tema vend Theo ja seda kuni kunstniku surmani. Viibib paar aastat vanemate juures, kus maalib loodust ja suuri figuraalkompositsioone. Kasutab valdavalt tumedaid värve, et edasi anda rusuvat atmosfääri, mis ümberringi valitses. Värvides väljendub kunstniku valu ja meeleheide, kuna isiklik elu on väga traagiline (ema haigus, vastamata armastus, isa surm).Kõik see mõjub van Goghi psüühikale negatiivselt. Van Gogh lahkub kodust ja sõidab Pariisi, kus kohtub Paul Gauguiniga. Sel perioodil muutub tema värvigamma heledamaks, kuna tähtsaks muutub valguse kujutamine (impressionistide mõju). Koos Gauguiniga lahkub van Gogh Lõuna-Prantsusmaale, kus töötavad koos. Siin maalib van Gogh suurepäraseid maastikke, kevadisi õites aedu, meeldivate inimeste portreid (mitu varianti postiljon Roulinist). Tuntuim töö sellest perioodist on ,,Punased viinamarjaväljad Arlesis", kus kujutab mitte ainult päikese loojangul punakaid viinamar- javälju, vaid püüab
Paraku ei kestnud seegi töö eriti kaua, sest ta polnud suuteline olema silmakirjalik ja läks tööandjatega tülli. Seejärel otsustas van Gogh end maalikunstile pühendada. Vanusest hoolimata asus ta õppima Antverpeni Kunstiakadeemiasse, kus jätkusid konfliktid, sedapuhku õppejõududega. 1886. aastal läks ta Pariisi, kus sõbrunes teiste mässumeelsete tunnustamata kunstnikega nagu Toulouse-Lautrec, Gauguin, Cezanne jt.Kaks aastat hiljem kolis van Gogh koos Gauguiniga Arles'isse. Mõlemad olid andekad, kuid kangekaelsed. Kaks kõva kivi aga ei jahvata teatavasti head jahu - kooselu lõppes tigeda riiuga, millele järgnenud aasta veetis van Gogh vabatahtlikult vaimuhaiglas. Ravi osutus tulutuks ja ta tulistasendale Auvers-sur-Oise´i külas sõnnikuhunniku taga kuuli rindu. Kunstnik ei surnud kohe,vaid alles päeva pärast, 29. juulil 1890. Ta oli 37-aastane ning müünud oma ohtrast loomingust vaid ühe pildi. Huvitavat:
Paraku ei kestnud seegi töö eriti kaua, sest ta polnud suuteline olema silmakirjalik ja läks tööandjatega tülli. Seejärel otsustas van Gogh end maalikunstile pühendada. Vanusest hoolimata asus ta õppima Antverpeni Kunstiakadeemiasse, kus jätkusid konfliktid, sedapuhku õppejõududega. 1886. aastal läks ta Pariisi, kus sõbrunes teiste mässumeelsete tunnustamata kunstnikega nagu Toulouse- Lautrec, Gauguin, Cezanne jt. Kaks aastat hiljem kolis van Gogh koos Gauguiniga Arles'isse. Mõlemad olid andekad, kuid kangekaelsed. Kaks kõva kivi aga ei jahvata teatavasti head jahu - kooselu lõppes tigeda riiuga, millele järgnenud aasta veetis van Gogh vabatahtlikult vaimuhaiglas. Ravi osutus tulutuks ja ta tulistas endale Auvers-sur-Oise´i külas sõnnikuhunniku taga kuuli rindu. Kunstnik ei surnud kohe, vaid alles päeva pärast, 29. juulil 1890. Ta oli 37-aastane ning müünud oma ohtrast loomingust vaid ühe pildi.
