Hamleti monoloog (eesti keeles, inglise keeles) (0)

To be, or not to be--that is the question:
Whether 'tis nobler in the mind to suffer
The slings and arrows of outrageous fortune
Or to take arms against a sea of troubles
And by opposing end them . To die, to sleep --
No more--and by a sleep to say we end
The heartache, and the thousand natural shocks
That flesh is heir to. 'Tis a consummation
Devoutly to be wished. To die, to sleep--
To sleep--perchance to dream : ay, there 's the rub,
For in that sleep of death what dreams may come
When we have shuffled off this mortal coil,
Must give us pause. There's the respect
That makes calamity of so long life.
For who would bear the whips and scorns of time,
Th' oppressor's wrong , the proud man's contumely
The pangs of despised love, the law's delay ,
The insolence of office, and the spurns
That patient merit of th' unworthy takes ,
When he himself might his quietus make
With a bare bodkin? Who would fardels bear,
To grunt and sweat under a weary life,
But that the dread of something after death,
The undiscovered country , from whose bourn
No traveller returns, puzzles the will,
And makes us rather bear those ills we have
Than fly to others that we know not of?
Thus conscience does make cowards of us all,
And thus the native hue of resolution
Is sicklied o'er with the pale cast of thought ,
And enterprise of great pitch and moment
With this regard their currents turn awry
And lose the name of action..
Olla või mitte olla – selles on küsimus
Kas on üllam mõttes kannatada
Pöörase saatuse kive ja nooli
Või minna relvis muremere vastu
Ning neile vastu astudes nad lõpetada. Surra, magada
Ei rohkem – ning magades öelda, et lõpetame
Südamevalu, tuhat loomulikku vapustust,
Millele inimliha pärijaks on, see on teostus ,
Mida hardalt soovida. Surra, magada;
Magada : ehk isegi und näha : selles see vastus seisnebki.
Sest selles surmaunes, unenäod, mis võivad tulla
Kui me oleme endilt maha raputanud selle sureliku askelduste puntra
Peavad meile puhkust andma. Seal on hirm
Mis teeb õnnetuse sellest pikast elust
Kuna kes taluks aja piitsutusi ja põlgust,
Rõhuja väära, uhke solvamist
Äratõugatud armastuse valupisteid, seaduse viivitust
Ametniku jultumust, ja halvakspanu,
Mida kannatab vääritu kannatlik väärtus,
Kui ta ise võib ennast lõpetada
Vaid pistodaga ? kes kannataks koormaid,
Pahuralt kurdaks ja higistaks tüütava elu all
Kuid et kartus millegi ees pärast surma
Avastamata maa, mille piirilt
Ükski rändur ei naase, hämmeldab tahet,
Ja paneb meid pigem kannatama neid meie hädasid
Kui lennata teiste juurde, mida me ei tunne ?
Seega teeb mõistus meist kõigist argpüksid :
Ja seega kindluse sünnipärane toon
Saab nõrgestatud mõtte kahvatu helgiga
Ning võimsa tarmukuse ja tähtsuse ettevõtmised
Sellele mõeldes pöörduvad nad valesse suunda
Ja kaotavad teo nime.