Eesti taimkate Toomas Kukk, EMÜ põllumajandus- ja keskkonnainstituut & ajakiri Eesti Loodus, [email protected], tel. 5189420 Õpikud Masing, Viktor. (toim.) 1979. Botaanika. Õpik kõrgkoolidele. 3. osa: Taimeökoloogia, taimegeograafia, geobotaanika. Valgus, Tallinn. Masing, Viktor. 1992. Ökoloogialeksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn. Ülevaateid Eesti taimekooslustest ja taimkattest Laasimer, Liivia. 1965. Eesti NSV taimkate. Valgus, Tallinn. Paal, Jaanus. 1997. Eesti taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsioon. KM info- ja tehnokeskus, Tallinn. Raukas, Anto. (Toim.) 1995. Eesti. Loodus. Valgus, Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn. Kasulikke linke Internetis taimkatte ja taimestiku õppimiseks Eesti taimed, sh
Edenemine jätkus direktor T. Lippmaa ja õpetatud aedniku J. Pordi ajal. Ennekõike õppetöö vajadustest lähtuvalt korraldati, täiendati ja loodi uusi osakondi, inventeeriti ja kontrolliti kogusid 1943.a Sõja ajal hävisid pommitamise pärast peahoone, kasvuhooned ja samuti leidis ka oma lõpu Lippmaa.Taimi hakata päästma, viies neid ülikooli ruumidesse. Taastamistööd võttis enda kanda A. Vaga aastatel 1944-1956. Pärast A. Vaga lahkumist taimesüstemaatika ja geobotaanika kateedri ja ühtlasi botaanikaaia juhataja kohalt haldasid aia tegemisi H. Trass aastatel1956-1962 ja 1964), V. Masing aastatel1962-1964. Samal aastal loodi omaette botaanikaaia direktori ametikoht, millele asus E. Lellep 1964-1969. a. Pikalt oli uuel ametikohal H. Kimme, kelle saavutuste alal võib lugeda tiigi puhastamist aastatel 1970. ja palmimaja valmimine 1984. Suurt rõhku pandi kommertskultuuride roosi, tulbi ja
Lippmaa 1937. a. välja kapitaalse teose "Tartu Ülikooli Botaanikaaia süstemaatilised ja taimegeograafilised kogud". Sõja ajal (1943) hävisid linna pommitamise tõttu peahoone ja kasvuhooned, hukkus direktor Lippmaa. Kasvuhoonetaimi päästeti paigutades neid laiali ülikooli ruumidesse. Taastamistööd langesid A. Vaga (1944-1956) õlgadele. Pärast A. Vaga lahkumist taimesüstemaatika ja geobotaanika kateedri ja ühtlasi botaanikaaia juhataja kohalt haldasid aia tegemisi H. Trass (1956-1962 ja 1964), V. Masing (1962-1964). Samal aastal loodi omaette botaanikaaia direktori ametikoht, millele asus E. Lellep (1964-1969). Pikka aega oli direktoriks H. Kimmel (1969-1986). Suuremateks saavutusteks sel ajal olid tiigi puhastamine (1970) ja uue palmimaja valmimine (1984). Suurt rõhku pandi kommertskultuuride roosi,
EESTI TAIMKATE 1. Mõisted: taimestik, taimkate, katvus, ohtrus geobotaanika, taimekooslus, kasvukohatüüp, dominantliik, boniteet, rinne ja horisont, liituvus, suktsessioon, looduslik kooslus, pool-looduslik kooslus ja kultuurkooslus. Taimestik ehk floora (flora) ajalooliselt kujunenud taimeliikide kogum mingil alal või ajajärgul. Floorat uuriv teadus floristika. Nt. liikide loend. Taimkate ehk vegetatsioon (plant cover, vegetation) mingi ala taimekoosluste või muude taimerühmituste kogum (nt. mets, nõmmemets, männik jne.). Uurib