Pärast seda elas mõned aastad Pariisis, kus tema koloriit muutus heledamaks ja puhtamaks (üldine meeleolu rahulikum). (Maal ,,Päevalilled"). Aastal 1889 kolis Lõuna-Prantsusmaale, kus muutus tema looming veelgi isikupärasemaks ja värvid intensiivsemaks. Hakkas värvidega oma tundeid ja ideid väljendama (kiri vennale). Tema elus oli ka mitmeid hingelisi tagasilööke. Näiteks tüli Gauguiniga ja süvenev vaimuhaigus. Oma elu lõpuni pidas ta end impressioniostiks. Tema kunst polnud ta elu ajal hinnatud (lugu, et oma elu ajal õnnestus
ja Saint-Rémys. 1890. aasta mais kolis ta Pariisi lähedale Auvers-sur-Oise'i, kus kuu aja pärast elust lahkus.Van Goghi kunsti hakati kõrgelt hindama alles pärast kunstniku surma. Eluajal õnnestus tal ära müüa üksainus töö. LOOMING Oma tõeliseväljendusvahendi heledad, lausa taltsutamatult kirkad värvid leidis ta pärast Prantsusmaale asumist. Gogh'i köitis neoimpressionistide värvirõõm, Jaapani puugravüür ja Millet' realism. Gogh töötas mõnda aega Gauguiniga Arles'is ning seal nad avastasidki värvide ja joonte väljendusjõu. Van Goghi looming näitab, milline omaette väljendusvõime on värvidel, kui kunstnik püüab oma tundeid ja meeleolusid väljendada eelkõige värvide läbi. Punase, sinise ja rohelise kõrval oli Van Goghi lemmikvärviks kollane kuldse viljapõllu, päevalilledem lõõmava lõunamaise päikese värv. Tundub, nagu oleks van Gogh meeletult kiirustanud: ta kasutas ägedaid jõulisi
Kujutav kunst on kogu oma ajaloo vältel mingil viisil ühendatud nähtava tegelikkuse jäljendamist ja kunstniku eneseväljendust, aga van Gogh hakkas väljendamist jäljendamisele vastandama ilmselt sellepärast, et realism ja eriti impressionism olid ,,objektiivse tõe" taotluses arendanud jäljendamise äärmuseni ning muutnud kunstniku erapooletuks, jahedaks vaatlejaks. Tundlikule van Goghile tundus see ahistavana. Hingelised tagasilöögid, eriti tüli küllasõitnud Gauguiniga ning süvenev vaimuhaigus muutsid kunstniku olukorra meeleheitlikuks ja traagiliseks, kuid just viimastel eluaastatel maalis van Gogh oma kõige imepärasemd teosed. Ta uskus, et värvid võivad väljendada mitte ainult tundeid, vaid ka ideid. See innustas teda kasutama eriti kirkaid ja jõulisi värve. Vabastades värvid tegelikkuse jäljendamise kohustusest ja nähes neid eelkõige kunstniku väljendamisvahendit, sai van Gogh ekspressiivse, väljendusliku kunstisuuna rajajaks
tema vend Theo ja seda kuni kunstniku surmani. Viibib paar aastat vanemate juures, kus maalib loodust ja suuri figuraalkompositsioone. Kasutab valdavalt tumedaid värve, et edasi anda rusuvat atmosfääri, mis ümberringi valitses. Värvides väljendub kunstniku valu ja meeleheide, kuna isiklik elu on väga traagiline (ema haigus, vastamata armastus, isa surm). Kõik see mõjub van Goghi psüühikale negatiivselt. Van Gogh lahkub kodust ja sõidab Pariisi, kus kohtub Paul Gauguiniga. Sel perioodil muutub tema värvigamma heledamaks, kuna tähtsaks muutub valguse kujutamine (impressionistide mõju). Koos Gauguiniga lahkub van Gogh Lõuna-Prantsusmaale, kus töötavad koos. Siin maalib van Gogh suurepäraseid maastikke, kevadisi õites aedu, meeldivate inimeste portreid (mitu varianti postiljon Roulinist). Tuntuim töö sellest perioodist on ,,Punased viinamarjaväljad Arlesis", kus kujutab mitte ainult päikese loojangul punakaid viinamarjavälju, vaid püüab
