nimetati neid ostjakiteks, nii nagu hantide lähisugulasi mansisid nimetati voguliteks. Ungari keeleuurija P. Hajdu järgi jaotatakse hante dialektide alusel põhja-, lõuna- ja idahantideks. Handi keele murded on seejuures nii, erinevad, et see teeb nende omavahelise suhtlemise väga raskeks. Handid ise jaotavad ennast jõgede järgi, mille kallastel nad elavad. Enamik hante elab rahvuskülades Obi, Irtõshi ja Obi lisajõgede ääres Handi-Mansi ja Jamali-
Neenetsi autonoomsete ringkondade piirides. Praeguseks ajaks on alles jäänud vaid ida- ja põhjahandid. Lõunahandid on välja surnud venelaste pealetungi tõttu. Rahvaarv ulatub 22 tuhande inimeseni. Põliselanike protsent linnades on madal. Handid, kes elavad külades, tegelevad tänaseni põhjapõdrakasvatuse, jahinduse ja kalapüügiga.
Elamud ja riietus
Handid elavad väikestes asulates, kus on kuni kümme elamut. Asula üldine nimetus on kort. Vastavalt majapidamise iseloomule on hantide elamud rändlevat ja pikset tüüpi. Alaliseks talveelamuks oli õhukestest palkidest ehitatud ristpalkelamu. Selline maja ehitati ilma laeta , väga lauge kaheviilulise katusega. Katus kaeti spetsiaalselt töödeldud kasetohuribadega, mis olid õmmeldud suurteks laidadeks. Kasetohu peale asetati rida peenikesi latte. Majal oli muldpõrand. Sees, uksest vasakul või paremal nurgas seisis ahi. Uksest kaugeima seina äärde tehti madal muldvall ning kaetipõhjapõdranahkadega. See oli magamisase . Varasemal ajal olid igal perel suve-, sügis- ja talveelamised. Handid rändasid olenevalt aastaajast ühest kodust teise. Nüüdseks on enamasti kasutusel suve- ja talveelamised.
Riietevalmistamine oli tervelt naise töö. Tema valmistas naha ja teisi materjali riiete tegemiseks, valmistas niite , tikkis klaaspärlitega, kujundas ornamenti. Riietust valmistasid handid tavaliselt looma- või linnunahast, kasukaid põhjapõdra- ja jänesenahast, voodreid orava - ja rebase käpakestest, parda-, kauri - ja luiganahast, jalatseid suitsetatud põdra-, põhjapõdra- ja hobuse säärenahast , millel on karvad väljapoole, aga saapatald lõigati välja põhjapõdra laubanahast. 20. saj. alguses hakati riietust valmistama ostetud kangast . Naiste riietusest kaunistati rikkalikult kleidi alumist äärt, kaelust klaaspärlitega, värvikangastega ning nelinurksete tinapannaldega (selliseid pandlaid naised tegid ise).
Handi naised kandsid palju vask- ja hõbesõrmuseid, samuti klaaspärlikaunistusi: kaeluseid, igasugused rinna- ja patsikaunistusi. Patsidesse punuti nelinurksete nahatükikestega kaunistatud pael. Nahatükikestele on õmmeldud vasknööbid. Naised ühendasid patsid paksu vaskketiga, millele riputati sõrmuseid, kellukesi ja helmeid.
Jahindus ja kalastus
Suuremale osale hantidest oli iseloomulik majapidamise tüüp, kus ühendati kalandus ja jahindus põdrakasvatusega või karjakasvatusega, kusjuures põdra- ja karjakasvatus omasid abimajanduse tähendust. Sõltuvalt kohalikest tingimustest oli esiplaanil kas kalastus, jahindus või põdrakasvatus. Handid, kes elasid Obi jõe ja selle lisajõgede alamjooksude aladel, tegelesid peamiselt kalandusega. Jõgede ülemjooksude elanikud tegelesid peamiselt jahipidamisega. Erinevatel lokaalsetel rühmadel olid erinevad kalapüüdmise viisid ja riistad. Jõgede alamjooksudel elanud handid käisid Obil hooajalisel kalapüügil. Nad elasid kogu kalastusperioodil koos peredega suveelamutes, püüdsid kala ja varusid seda talveks. Kalastushooaja lõpul, enne jää kaanetust, tulid nad tagasi oma elupaika. Peale sesoonset kalapüüki püüdsid handid kala aastaringselt elukoha lähedastel väikestel jõgedel ja järvedel. Kalastades väikeste jõgede ülemjooksudel kasutasid handid erisuguseid punutud püüniseid ja teisi riistu.
