Geriaatrilise patsiendi ja tema pere nõustamine (1)

Geriaatrilise patsiendi ja tema pere nõustamine
Usalduse loomine
Usaldus tuleb võita. Väga sageli testib abistatav mitmeid aitajaid, enne kui kellelegi oma tõelise probleemi avaldab. Usaldus, see on lootmine kellelegi ilma küsimusi esitamata. Ilma usalduseta suhe jääb pinnapealseks. Kui abistajat ei usaldata, siis ei räägita tõelistest probleemidest, intiimsetest asjadest. ( Soots 1999.)
Kontakti loomine
Hea kontakti saamisel on suur roll täita ruumil , keskkonnal, kus suhtlemine aset leiab. Ei saa rääkida nii, et ei nähta teineteise nägu, nii, et üks seisab ja teine istub jne (Soots 1999).
Tunnete jagamine
Et võimaldada patsiendil tunnete avamist , peasid sina olema valmis omaenda tundeid jagama . Et mõista patsiendi tundeid, peaksid oskama vaadelda, mõista nende käitumist ja jagatud tundeid, mis on seotu vaadeldud käitumisega. Kui abistajad ennast õigesti kliendi käitumisele häälestavad ja oma tundeid jagavad, väljendavad kliendid oma tundeid otse ( nuttes , sõnades või muul viisil) peaaegu alati. Peaks hoiduma ka „siltide kleepimisest“. (Soots 1999.)
Puudutuse kasutamine
Puudutust saab kasutada terapeutilisel eesmärgil, kuna see julgustab tunnete väljendamist. Eristatakse protseduurilist ja hooldavat puudutust.
Protseduuriline puudutus
Meil on raske läbi viia protseduure ilma patsiente puudutamata. Protseduurid, mis hõlmavad patsiendi puudutamist, tungivad patsiendi isiklikku ruumi, nn „mulli“, mis ümbritseb meie kehasid ja määrab ruumi piirid, mis on rangelt „meie oma“. Protseduurilist puudutust aktsepteeritakse patsiendi poolt rohkem. Samasugust puudutust teistel asjaoludel võib-olla ülde ei talutaks. Kuid alati on patsiendil õigus säilitada oma personaalne ruum. (Soots 1999.)
Hooldav puudutus
on puudutuse kasutamine situatioonides, mis ei seostu füüsilise hooldusega. See on palju tundlikum kui protseduuriline puudutus. Kui hoiame patsiendi kätt või patsutame õlale, edastame sõnumit- kliendist hoolimise sõnumit. Hooldav puudutus soodustab lähedust, usaldustunnet ja julgustab. (Soots 1999.)
Verbaalne ja mitteverbaalne kinnitamine
Väga oluline on anda patsiendile kinnitust selle kohta, et teda kuulatakse, et mõistetakse, mida ta ütles, ja ka selle kohta, et ta saab head hooldust . Alati peame olema kindlad, et kinnitamine on tõeline ja õige, sest muidu anname „valesid kinnitusi“.
Missuguseid asju kinnitatakse?

• Et on lootust
  
• Et kuulatakse
  
• Et abi on kättesaadav
  
• Et võib tulla plaane segipaiskavaid, ootamatuid muutusi
  
• Et koheldakse inimesena
  
• Et probleemi mõistetakse
  

Mitteverbaalne kinnitamine tähendab kõike, mida tehakse kinnitamiseks peale sõnade kasutamise. Kinnitada saab nii pilgu, hääletooni kui puudutusega. (Soots 1999.)
Informatsiooni andmine
On andmete või faktide edastamine . Kui patsient räägib vaid ühest võimalusest, siis abistaja näitab talle teisigi. Informatsiooni andmine aitab korrigeerida ebaõigeid teadmisi, purustada irratsionaalseid veendumusi. Et inimene midagi teha saaks, peab ta olema informeeritud sellest, mida ta tegema peab. (Soots 1999.)
Informatsiooni andmine tähendab probleemist kõnelemist. Seda, mida teha, otsustab patsient ise. See ei ole otseselt nõu andmine.
Informatsiooni andmisel peab meeles pidama ,

• Et tegemist peab olema informatsiooni edastamisega, mitte iseenda väärtuste pealesurumisega.
  
• Et patsienti informatsiooniga üle ei koormata.
  
• Et kontrollitaks, kas patsient informatsioonist aru sai. (Soots 1999.)
  

Nõu andmine
Lihtne on öelda: „Ärge nii tehke“ või „Tehke nii...“
Pea meeles, et

• Üldiselt ei taheta nõu vastu võtta.
  
• Kui midagi läheb valesti, võtab patsient seda südamesse ja süüdistab sind.
  
• Patsiendid interpreteerivad nõu sageli valesti ja ei järgi sdea täpselt.
  

