Halastus ja ohverdus (Dostojevski "Kuritöö ja karistus") (0)

Halastus ja ohverdus
Fjodor Dostojevski raamatu „Kuritöö ja karistus “ põhisüžee järgib Raskolnikovi elusaatust, kuid ühe läbiva teemana on seal inimeste vahelistes suhetes halastus ja ohverdus.
Kõigis tegelastes halastust ei leidunud, näiteks Sonja kasuemas, kes sundis Sonjat pere heaks raha teenima. Tütarlaps ei hoolinud tema sundimisest vaid tal oli kahju oma õdedest ja vennast. Ainus tegevus, millega ta suutis raha teenida, oli olla tänavaprostituut. See oli tüdruku jaoks väga suur ohverdus. Sonjal aitas vastu pidada sügav usk Jumalasse, mis andis veel lootust, et kõik hea pole maailmast kadunud. Tema lihtne usk Jumalasse oli osa tema tugevusest. Sonja karakter tuli väga hästi välja suhtumises Raskolnikovi kuritöösse. Sonja oli alguses väga suures šokis ja ei suutnud uskuda, et Raskolnikov on sooritanud kuritöö, tappes Aljona Ivanovna ja tema õe Lizaveta . Siiski andestas Sonja Raskolnikovile ning armastas teda edasi. Tüdruk uskus, et Raskolnikov on heasüdamlik ja soe inimene. Sonja käitus oma põhimõtete vastastelt, kui oli vaja aidata teisi. Kui Raskolnikov oli süü üles tunnistanud ja saadeti sunnitööle, läks Sonja temaga kaasa ja püüdis kõigiti kergendada Raskolnikovi vangipõlve, käies teda iga päev vaatamas ja püüdes aidata rahaga . Neiu tegi seda halastusest ja armastusest Raskolnikovi vastu, kuigi noormees kohtles teda tõrjuvalt. Sonja aitas ka teisi vange, kirjutades nende lähedastele kirju ning abistades vange vaatama tulnud omakseid. Seetõttu meeldis Sonja kõikidele vangidele, kes nimetasid teda „meie õrnaks kaastundlikuks emaks “.
Raskolnikovi pere oli väga vaene ning neil polnud mitte midagi hinge taga. Sellest hoolimata üritasid Dunja ja nende ema Pulheeria teha kõik oma venna ja ainsa poja jaoks, et viimane saaks täide viia oma unistused ja elada täisväärtuslikku elu. Dunja oli valmis ennast ohverdama venna ja ema heaks, valmistudes abielluma mehega, keda ta ei armastanud, vaid kaine kaalutlusega leidis, et see mees suudaks pakkuda talle endale turvalist elu ning võimalust abistada venda ja ema. Selleks, et Rodja saaks hariduse ja elaks head elu, oli ta valmis ise õnnetu olema. Raskolnikov nägi selle plaani läbi ja märkas ka Lužini kitsarinnalisust. Härra lootis, et oma raha eest saab ta orjalikult kuuletuva ja teda austava ning elu lõpuni tänava naise, ja püüdis kõigiti vältida väljaminekuid tulevase ämma heaks. See abielu jäi ära.
Ka Raskolnikov oli teatud olukordades valmis ennast ohverdama. Ühe tulekahju ajal tõi ta juba põlema hakanud korterist välja kaks väikest last saades ise tulehaavu. Tema mõtetes oli oma kuritöö üheks eesmärgiks vabastada inimkond liigkasuvõtjast vanaeidest ning temalt röövitud varaga aidata ema ja õde, vaeseid ning alandatuid. Tegelikkuses ei suutnud Raskolnikov röövitud varaga midagi ette võtta. Kuigi ta ise oli pidevas rahahädas, annetas kogu oma viimase raha Marmeladovite perekonnale, et aidata neid matustekulutustega. Raskolnikovil oli neist kahju. Sellest kohtumisest saigi alguse Sonja seotus Raskolnikoviga. Raskolnikov hindas Sonjat tema puhta hinge ja ohvrimeelsuse pärast, kuid häbenes oma sõbralikkust näidata. Ta käitus väga endassetõmbunult, kuid Sonja oli siiski ainus, kellele ta tunnistas üles oma kuritöö. Juba sunnitööl olles suutis Raskolnikov endale tunnistada, et oli nõrk inimene ning sooritatud kuritöö oli mõttetu ja Sonja põhimõtted õiged. Sealt sai alguse tema suundumus uue elu poole.
Raskolnikovi sõber Razumihhin oli väga abivalmis ja heasüdamlik inimene. Olgugi, et Rodja Razumihhinit eriliseks sõbraks ei pidanud ja teda tõrjus, hoolitses ta Raskolnikovi eest, kui viimane haigena voodis lamas ning oli püüdnud teda ennegi aidata. Razumihhin hoolitses ka ema ja Dunja eest, aidates neil linnas leida korter ning kuna talle meeldis Dunja, muutus ta nende kodus sagedaseks külaliseks. Noormees võeti perre avasüli vastu ja ema kiitis heaks nende abielu. Dunjalt sai ta teada Raskolnikovi kuritööst, kuid nad suutsid kurjategijale andestada , sest Rodja tunnistas oma kuritöö üles. Razumihhin püüdis kergendada sõbra karistust ning tunnistas, et Raskolnikov oli aidanud üliõpilaspõlves oma viimase varanatukesega ühte oma vaest tiisikushaiget koolivenda ja pidanud teda pool aastat üleval. Peale poisi surma hoolitses tema vana isa eest ja mattis peale surma maha. Dunja ja Razumihhin lootsid koguda veidi raha, et sõita Siberisse Raskolnikovi juurde, lootes leevendada nii Raskolnikovi vangipõlve.
Nad kõik olid inimesed, kes elu keerdkäikude tõttu pidid tegema vahel halbu otsuseid ja tegusid , kuid nad suutsid halastada endast õnnetumatele ning olid valmis ohverdama end teiste heaolu eest.