Gulliveri reisid. Hiihnhmide maa. (3)

Aastal 1711 mais jäeti härra Lemuel Gulliver mereröövlite poolt tundmatule saarele . Kaasas vaid üksikud tarvilikud pisiasjad, alustas ta oma teekonda. Ta sattus rajale, millel oli palju inimjalgade, kuid kõige enam hobuste jalajälgi..
Hobused (ehk hiihnhm ’id), kes valitsevad seda tavatut saart, suudavad rääkida, nad on mõistuspärased ja korralikud, terased ja taibukad, intelligentsed ja viisakad , neil on isegi oma keel ning selles keeles tähendab hiihnhm looduse täiuslikkust.
Sõprus ja heatahtlikkus on hiihnhmide kaks peavoorust ning need on omased kogu tõule. Võõrast kaugeimast maanurgast koheldakse samuti nagu lähimat naabrit; kuhu iganes ta ka ei läheks, ikka tunneb ta end kodus olevat.
Hiihnhmide kodudeks on maasse rammitud ja vitsega põimitud palkidest madalad hooned, millel on lame õlgedega kaetud katus ning savipõrand.
Ka füüsiliselt on hiihnhmid väga võimekad, nad lüpsavad lehmi, suudavad ajada niiti nõela taha, külvata ja koristada kaera ning ohjeldada metsikuid jähuusid ja kasutada neid oma orjadena .
Kuid kõik hobused ei olnud võrdsed vaid : valge, kõrb ja tumehall ei oma nii viimistletud kehakuju kui mustjaskõrb, õunikhall ja must, nad ei ole sündinud ühesuguste vaimuannetega ega ole võrdselt arenemisvõimelised. Seepärast jäävad nad alati sulaste astmele ega püüa abielluda väljaspool oma tõugu, mida sel maal peetakse pentsikuks ja ebaloomulikuks.
Abiellumisel hoolitsetakse täpselt selle eest, et valitaks värvid, mis järelsoos ei annaks ebameeldivat segu. Armastus, amelemine, kingitused ja abielulepingud on hobustele täiesti võõrad. Noored ühendatakse abiellu ainult seepärast, et see on nende vanemate ja sõprade tahe . Seetõttu elavad nad ilma armukadeduse, armuhulluse, riiu ja rahulolematuseta.
Jähuud, arvuliselt teine liik sellel saarel, on õppimisvõimetud ning lärmakad füüsiliselt inimesega sarnanevad elukad. Nende näod on laiad ja lamedad, nina on lössis, neil on paksud huuled ja suur suu. Nad on jälgid ning rõvedad nii oma välimuselt kui ka iseloomult, nad kasutavad relva(de)na iseenda väljaheiteid mis toob kaasa ka selle, et nad puhtust ei oska hoida, nende elus ei ole mitte mingisugust korrapära ning nad ei suuda ohjeldada oma meeletut aplust ega ahnust.
Kuigi jähuud on tugevamad kui inimesed ning neil on enesekaitseks teravad pikad küüned, mille abil nad saavad ka puude otsa ronida, on nad inimestega füüsiliselt väga sarnased- neil on samasugune kehakuju, pead katavad tihedalt karvad, sabad puuduvad ka... suguelundid on sarnased...
Hiihnhmide maal ei ole seadusi ega reegleid. Hobuste jaoks on sellised nähtused nagu varastamine, valetamine ja teiste vigastamine tundmatud ning nad ei suuda neid mõista, sest... neil on kõigil olemas elupaik ja söök, nad oma eluga rahul ning ei tule isegi selle peale, et tahta kellegi teise vara või soovida neile halba. Kahtlemine ja mitteuskumine on sel maal nii haruldane , et elanikud ei tea kuidas käituda sellistel puhkudel. Kohtuid nende maal polekski võimalik luua, sest neil puudub o m a arvamus, nende jaoks ei saa ükski asi olla vaieldav- on vaid ’ei’ või ’jah’. (Samuti poleks nende keeles piisavalt sõnu, et vaielda või väidelda, sest nende keelel on vaid üks ülesanne – anda edasi teateid.)
Iga nelja aasta järel saab kokku rahva esinduskogu ja peab koosolekuid viis või kuus päeva. Seal uuritakse ringkondade olukorda: seda, kas neil on külluses heinu ja kaeru, lehmi ja jähuusid. Kui kusagil peaks olema puudus, mida juhub väga harva, siis kaetakse see otsekohe üksmeelse toetuse teel. Samuti määratakse seal kindlaks laste regulatsioon. Kui ühel hiihnhmil on kaks poega vahetab ta ühe teisega , kelle on kaks tütart.
Nende kasvatusmeetod mõlemast soost noorsoo jaoks on imeteldav: kuni kaheksateistkümne aasta vanuseni ei lubata neil maitsta kaerateri ja piima ainult väga harva. Suvel söövad nad oma vanemate eeskujul karjamaal. Mõõdukust, töökust ja kehalisi harjutusi ja puhtust õpetatakse võrdsel määral mõlemast soost noorsoole. Nendes kasvatatakse tugevust, väledust ja vastupidavust, harjutades varssu võidu jooksma üles-alla mööda järske künkaid ja kõva kivist pinda.
Nagu enne mainitud- kõik hiihnhmid ei ole võrdsed. Just kõige targemad hobuseid valitakse ringkonna esindajateks ning nad osalevad suurtel koosolekutel . Tähtsamad isendid saavad ka paremat toitu, neid austatakse ning nende poole pöördutakse, kui vajatakse head nõud.
Nende maal avaldatakse suurt austus ka vanematele loomadele. Tihti, kui vana hiihnhm tunneb, et tema aeg on varsti lõppemas, jääb ta koduseks ning kõik ta sõbrad järgemööda külastavad teda. Pärast oma pereliikme või sõbra lahkumist teise ilma, ei leinata teda, vaid otsekohe minnakse oma eluga edasi.
Arstid ega haiglad pole vajalikud, sest sellel saarel jäävad haigeks vaid jähuud, ning mitte halva kohtlemise tõttu vaid nende enda räpase loomatõu mustuse ja apluse tõttu. Hiihnhmide keeles pole nende haiguste jaoks muud sõna kui elaja nimest tuletatud üldine nimetus jähuutõbi. Raviks on nende enda väljaheidete segu, mis neil vägisi kõrist alla aetakse.
Kuigi hiihnhmide maal ei tunta armastust, on see maa täidetud sõprusega ning seal räägitakse vaid tõde. Kui oled sündinud ühena nende liigist – elad justkui paradiisis, kuid kui mitte....
Siiski... nende maa on imeline oma lihtsuses ning seal osatakse elust rõõmu tunda.