Kui sinult aga küsitakse nõu või arvamust, mida siis teha? Sul on võimalus anda informatsiooni, esitada arvamusi . Sa võid rääkida võimalikest lahendusvariantidest. (Soots 1999.)
Eakat hooldava pere toetamine
Eakate arv, kes vajavad pidevat kõrvalabi, on väga suur. On mõeldamatu, et kogu vajaliku hoolduse peaks katma riik. Laiaulatuslik ja pikaajaline hooldus läheks väga kalliks. Pereliikmed ja sugulased-tuttavad kannavad hooldades väga suurt koormat. On ka mõeldamatu, et nad teevad seda ilma igasuguse toetuse ja abita .
Uuringud mujal maailmas näitavad seda, et pered ei soovi üldse loobuda hooldamisest, nad tahavad seda ise teha, kuid nad vajavad abi hooldamises ja eelistavad pigem saada teenuseid kui otsest majanduslikku abi. Näiteks ajutise puhkuse võimalust. ( Saks 2001.)
Hooldaja õigused Rzetelny ja Mellor’i järgi (Emlet 1996)
1. Õigus elada omaenda elu
2. Õigus valida hooldamise plaani
3. Olla vaba finantsilisest ja juriidilisest sunnist hoolduse teostamisel
4. Õigus olla tunnustatud eluliselt vajaliku perestabiilsuse allikana
Kirjanduse allikate põhjal (Aneshensel et al. 1995; Kosberg, Cairl 1986; Emlet 1996)
tuuakse välja veel järgmised hooldajate probleemid:

• Lisaks füüsilisele raskusele lisandub meeleheide sotsiaalse toetuse puudumiselpatsiendi käitumine võib olla piinlikkust tekitav ja hooldaja isoleerub seetõttu, loobub endistest tegevustest.
  
• Hooldajate depressioon võib olla väga kõrge ja tajutud koormus seega suurem kui see objektiivselt on.
  
• Hooldajatel on kolm korda rohkem stressiga seotud sümptoome ja nad kasutavad rohkem psühhoaktiivseid ravimeid kui kontrollisikud.
  
• Kui õed-vennad osalevad vanemate hoolduses koos, võivad üles kerkida vanad konfliktid. Nad peavad hooldades koostööd tegema ja oma suhted ümber defineerima . Lastel, kes on olnud peres patuoinad või kelle kallal on tarvitatud vägivalda, on raske vanemaid hooldada . Ka vanemate ja laste suhe tuleb sageli ümber defineerida. Laste jaoks võib olla raske aktsepteerida fakti, et vanemad ei aita enam neid, vaid nemad peavad aitama oma vanemaid.
  
• Kui peres on jäigad traditsioonilised soorollid , siis leiab naine end üksi täitmas kõiki hooldusülesandeid.
  
• Eriti koormav on hooldada dementset. Vaimse ülepinge allikaks on hooldatava mäluhäired, probleemne käitumine ja isiksuse muutused.
  

On igati õige, et pereliikmed kannavad oma abivajavate liikmete eest hoolt, kuid kui nad seejuures ise läbi põlevad, siis ei võida sellest keegi. Ka ühiskond kannab ainult lisakulutusi. (Saks 2001.)
Seetõttu on otstarbekas hinnata ka vanurit hooldava pere probleeme ning vajadusel neid toetada.

• Eakat hooldaval perel peab olema soovi korral võimalik kasutada dementsete või füüsilise puudega eakate päevahoolduse teenust (vt. teenuste kirjeldused lisas ), vajadusel ajutist hooldusasutusse paigutamise võimalust (osalise perepoolse finantseerimisega) või õendushooldusteenust.
  
• Eaka hooldamisel peres peab perel olema võimalik taotleda rahalist toetust hooldusega seotud kulude kompenseerimiseks. Sotsiaalteenuste eest tasumise kompenseerimisel omavalitsuse vahenditest tuleb lähtuda abivajaduse iseloomust ja mahust (seisundi hindamise dokumenteeritud tulemuste alusel) ning abivajaja (ja tema pere) ressurssidest. Toimetulekuraskustega eakatele tuleb kompenseerida hädavajalikud sotsiaalteenused vastavalt individuaalsetele vajadustele, lähtudes põhimõttest, et eaka sissetulek pärast teenuste eest tasumist ei langeks toimetulekupiirist allapoole.
  
• Eakat hooldaval pereliikmel peab soovi korral olema kättesaadav igakülgne informatsioon eakate ravi-, taastusravi ja hoolduse võimalustest, hooldus - ja põetusvõtetest, põetus- ja abivahenditest, abi psühholoogiliste ja juriidiliste küsimuste lahendamisel. Otstarbekas oleks koondada kogu info ühte institutsiooni – näiteks vanurikabinet või vanurikeskus. (Saks 2001.)
  

Allikloend
Saks, K., Allev, R., Soots, A., Kõiv, K., Paju, I., Jaanson, K., Schneider, G. (2001). Eakate tervishoid ja hoolekanne . Tartu: Tartumaa Trükikoda.
Soots, A. (1999). Terapeutiline suhtlemine. Õppematerjal haige hooldajale. Tartu: Eesti Gerontoloogia ja Geriaatria Assotsiatsioon.
5