Gertrud-ema ja kuninganna (2)

Gertrud - ema ja kuninganna
William Shakespeare ´i ühes kuulsamas teoses „ Hamlet “ on peamiselt rõhutatud nimitegelase kannatusi ja kõhklusi. Kuid kandvas rollis on teisigi tegelasi. Üks mitmekülgsemaid on Gertrud, keda on näidatud pigem kuninganna ja abikaasana , kui Hamleti emana. Selgesti on tunda, et tema prioriteedid on just selles järjekorras, kus ta mõtleb esimesena riigile ja viimasena oma poja Hamletile.
Gertrudi tegelaskujust õhkus läbi vastuolu ja sisemist heitlust, sest kuigi ta armastas oma poega , pidi ta mõtlema eelkõige riigi heaolule. Kui suri tema eelmine abikaasa, kuningas Hamlet , siis kuningannana oli tal kohustus kiiresti mõelda ja otsustada. Kuna Taanimaad ohustas Norra prints Fortinbras oma väega ja prints Hamlet oli kaugel eemal, otsustas Gertrud riigi julgeoleku kaitseks abielluda kuningas Hamleti venna, Claudiusega. Kuningannana on ta edukas tehes Taanile kasulikke otsuseid. Teoses ei selgu kindlalt, kas Gertrud teadis, et Claudius tappis ta abikaasa ja mis roll temal selles oli. Küll võib aimata, et tal olid omad kahtlused. Kuid riigi heaolu ja ühtsuse nimel ei arutanud ja ei tunnistanud ta seda avalikult. Just sellest õhkubki tema, kui kuninganna roll.
Tähtsuselt teine, kuid peaaegu sama oluline oli täita abikaasa kohustust, mis oli vastuolus emaks olemisele, kuna Hamlet heitis talle pidevalt ette verepilastust, samuti kaasosalust kuninga mõrvas. Gertrud ei saanud oma poega avalikult uskuda , kuna tema, kui kuninganna ja abikaasa, pidi mõtlema, mis tagajärgi tooks riigi sisejulgeolekule tema ja Claudiuse tüli ning süüdistamine. See oleks loonud soodsa pinnase rahutustele ja andnuks võimaluse Fortinbras´ile sissetungiks. Näidendis ei ütle Gertrud otse välja, kas ta usub Hamletit või mitte, kuid on aru saada, et ta ei taha mõelda võimalusele, et Claudius tappis oma venna. Ta teab, et kuningas suri kahtlastel asjaoludel ja kuigi ta seda ei tunnista, usub ta, et Claudius ihaldas trooni . Gertrud püüab olla ideaalne ja eeskujulik abikaasa, ta ei vaidle oma mehele vastu ja kui too otsustab prints Hamleti hulluks kuulutada ja Inglismaale saata, nõustub ta avalikult alati kuningaga.
Emana on Gertrud halvas seisus ja oma poja heaks ei saa ta teha muud, kui toetust avaldada tema auks juues Hamleti duellil Laertesega. Tänapäevases mõttes võib teda lugeda halvaks emaks, kuna ta jättis oma poja viimaseks , kuid tolle aja kohta andis ta endast parima ja tegi peaaegu kõik, mis tema võimuses. Ta astus vaikselt ja märkamatult Hamleti eest välja ja kaitses teda kuninga ees valetades, kui Hamlet oli tapnud Poloniuse, kes oli end kuninganna tuppa seinavaiba taha peitnud. Ta ütles kuningale , et Hamlet tappis meeletuse hoos Poloniuse, pidades teda kujutluse meelevallas rotiks. See ei olnud päris tõde, sest sisimas ta teadis, et Hamlet ei pidanud Poloniust mitte rotiks, vaid kuningaks. Samas stseenis, kus Hamlet Poloniuse tapab , heidab ta ka oma emale ette, kuidas too on uue kuniga suhtes pime ja ei tunnista verepilastust ning abikaasa trooniiha. Ja sedagi , kuidas ta on solvanud Hamleti isa, endist kuningat. Gertrudi vastuses on esimest korda aru saada, et ta on üsna teadlik toimuvast. Ta ei tunnista seda otse, kuid palub Hamletil vait jääda ja mitte sundida teda oma hinge põhja vaatama. Selgub süütunne, mis peitub sügaval ta südames. Just Hamlet ongi see, kes ütleb talle otse, et ta on eelkõige kuninganna ja oma mehe venna naine ning lõpuks, viimasena, Hamleti ema.
Kuninganna Gertrud on „Hamletis“ asetatud väga keerulisse olukorda ning paralleele võib tõmmata tema ja Ophelia vahele. Mõlemad naised on kisutud meeste julmadesse võimumängudesse ja neid loksutatakse vastavalt kellegi vajadusele. Usun ja arvan, et Gertrud oleks tahtnud teha palju rohkem oma poja heaks. Kui tema esimene mees poleks surnud nii ootamatult ja kui prints Hamlet oleks saanud peale oma isa troonile asuda , oleks sündmustik olnud hoopis teistsugune. Gertrudi olukord olnuks ilmselt palju kergem, sest ta oleks saanud olla eelkõige ema.