portreede kogumist. Eduka kunstniku autoportree näol oli kollektsionääril midagi kahekordselt väärtuslikku: kunstniku portree ja näide tööst, millega kunstnik on saavutanud kuulsuse. Holland kunstnik Vincent van Gogh maalis autoportreesid kogu oma lühikese, kümne aasta pikkuse karjääri jooksul. Pilt pärineb tema kõige kurikuulsama eluhetke järgsest ajast, kui ta 1888. aastal, pärast tülitsemist oma kaaskunstniku Gauguiniga lõikas ära osa oma paremast kõrvast. Sellel maalil, mis arvatavasti oli üks esimesi pärast haiglast lahkumist, peab ta tähtsaks oma seotud haava. Kui teised kunstnikud püüdlesid suursugususe poole, kannab van Gogh talupojarõivaid ja viitab otseselt maalitegevusele, lisades enda kujutise taha tühja lõuendi. V. van Gogh "Autoportree seotud kõrvaga" (1889). Teisi autoportree kunstnikke: Peter Paul Rubens, Parmigianino, Elisabeth Vigee-
Meeleolu on optimistlik van Gogh oli veendunud, et kõige julgemadki ambitsioonid on täitumas. Van gogh uskus, et ilmalikud esemed saab värvi abil muuta mingi üldise tõe sümboliks. Kollaselt särav see on päikese värv puutool kujutab kunstniku sellel eluperioodil vallanud lootust ja optimismi. Võrsuvad sibulad uut elu sümboliseerima on van Gogh maalinud idanevad sibulad. Need kujutavad uut elu, mida ta lootis alustada koos Gauguiniga. Paks signatuur isikupärane signatuur reedab van Goghi lapselikku meelt. Räägitakse, et ta kirjutab enda perekonna nime asemel enda nime sellepärast, et kõikidel oli raske tema perekonna nime hääldada. Kipakas perspektiiv vaatepunkt on ebaharilikult kõrge ja nii tundub see olevat vaatajale lähemal ja eriti kutsuv. Van Gogh ei püüagi kipakat perpektiivi realistlikuks korrigeerida. Paks värvikiht Van Gogh hindas väga Rembrandti töid. Nagu Rembrandtki, kasutas ta paksu
Suur mõju neoimpressionistidel ja Pariisi elul. Töödest "Restorani sisemus", "Kohviku terass õhtul" ja üks tema tuntuim töö - "Päevalilled" (1988). Kuigi van Gogh põdes peale esimest armastust spetsiifilist ajuhaigust ei olnud ta nõdrameelne. Ta kaotas küll vahel enesevalitsemise ja ta mõte ei töötanud alati korralikult, kuid on säilinud arvukalt kirju, kus on palju arukaid mõtteid, tervet loogikat ja entusiasmi. Suurt osa tema elus ja loomingus mängis tutvus ja sõprus Paul Gauguiniga. 1988 aastal elasid ja töötasid nad koos Arles' ning vaidlesid alatasa ägedasti. Vaidlusi põhjustas erinev suhtumine mineviku ja kaasaja kunsnikesse. Van Goghi eeskujudeks olid Rousseau ja Daumier, Gauguinil aga Raffael, Ingres ja Degas. Kumbki ei sallinud teise arvamust. Pärast üht niisugust vaidlust lõikas van Gogh endal kõrva ära, Gauguin aga pidi pakku jooksma sõbra eest, kes ajas teda tänaval taga, habemenuga käes. Hommikul ärkas van Gogh valu pärast ega mäletanud juhtunut