On kaht tüüpi jahipidamist: liha- ja karusloomajaht. Jahti hakati pidama septembri lõpust esimese lume tulekul ja see hooaeg jätkus detsembri keskpaigani. Seejärel tulid jahimehed tagasi koju, kus elasid umbes jaanuari keskpaigani. Siis mindi jälle metsa, kuhu jäädi aprilli keskpaigani, mil algas sula. Jää lagunemisel algas linnujaht ja kalapüük. Jahiks kasutati püssi, püünisrauda, silmust ja muid lõkse. Oravajahil käidi koeraga, kes jälitas metslooma.
Augustis-septembris algab põdrajaht. Põtru kütitakse tavaliselt püssiga. Selle kõrval on kasutusel aga ka iidne põdrapüüdmise viis tarade ja aukude abil. Need tehti loomaradadele. Rajatakse mõnekümne kilomeetri pikkused varbtarad kahest horisontaalsest ritvade reast . Varbtarasse jäetakse läbikäik, kuhu paigutatakse terastrossist silmus või kaetakse sügav auk, mille põhjas on teravad teibad. Silmustrossi hõõrutakse nuluokstega, et inimese lõhna kõrvaldada. Puid läbikäigu lähedal ei raiuta. See jahimeetod annab suure saagi, aga see on röövpüük: auku kukuvad emased ning noored loomad.
Liiklemisvahendid
Varem olid hantidel ainsateks liiklemisvahenditeks paat ning põdrarakend. Neid vahendeid kasutavad handid mõningal määral ka praegu.
Ühepuupaadid (haabjad) valmistati haavapuust. Selleks raiuti puu, tahuti pealt kirvega ja teravdati nina ja tagaosa. Väljaõõnestamine käis ristkirvega. Siis tõsteti paat ja tehti lõke paadi alla. Paadi sisse pandi aga vett. Paadipuu aurutati välja, et oleks võimalus laiendada pardaid, mis kinnitati keppidega.
Põdrarakend on laenatud neenetsitelt. Põdranarta konstruktsioon , rakendus- viis, põdrakasvatusterminoloogia on neenetsi oma.
Karupidu
Karupidu on obiugrilaste peamine püha. See viiakse läbi üks kord aastas pärast esimese lume langemist 7 aastat järjest. Pärast seda tehakse seitsme aastane vahe. Sel ajal on võimalik pidu läbi viia eduka karujahi järel. Karu avastanud jahimees naases külla ning seletas vihjete ning zhestide abil, et leidis karu ning kus asub karu koobas. Ta seletas vihjamisi, sest et arvati, et karu hinged võivad kuulda ning karu lahkub ise koopast. Jahimehed kogunesid, meelitasid karu koopast välja ning tapsid ta. Samas kohas võeti karult nahk. Seejärel viidi karu külla, kus teda juba oodati . Pidu viidi läbi kõige suuremas püstkojas. Peo sisuks oli tapetud karu eest andestuse palumine. Pidu kestab 4 või 5 päeva, sõltuvalt sellest, kes tapeti , kas emane või isane karu. Handid usuvad, et isakarul on 5 hinge ja emakarul 4 hinge. Peo ajal esitati erinevaid etteasteid, mis jutustasid kangelaste võitlustest, loomade elust, mis omasid osaliselt satiirilist iseloomu. Jahist lauldi rituaalseid laule, millega kaasnesid tantsud. Pidu kestab päeval ja öösel ning lõpeb karu liha söömise tseremooniaga. Seejuures oli ainult meestel karuliha söömise õigus.
Kasutatud kirjandus:

http://haldjas.folklore.ee/~anzori/HANT1A.HTM
2. http://www.suri.ee/r/hant/obatin.html
3.Tallinna Kunstiülikool “Kümme soome-ugri uurimisreisi” Tallinn 1990