prooviruudu pindalast. Määratakse kas kogemuslikult (visuaalselt) või etalonskaalaga võrreldes, samuti joon- või nõelameetodil. Taimeliikide katvuste summa üldiselt peaks olema suurem kui 100%, sest erineva suurusega liigid katavad üksteist. Ohtrus - ühe liigi isendite suhteline hulk teiste liikidega võrrelduna. Väljendatakse skaalades nt. 1- 5 ja +, kus 5 on üliohter ja 1 üksikisendid. Geobotaanika – taimkatteteadus, käsitleb taimekooslusi, nende teket, arengut, koosseisu, ehitust, levikut jne. Taimekooslus – koos kasvavate taimede kogum. Eristatakse liigilise koosseisu, rindelisuse, kasvukoha jt tunnuste järgi. Kasvukohatüüp – erinevates paikades korduv ühesuguste kasvutingimustega kompleks. Eristatakse peamiselt mulla ja taimekoosluste alusel. Dominantliik – taimekoosluses katvuse või biomassi järgi ülekaalus olev ja
Mõisted: Taimestik ehk floora ajalooliselt kujunenud taimeliikide kogum mingil alal või ajajärgul. Nt. liikide loend (arukask, paakspuu jne). Taimkate ehk vegetatsioon mingi ala taimekoosluste või muude taimerühmituste kogum (nt. mets, nõmmemets, männik jne.). Uurib taimeökoloogia ja geobotaanika. Geobotaanika - taimkatteteadus, käsitleb taimekooslusi, nende teket, arengut, koosseisu, ehitust, levikut jms. Taimekooslus e. fütotsönoos taimeliikide seaduspärane rühmitus, mis kujuneb teatavates keskkonnatingimustes vastavalt liikide omavahelistele suhetele ja nõudlustele keskkonna suhtes. Koos kasvavate taimede kogum. Taimekooslusi eristatakse peamiselt liigilise koosseisu, rindelisuse, kasvukoha jt. tunnuste järgi.Uurib taimeökoloogia e. geobotaanika. Taimekooslust
Floorasse kuuluvad kõik aja jooksul looduslikult levinud liigid (spontaanne floora) ja inimese vahendusel loodusesse sattunud (adventiivfloora) või avamaal kultuuris kasvavad liigid (kultuurfloora). Taimkate e. mingi ala taimekoosluste ja muude taimerühmitiste kogum. Uuriv vegetatsioon teadus geobotaanika. Taimekooslus e. taimeliikide seaduspärane rühmitus, mis kujuneb teatavates fütotsönoos keskkonnatingimustes, vastavalt liikide omavahelistele suhetele ja nõudlustele keskkonna suhtes. Uurivad teadused: fütotsönoloogia, geobotaanika, taimeökoloogia Taimekooslust iseloomustab: · kindel liigiline koosseis · struktuur, st
Määratakse kas kogemuslikult (visuaalselt) või etalonskaalaga võrreldes, samutijoon- või nõelameetodil. Taimeliikide katvuste summa üldiselt peaks olema suurem kui 100%, sest erineva suurusega liigid katavad üksteist. ohtrus - ühe liigi isendite suhteline hulk teiste liikidega võrrelduna. Väljendatakse skaalades nt. 1- 5 ja +, kus 5 on üliohter ja 1 üksikisendid. Kasutatakse ka kaalutud ohtrust, lisaks isendite arvule arvestatakse nende katvust. geobotaanika - taimkatteteadus, käsitleb taimekooslusi, nende teket, arengut, koosseisu, ehitust, levikut jms. taimekooslus - e. fütotsönoos(plantcommunity) taimeliikide seaduspärane rühmitus, mis kujuneb teatavates keskkonnatingimustes vastavalt liikide omavahelistele suhetele ja nõudlustele keskkonna suhtes. Uurib 7 taimeökoloogia e. geobotaanika
Maastiku mõiste Maastikuteadus on ühest küljest paljude loodusteaduste, nagu geomorfoloogia, mullateadus, geobotaanika jt. ning teisest küljest mitmesuguste inimtegevust uurivate teadusharude ühend. Maastikuteaduse põhinõudeks on uurida: ·ümbritsevat loodust kui tervikut ·maastikukomponentide omavahelisi seoseid ·maastike kujunemisel toiminud inimmõju Maastik on: mis tahes suuruse ja keerukusega looduslikterritoriaalne süsteem ehk geokompleks: maapinna teistest osadest erinev looduslike piiridega maaala, mille
