Georg Gershwin (0)

Georg Gershwin
(26. IX 1898 – 11. VII 1937)
Georg Gershwini laulud olid ookeane ületavad ja mandrilt mandrile rändavad rahvusvahelise löögijõuga laulud, mille leviulatust võib võrrelda biitlite , Michael Jacksoni või Madonna suust pärit viisidega. Tollal olid esiplaanil populaarsed laulumeistrid Irving Berlin, Jerome Kern, Cole Porter ja Richard Rodgers, kelle täht säras eredamaltki kui Gershwini oma, kuid viimase ambitsioonid olid võimsamad ja laulud erilisemad.
George Gershwin on pärast surma kasvanud aina suuremaks ja tema loominguline pärand muutunud järjest olulisemaks. Tema nimi ja muusika kõlab kogu maailmas. Paljud siinsed estraadi - või rocklauljad on proovinud «Summertime'i»; tänavu toimus Eestis George'i lauludega võistuesinemisi ning tagatipuks kõlas Gershwini muusika selle suve ühel edukamal massiüritusel Tõrva linnaväljakul.
Sajandi lõpu eel ja George Gershwini sajandal sünniaastapäeval tõdevad paljud hea maitse väravate valvajad ehk muusikaeksperdid ja -arvustajad, et see mees on sündmusterohke aastasaja ainuke inimene, kes täie enesestmõistetavusega seisab ühe jalaga populaarmuusika kuulsuste saalis ning teisega edukamate süvamuusika loojate pjedestaalil. Ühelt poolt suur hulk igihaljasteks lauldud hitte ja teisalt ooper «Porgy ja Bess » ning üks kõige sagedamini esitatavaid orkestriteoseid « Rhapsody In Blue ».
Jacob Gershowitz (kunstnikunimega George Gershwin) sündis 26. septembril 1898 Brooklynis vene päritolu juudi perekonnas. Esimene mällusööbinud kokkupuude muusikaga oli kuueselt Rubinsteini «Meloodiaga», 12selt hakkas klaverit klimberdama; 15selt jättis kooli sinnapaika ja asus Tin Pan Alley hitikonveieris tööle plugger'ina. Tema ülesanne oli varieteelauljatele uusi laule pähe määrida. 18selt avaldati esimene tema enda laul ja 19selt sai Gershwin maha esimese miljonihitiga «Swanee». 25selt kirjutas ta «Rhapsody In Blue» ja 36sena rahvaooperi «Porgy ja Bess», kust on pärit laul «Summertime».
George Gershwin suri 38aastasena kuulsa, rikka ja õnnetu mehena. Ta oli jõudnud luua rohkesti populaarseid laule, oli kirjutanud muusikat kümnetele ja kümnetele muusikalidele ning filmidele. Kõige tipuks oli ta täitnud ühe oma suurtest unistustest - ägedate kriitikarünnakute kiuste jäädvustus tema nimi tõsiselt võetavate süvamuusika loojate seltskonnas.
Tema elu oli kiirustav, aga jälgi jättev. Laul «I Got Rhythm » valmis lõunavaheaja kaardimänguseltskonnas veerand tunniga, orkestriteose «Rhapsody In Blue» kirjutamiseks kulus poolteist nädalat; muusikalide ja filmide puhul olid tähtajad sageli väga lühikesed ning töötempo seetõttu ülikõrge. Gershwin oli andekas, auahne ja töökas. Ta imes aplalt endasse kõike, mis tema kõrvale tundus huvitav, ja mida ta suutis ise muusikasse tõlgendada.
Et jazz oli tollal popp, siis pidi iga hitimeister oskama seda imiteerida. Veel praegu vaieldakse, kas Gershwini võiks pidada osaks jazzmuusika ajaloost, ehkki jazzmuusikud mängivad tema meloodiaid ülimeelsasti. Mustanahaliste bluusid ja eriline esituslaad kütkestasid teda loomuomaselt. Ta kirjutas seda oma lauludesse ning «Porgy ja Bess» on nende püüdluste hiilgav kulminatsioon. Aga Tuntusest oli Gershwinile vähe, ta ihkas ka tunnustust Suure Kunsti loojana. Ta käis ennast täiendamas tuntud süvaheliloojate juures. Schönbergi tundis ta isiklikult ning üks õpetuste jagajaist oli Henry Cowell, kes teiste seas jagas kasulikke näpunäiteid ka John Cage 'ile.
Rohkem kui pool sajandit enne väljendi crossover päevakorda tõusmist suutis Gershwin seda, millest praegu palju räägitakse ja millest salamisi unistavad nii «midagi enamat» ihkavad popmuusikud kui ka masside tunnustuse järele janunev osa klassikaseltskonnast. Sild, mille Gershwin lõi «kõrge» ja «madala» vahele, kandis teda ning kui täna räägitakse tema geniaalsusest, siis tuleks eelkõige mõtelda, kuidas temal õnnestus see, mida paljud hiljem üritasid ja küllap edaspidigi üritavad, ent enamasti kesisema resultaadiga, kui see, mida me juba tunneme .
Vähe on lisada nimeka laululooja Paul Simoni hinnangule, mis George Gershwini sajanda sünniaastapäeva eel ilmus ajalehes Observer: «Nagu kõik geeniused, oli ka tema geniaalsus unikaalne . Ent tema kõikehõlmav kunstiline visioon resoneerib võimsalt veel tänaseski maailmas, kus muusika on antagonistide vahel sageli ainus ohutu suhtlustee.»
Gershwin pole ennast veel ammendanud. Ikka veel on, mida tema pärandist õppida.

Georg Gershwin’i tähtsamad teosed

Muusikalid /Broadway

• " Lady Be Good" (1924)
  
• "Oh, Kay!" (1926)
  
• "Strike Up The Band " (1927)
  
• "Girl Grazy" (1930)
  
• "Of Thee I Sing " (1932)
  
• ooper "Porgy ja Bess" (1935)
  

Klassikalised teosed

• "Rhapsody in Blue" klaverile ja džässibändile (1924)
  
• “ Klaverikontsert F-duur" (1925)
  
• "Kolm prelüüdi klaverile" (1927)
  
• sümfooniline teos "An American in Paris " (1928)
  
• " Kuuba uvertüür" (1932)
  

Kasutatud kirjandus:
http://et.wikipedia.org/wiki/George_Gershwin
www. karlova .tartu.ee/~surrra/Materjale/Gershwin.doc