mida ta kogus kokku mitmetes sadades eksemplarides. Mitmeid kuid töötas van Gogh Cormoni stuudios ning sõbrunes oma kaasõpilastega nagu näiteks Émile Bernard, Louis Anquetin ja Henri de Toulouse-Lautrec. Varsti tekkisid vendade vahel konfliktid: 1886. aasta lõpus leidis Theo, et Vincentiga elamine on talumatu ning Vincent kolis Pariisi äärelinna Asnières'i. Novembris 1887 sõbrunes van Gogh Paul Gauguiniga. Aasta lõpu poole korraldas ta Montmartres näituse enda, Bernardi, Anquetini ja Toulouse-Lautreci töödest. Veebruaris 1888. aastal ta lahkus tundes, et on Pariisi elust väsinud. Olnud seal üle kahe aasta, maalis ta üle 200 maali. Van Gogh kolis Arles'i, kus lootis end ravida alkoholismist ja suitsuköhast. Linnas olles lootis ta rajada utopistliku kunstikoloonia. Sada aastat hiljem meenutas van Goghi 113-
Kujutav kunst on kogu oma ajaloo vältel mingil viisil ühendatud nähtava tegelikkuse jäljendamist ja kunstniku eneseväljendust, aga van Gogh hakkas väljendamist jäljendamisele vastandama ilmselt sellepärast, et realism ja eriti impressionism olid ,,objektiivse tõe" taotluses arendanud jäljendamise äärmuseni ning muutnud kunstniku erapooletuks, jahedaks vaatlejaks. Tundlikule van Goghile tundus see ahistavana. Hingelised tagasilöögid, eriti tüli küllasõitnud Gauguiniga ning süvenev vaimuhaigus muutsid kunstniku olukorra meeleheitlikuks ja traagiliseks, kuid just viimastel eluaastatel maalis van Gogh oma kõige imepärasemd teosed. Ta uskus, et värvid võivad väljendada mitte ainult tundeid, vaid ka ideid. See innustas teda kasutama eriti kirkaid ja jõulisi värve. Vabastades värvid tegelikkuse jäljendamise kohustusest ja nähes neid eelkõige kunstniku väljendamisvahendit, sai van Gogh ekspressiivse, väljendusliku kunstisuuna rajajaks
plakat ja VAESUS Paul Gauguin 1848-1903 Autoportree - loobutakse ruumilisusest Autoportree kollase kristusega Naaised - tunneb, et eurooplased tahavad just seda, aafrika naised Valge hobu Oled sa armukade? - vaadates ainult tausta on tegemist abstraktse kunstiga Kes me oleme... - Van Gogh maalimas päevalilli - suurd ühtlased värvipinnad - Gauguinlik Vincent Van Gogh 1853-1890 Päevalilled - emotsioonid, d-vitamiin, päike mis salvestub lilledesse Värvi palju, nagu reljeefid Tüli Gauguiniga - lõikab endal kõrva ära ja saadab talle. Autoportree äralõigatud kõrvaga - selged pintslitõmbed Purskkaev haigla õues - värvid keelatakse Van Goghil ära, igale tekstuurile oma joon, perspektiivid paigas Punased viinamarjad Arles - kollane taevas, kiirgab soojust Öine kohvik - katsub näidata kuidas valgus/soojus levib, värvikontrast tekitab äreva/rahuliku meeleolu, kollane/punane/roheline kontrast Tähine öö - tuuleõhu kujutamine taevas triipudena
seetõttu ühtset gruppi. Traditsiooniliselt esindavad postimpressionismi kaks üksteisest erinevat suurmeistrit: VINCENT van GOGH [vinsent van gog] (1853-1890) ja PAUL GAUGUIN [pool go`gän] (1848-1903). Vincent van Gogh on pärit Hollandist, kuid tema kunst on tihedalt seotud Prantsusmaaga, kus ta ka oma teoste paremiku lõi. Gogh`i köitis neoimpressionistide värvirõõm, Jaapani puugravüür ja Millet´ realism. Gogh töötas mõnda aega koos Gauguiniga Arles`is ning seal nad avastasidki värvide ja joonte väljendusjõu ("Sild Arlesis" ). Ta leidis, et polegi vaja täpselt kujutada kõike seda, mida silmad näevad, vaid et hoopis olulisem on leida väljendus oma hingeseisunditele ja ideedele. 19. sajandi realism ja impressionism olid siiani loodust jäljendanud ning nüüdseks selle äärmuseni arendanud, seetõttu hakkas van Gogh kunsti üht külge teisele vastandama. Üks äärmus
annaabi.ee 