Satelliitidelt edastatava informatsiooni abil on võimalik saada ülevaadet mitte üksnes soolaamadest, vaid kogu soostikust koos teda ümbritseva maastikuga. V. Masingu biogeograafilistes töödes on käsitletud erinevate sootüüpide geograafilist levikut Euraasias ning põhjendatud soode kaasaegse mikro- ja mesoreljeefi kujunemist seoses soomassiivide ajalise dünaamikaga. Tema initsiatiivil võeti Tartu Ülikooli õppekavasse biogeograafia loengukursus. V. Masingu geobotaanika-alastest töödest on kõige laiemalt tuntud samuti sooteaduslikud uurimused. Soode klassifikatsiooni alaste töödega on V. Masing omandanud Euroopas ja kaugemalgi väga kõrge rahvusvahelise renomee. Väga tähtsa osa V. Masingu kirjutistest moodustavad soode kaitset nõudvad, põhjendavad ja propageerivad tööd. Tema eestvõttel algatati ka 1970. aastatel ajakirja ,,Eesti Loodus" veergudel nn. sõda soode eest, mille tulemusena loodi Eestis ulatuslik sookaitse võrgustik. Olulise osa V
6. Muutlikkus a. Pärilik b. Mittepärilik Bioloogia Page 1 Elsuorganismide tasemed 21. september 2009. a. 14:02 Tase Uurimisobjekt Bioloogia haru Rakendusalad Planetaarne Biosfäär, Õpetus biosfäärist Maailma loodusvarade ökosüsteem kasutamine ja kaitse. Koosluseline Biotsönoos ehk Biotsönoloogia, geobotaanika Metsandus, elukooslus rohumaaviljeus Populatsiooni Populatsioon Populatsioonigeneetika, Sordi- ja tõuaretus, line populatsiooniökoloogia, jahindus , kalandus evolutsiooniõpetus Organismiline Organism, organ, Botaanika, zooloogia, nende harud, Taime- loomakasvatus,
prooviruudu pindalast. Määratakse kas kogemuslikult (visuaalselt) või etalonskaalaga võrreldes, samuti joon- või nõelameetodil. Taimeliikide katvuste summa üldiselt peaks olema suurem kui 100%, sest erineva suurusega liigid katavad üksteist. Ohtrus - ühe liigi isendite suhteline hulk teiste liikidega võrrelduna. Väljendatakse skaalades nt. 1- 5 ja +, kus 5 on üliohter ja 1 üksikisendid. Geobotaanika taimkatteteadus, käsitleb taimekooslusi, nende teket, arengut, koosseisu, ehitust, levikut jne. Taimekooslus koos kasvavate taimede kogum. Eristatakse liigilise koosseisu, rindelisuse, kasvukoha jt tunnuste järgi. Kasvukohatüüp erinevates paikades korduv ühesuguste kasvutingimustega kompleks. Eristatakse peamiselt mulla ja taimekoosluste alusel. Dominantliik taimekoosluses katvuse või biomassi järgi ülekaalus olev ja
seened, sh samblikud(seen+vetikas) – mükoloogia ja lihenoloogia taimed – sammaltaimed – brüoloogia; sõnajalgtaimed, paljasseemnetaimed, katteseemnetaimed – botaanika Eluvorm on sarnase välimuse ja eluviisiga organismide rühm. Taimede uurimine: botaanika – teadus taimedest botaanika valdkonnad: taimemorfoloogia, taimeanatoomia, taimefüsioloogia, taimegeneetika, taimeembrüoloogia, taimeökoloogia, taimegeograafia, floristika, taimesüstemaatika, geobotaanika, paleobotaanika, etnobotaanika. Süstemaatika: 1735.aastal ilmus Carl von Linne teos Systema Naturae, mis esitas taimede, loomade ja mineraalide hierarhilise klassifikatsiooni, mis on kasutusel tänaseni. See baseerub organismide välistel tunnustel. Carl von Linne rajatud taimesüstemaatika põhines õite morfoloogilistel tunnustel. Katteseemnetaimede sugukonnad on eristatavad ainuüksi nende tunnuste põhjal: õie sümmeetria, lehtede arv üksikutes õieleheringides, sigimiku asend ning
annaabi.ee 
